Kas mina olen paigal ja nemad liiguvad, või vastupidi?

Tartu, jee.
Nagu poleks ära olnudki. Või siiski. Mõned asjad on muutunud. Ja ma ei tea, kas peaks reageerima, sest ma ju lähen tagasi. Igastahes hetkel on kuidagi palju muretum olla, kui tavaliselt Z. koju vankudes. Lund ei ole ja ma magan põrandal. Ma ei ole ikka veel päris koju jõudnud vist.

Hmm. Mida veel? Tallinnasse ja rattaga mööda Nõmmet uhama.

Pikk tee koju

7.15 - väike punane auto raudteejaama parklas. Jälle Mitfahrgelegenheit'i kaudu, jälle odav ja kiire. Sõidame Münsterist põhjasuunas läbi aeglaselt päevavalgeks minema maastiku, ja ma märkan, et Westfalen ei olegi tegelikult midagi nii tasane maa, kui ma ette kujutasin, ikka mäekesed ja orukesed ja kõrged teeperved.

9.20 - Bremeni ülikooli kampus, väike kohvik mensa kõrval. Suur kõle hoonemassiiv, aga natuke ikka huvitav ka, sest ei olegi varem sellist veidi futuristlikku ülikooli näinud. Mõtlen praegu, et kunagi ma lausa fantaseerisin sellistest linnakutest, siis kui ma veel mõtlesin, et oleks huvitav arhitektuuri õppida. Aga hommik oli hall ja betoon nagu oleks seda halli veel kümnekordselt sisse imanud.

10.10 - kohvikusse saabub Karsten, HC aktivist, kes viimasel hetkel mu reisi päästis. Ilma ööbimiskohata Bremenis oleksin pidanud alles teisipäeva hommikul startima. Karsten räägib, et ta peab loengusse minema - vene keelde! Ja et mingu ma linna peale jalutama, pärast võime siis tema juurde minna ja edasi vaadata, mis saama hakkab.

11.00 - peale sissepõiget ülikooli raamatukokku lähen trammi peale ja sõidan linna. Trammis küsib üks tädi minult, kas ma võiks talle öelda, kus ta maha minema peab, et Karstadt'i minna. Laiutan käsi. Nojah. Lõppkokkuvõttes väljun samas peatuses, kus tädigi, sest oleme jõudnud linnasüdamesse.

12.00 - seisan Bremeni keskväljakul ja ahmin endasse seda vaatepilti, kuidas päike joonistab välja raekoja fassaadi vigureid, saksa lipp lehvib kerges tuules ja taustal on massiivne toomkirik ja sinine taevas, kellad löövad keskpäeva ja kutsuvad palvusele. Kahjuks ei ole mul fotokat kaasas, nii et tuleb leppida mälupiltidega.

13.47 - peale kahe tunni pikkust tiirutamist Bremeni kesklinnas (mis muide ei olegi eriti suur), olen juba lootuse kaotanud, et Marktpaltzil asuvate jõululaada putkade vahelt need pagana moosekandid üles leian. Seisatan, ostan ühe Baieri Bratwursti, ja mu pilk langeb sujuvalt otse mu ees seisvale skulptuurile. Paras eesel!

15.15 - kohtun uuesti Karsteniga ja me jalutame tema poole. Mu jalad on juba päris väsinud, aga ta ei ela õnneks kaugel. Saan viimaks maha istuda ja hinge tõmmata. Ta tuba on tudenglikult segamini ja ta jutustab mulle, et sellest ajast peale, kui Ryan Air Bremenisse oma keskust ehitab, magab iga nädal mõni rändur ta diivanil. Külalislahkuse tõeline musternäide!

17.15 - lähen koos Karsteniga seminari, kus räägitakse seekord vene avangardist. Kümmekond inimest, kes kõik teevad Europäische Studien'it, ja õpivad ka vene keelt usinasti. Tervitused on vene keeles. Audika ees on väike vene mees (või ikkagi poolakas, või tšehh?), kes räägib aeglaselt ja aktsendiga, nii et ma saan kõigest kenasti aru. Saan hiilata sellega, et ma tean, et Tristan Tzara kuulub rühmitusse Dada. Päris huvitav loeng on. Aga kõigil on meeltes mõlkumas hoopis jõulupidu.

19.00 - Euroopa õpingute üliõpilaste ja õppejõudude jõuluõhtu hõõgveini ja küpsistega. Kõik kohalolijad tunduvad huvitavad ja ilusad. Mul on veidi igav, sest Karsten ja Hilmar, minu võõrustajad, tegelevad oma asjadega. Räägin ühe tüdrukuga veidi Eestist ja Venemaast, ta seletab, et nad peavad kohustuslikus korras minema väljamaale semestriks: kas Poola või Venemaale. Ta veel ei tea, kuhu ta läheb, aga Venemaa tõmbab. Pärast räägib üks teine tüdruk oma semestrist Moskvas, kus tal ei olnud palju sõpru, kellega väljas käia, sest hiinlased lähevad vara magama ja prantslastega ei taha kogu aeg. Venelased jälle ilmselt ei viitsi ka välismaalastega nii palju tegemist teha. Nagu sakslased isegi, mõtlen.

21.25 - seiklen üksi tagasi koju, sest väsimus kipub peale, Karsten aga peab veel jääma koristama. Kaotan kodutee, aga leian selle peagi sõbraliku mööduja abiga.

23.00 - Karsten jõuab lõpuks koju. Joome teed. Tuleb Hilmar, kes peab teises toas kirjutama referaati Esimest maailmasõjast kui vastumodernismist, aga ei viitsi. Tuleb välja, et noormehed on külastanud suvel Riiat ja ööbinud ka Tartus, olles teel Venemaale keelekursustele. Nad on üllatavalt kursis sellega, mis Venemaal toimub. Pronksiööd ei pea neile seletama.

01.00 - saan lõpuks magama jääda.

07.55 - kell heliseb. Vajutan selle kinni ja magan veel kümme minutit. Siis ajan end püsti, et hambaid pesta. Kui vannitoast naasen, jookseb vastu Hilmar, kes on vist kuhugi hiljaks jäämas. Karsten põõnab edasi. Teen endale kohvi, aga ei jõua seda juua, sest mõtlen, et jään kohe lennukist maha, kui välja ei lähe. Jätan Karsteni ja Hilmariga hüvasti ja sööstan raudteejaama poole. Mõtlen välja varuplaane, juhuks kui peaksin trammiga vales suunas sõitma.

9.15 olen kenasti Rya Air'i kassas. Ei ole mingit jõulueelset tunglemist. Aga lennu ettevalmistamisega olen küll puusse pannud. Oleksin pidanud oma pileti välja printima. Ja turvakontrollis tabab mind halb üllatus: suuremaid pudeleid kui 100 ml kaasa võtta ei tohi. Minu peen vein Mainzist lendab prügikasti. Aga mitte kildudeks. Mõtlen, mis sellest pudelist nüüd edasi saab. Jõle kahju on.

9.50 - peale passikontrolli kuulen korraga: Tere! Nägin Eesti passi! See on Tiina, Göttingenist, kellel on kerge saksa aktsent juures, mistõttu arvan õigesti, et ta on juba pikemat aega Saksamaal. Kuulen, et ta õpib seal psühholoogiat ja on samuti teel Tartusse. Jee, ei peagi üksi koju loksuma. Mõttetud minutid lennujaamas oodates mööduvad kiiresti. Nutame mu head veini taga.

10.25 - lend Riiga, lukus kõrvad ja nirginäoga stjuuard Paul. Päike paistab. Äkki ajasime siiski lennud segi ja oleme teel Mallorcale?

13.25 - kohaliku aja järgi. Olen kaotanud terve tunni! Aga aeg on ju raha! Riia, sama ilm, sama temperatuur, aga oluliselt pimedam. Jõuame linna siis, kui hakkab juba kergelt hämarduma. Tühi kõht juhib meid bussijaama sööklasse, kus minu menüüsse kuuluvad kauaigatsetud kartulisalat, seljanka ja mitte nii väga igatsetud pekipirukas. Tiina jääb bussijaama ootama. Mina lippan linna peale.

16.00 - uitan ja imestan. Mulle Riia meeldib. Vaatan üle kindlasti veel kord Bremeni moosekandid, oletatava Rolandi kuju Mustpeade maja ees (nagu väitis Karsten), Peetri kiriku ja Vabadussamba. Kõik on ikka omal kohal nagu peab. Aga jõululaat koosneb kümnest putkast, mis saavad nii väikse tähelepanu osaliseks, et vorstileti müüa on magama jäänud. Uudistan raamatupoodi ja huvitun pildiraamatutest. Minu läti keel kõlbab üksikute pealkirjade lugemiseks. Mõtlen, kas osta endale pikale bussisõidule kaasa Spiegel, aga tundub kuidagi narr seda Riiast osta. Kallis on ka.

18.10 - naasen väsinuna bussijaama. Tiina on oma ajakirja juba läbi töötanud. Ootamatult silman Johannat! Vat kus. Käis konverentsil. Peen värk. Ka teel Tartusse. Aga siis selgub kurb tõsiasi, et minul on pilet Ecolines'i peale, Tiina ja Johanna aga sõidavad Eurolines'iga.

19.00 - jätan oma reisiseltsilistega hüvasti, et ronida Ecolines'i bussi, kus peale minu on veel kolm reisijat. Täpselt samal ajal väljub teisest peatusest Eurolines'i buss, kus on ka umbes kümmekond inimest. Sõidame läbi täiesti pimeda maastikku, läbi linnadest, mille nime ma ei tea.

22.30 - saabumine Tartu bussijaama. Avastan, et siin on hoolsalt ehitusega tegeldud. Kuidagi ahistav siiski.

22.50 - kappan Nooruse tänava suunas, kus Sinimanid oma jõulupidu saunaga tähistavad. Teen saunaukse lahti ja mulle vajub peale kiljuv soe ja paljas inimmass. Minut veel ja ma olen ise ka soojas, viimaks, oehh, pärast kogu seda igatsust.

Mida paganat! Siin on külm ju!
Ja rattaga enam see talv sõitma ei lähe. Ma ei tunne hetkel kahjuks oma varbaid...

Ma kujutan ette, et Saksamaal on jõulud nii igavad (pühapäevast kolmapäevani on kõik suletud!), et nad peavad tulema ennast ennemalt jõuluturule välja elama. Ja kuna Hollandis üldse jõulud erilist suurt tähendust ei oma, siis peavad ju ka need vaesekesed kusagil saama jõulumöllust rõõmu tunda. Igatahes lossi esine parkla on pungil täis hollandlaste busse, ja Prinizipalmarkt'il kuuleb ennemini hollandi kui saksa keelt. Saksa pruun-roheliste korrakaitsjate kõrval liiguvad ringi ka sinised mehikesed, rinna peal silt Politie. Eh, moment, see nüüd küll saksa keele ei ole! Hollandlased on isegi oma politseinikud kaasa võtnud! Kesklinnas on üsna raske liikuda ja jõuluturu putkade vahele pole üldse mõtet trügida, sest siis saab ainult keset massi paigal seista või pool tundi mõtteid mõlgutada, kas valitud hõõgeveinisaba oli ikka võimalikest lühim.

Feuerzangenbowle

Kujutage ette, kui "Kevade" tegevus oleks aset leidnud Wikmani gümnaasiumis, või ka Mauruse juures. Ja kui sellest oleks film tehtud, sama ragisev ja kriibitud nagu "Kevade" ja kui selle filmi vaatamine kuuluks lahutamatult advendiaja juurde. Selline umbes ongi "Feuerzangenbowle".

Aga mitte ainult. Kuna film algab sellega, kuidas vanad mehed meenutavad oma kooliaega, juues sinna juurde efektset jooki nimega Feuerzangenbowle (a la tuliste tangide bool) ja võib-olla on nende hilisem geniaalne mõte Johannes Pfeiffer - eraõpetajate poolt kasvatatud kirjanik, kes pole iialgi koolis käinud ega lollusi teinud - uuesti koolipinki saata just nimelt kantud selle üsna kange joogi mõjust, siis kuulub ka filmi vaatamise juurde klaasike (või paar, või kohe mitu) seda imetabast jooki. Selle jaoks tuleb ajada keema kastrulitäis punast veini, lisada sinna mandariine, apelsine etc, seejärel tuleb võtta suur tükk suhkrut, see rummiga üle kallata ja põlema panna. Jook on valmis, kui kogu suhkur on ära sulanud ja veini sisse tilkunud. Mm, lecker! Kokkuvõttes on asi veidi kangem ja magusam kui tavaline hõõgvein.

Nojah, ja siis tulebki ennast istuma seada, ja nautida selle vana mustvalge filmi aurat, ajatut hõngu, naeru lagistada ja kooliaegu meenutada.

Aga mitte ainult. Film on nimelt tõeline kultusteos, vähemalt siin linnas ja tudengite seas. Meile näidati seda esmalt Erasmuse-kinos. Tundus, et kõigile meeldis, mulle ka. Nii et ma ei kahelnudki eriti, kui Jens tegi ettepaneku, seda veelkord vaadata, seekord Ülikooli kinos koos saksa tudengitega. Viimase kahe nädala jooksul on filmi vist igal pool ülikoolis, igas osakonnas juba näidatud. Aga ikkagi oli kogu Audimax (u 300-400 istekohta) rahvast pungil. Feuerzangebowle'i pakutud, sest alkoholi ülikooli ruumes müüa ei tohi, aga tungivalt soovituslik oli oma hõõgvein kaasa võtta. Ja maiustused. Ja äratuskellad. Ja taskulambid. Ja säraküünlad. Sest korraga muutus kogu auditoorium selleks klassitäieks poistekooli õpilasteks, kes oma puupinkides istudes vahivad ja tormakalt kaasa elavad, kuidas Pfeiffer klassi ees õpetajatega jageleb. Iga kord, kui ekraanil toost öeldi, tõusis ka publik saalis püsti ja lõi klaase kokku. Kui laulmistunnis harjutati kaanonit, üürgas saal kaasa laulda. Kui Pfeifferi äratuskell tirises, hakkasid ka saalis äratuskellad tirisema. Kui ta päikesejänkuga üritas õpetaja selja taga asuval maakaardil pinginaabrile selgeks teha, kuhu goodid rändasid, kraamisid saalisolijad oma taskulambid välja ja vilgutasid nendega. Ja kui keemiatunnis toimus hämmastav performance "raadiumiga", hakkasid mu ümber säraküünlad põlema. Mulle tundub, et saalis istujad olid seda filmi juba vähemalt kümme korda näinud, aga ikka rõkkasid kõik naerust. See on vist seni mu kõige interaktiivsem filmielamus.

Samas pean ikkagi ütlema, et "Kevade" ja "Wikmani poiste" sügavuse vastu see film ei saa. Tegu on ikkagi kerge meelelahutusega, kuigi seal on paras annus ajatut noorusnostalgiat. Filmi kahjuks räägib tema valmimisaasta, 1944, kui Saksamaa kinotööstus oli ilmselt sunnitud rahva mõtteid eluraskustelt eemale juhtima. Sellegipoolest oma aja üle elanud linateos, mida võiks aasta pärast uuesti vaadata, ikka jõulude eel ja koos Feuerzangenbowle'iga.

Ja ma ei saa üle: Hamburgi ülikoolis on tööl siuke daam nagu Dr Prof Mechthild Busch-Stockfisch.

Stockfisch tähendab toki otsa torgatud kala.

Tegelt ega ma seal Mainzis nüüd just väga ei käinud. Olin rohkem Alzey's, siukses kenas väikses Saksa linnakeses, mis asub Mainz'ist 30 km väljapool. Seal elab nimelt Marielle, mu tandemi-partner kevadisest Tartust, tore saksa tütarlaps, kes viitsib eesti keelt õppida! Selliseid ei kohta just igapäev, eksole? Kutsus mind külla, et koos jõuluturul Christkindl'it juua, ja siuksest pakkumisest ei saa ju ometi ära öelda!

Minek ise oli muidugi paras organiseerimisauk, sest ma otsustasin, et rong on liiga kallis ja vaja kasutada Mitfahrgelegenheit'i teenuseid. Esialgu töötas asi väga hästi, leidsin endale autojuhi, kes pidid Mainzi sõitma, vahetasime numbreid jne, kuni ta siis mulle kolmapäeva õhtul teatas, et (issand, Peter tuli mult praegu küsima, kas ma järgmine nädal Erasmuse üritusi külastan, ja ma olin jälle sunnitud poolteist tundi (!) ukse peal kuulama, kuidas kõik asjad ikka Ööösterreihis paremad on) sorry vaan, jääb ära. Nii ma siis istusin terve neljapäeva õhtu netis ja otsisin paaniliselt uut autojuhti, aga loomulikult olid kõik autod Mainzi suunale juba täis pakitud. Kuigi minu meelest on see ikkagi raiskamine, kui viie inimese asemel võetakse autosse ainult neli (sest muidu on ju liiga kitsas!). Oskamata oma marsruuti planeerida, nuputasin juba plaane, kuidas Münsterist hommikul läbi Dortmundi ja Düsseldorfi Neussi (?!) sõita, et seal autole saada, kui mulle viimaks torkas pähe, et Frankfurt on ju Mainzile hoopis lähemal kui Neuss Münsterile. Paras loll ikka. Einojah, Frankfurdi suunal leidsin loomulikult kohe auto, mis Münsterist startis, nii et minu reis oli päästetud.

Mööda Autobahn'i oli see mul ka esimene kord sõita, nii et oli täitsa vahva. Nagu Tartu-Tallinn maantee, ainult keegi ei pea kinni või ei hakka sõimama, kui 140 sees on. Kuigi ma ei tea - minul hakkas sellisel kiirusel näiteks pea valutama! Ja üldse, tegelikult põhikiirus on vist ikkagi 120-130, ja kui kõik nii sõidavad, siis pole neil 160-meestel just palju ruumi. Peale lugematuid hingematvaid vaateid sildadelt alla orgudesse jõudsime lõpuks Frankfurti. Mõne pilvelõhkujad või nii. Ja siis tohutus melus pulbitsev Hauptbahnhof, mida ma lihtsalt pidin natuke seisatades jälgima, sest see oli lihtsalt niivõrd teistsugune, niivõrd elav: jõulukuused, hamburgeriputkad, reisikohvrid, ajakirjaletid, Was, 70 Cent fürs Pinckeln?!, suur kiiskav hall täis tormlevaid inimesi. Ja kuidagi kohe oli märgata vahet näiteks Berliiniga - palju puhtam, palju kallim, palju nooblim.

Mainzi sain kenasti S-bahn'iga, tunniajane rongiühendus on peaaegu sama kallis, kui kolmetunnine autoreis lõunasse. Ja Mainzis hüppas mulle kaela üleni erutatud ja rõõmus Marielle, kes oli juba jõudnud kõigile rääkida, et ma tulen. Sõitsime Alzey'sse, kenasse väiksesse linna keset viinamägesid, kus vahvärkmajad on iidamast-aadamast võimul olnud. Neil oli seal juba väike pidu ette valmistatud, Glühwein ja Plätzchen ja hulganisti sugulasi-sõpru, kes rääkisid kõik rõõmsalt rheinhesseni dialekti. Nagu öeldud, Alzey on väike, ehk siis jututeemad kaldusid kõik rohkem selle peale, kes parajasti milliste tempudega hakkama oli saanud. Aga vein oli hea ja kõik kiitsid mu saksa keelt, samal ajal kui Marielle üritas vapralt eesti keeles rääkida.

Mainz on ilus, eriti oma mitmetasandilisuses, aga kahjuks ei käinud me seal just eriti palju ringi. Mina ei osanud midagi küsida ja nemad ei osanud midagi näidata. Toomkirikus käisin siiski ära ja hõõgvein jõuluturul on saanud kuidagi möödapääsmatuks tõsiasjaks. Rahvast oli palju, trügimist oli palju. Kõik ostlevad. Igal pool. Eriti laupäeviti. Sõitsime juba üsna varakult tagasi Alzey'sse, et süüa teha ja ka koha peal ringi vaadata. Neil oli ka väike jõuluturg ja - ootamatult kostis kusagilt kaunist laulmist. Läksime lähemalt vaatama ja avastasime lava ja lava pealt kenasti laulva tütarlapse. Ainult - kuulajaid oli vist u 20. Hehee, see on juba nagu meie esinemistel! Michaeli tabas kahtlus, et äkki on tegu auhinnalise kolmanda kohaga saatest Saksamaa otsib superstaari. Kuulasime. Oli täitsa kena, plaksutasime kõigest väest. Siis saabus väga kõrgehäälne noormees dueti laulmiseks ja mööduvad tuttavad kinnitasid, et tegu ei ole siiski üleriiklike superstaaridega, vaid ainult kohalike kuulsustega. Kahju, ma juba lootsin!

Vaatasin üle ka kohaliku kindluse, kohaliku ööelu ja tõdesin, et mitte igal pool Saksamaal ei ole jalgratas tavaline nähtus. Marielle surus mulle vägisi kaasa ka kaks pudelit veini ühe tuttava viinamäeomaniku keldrist, mille ma nüüd saan jõuluks koju viia, sest siin ma võin ka tavalist cuvee'd juua (mitte et ma veinidest midagi teaks!). Tagasi sain jälle mitfahrt'iga. Pidin vastama küsimustele, kust ma pärit olen, mis keelt Eestis räägitakse, kui palju inimesi seal elab, kas meil on mägesid ja milline ilm seal on.

Ma ütleks, et õnnestunud nädalavahetus.

Eine Zigarette, gross wie Kölner Dom

Aga kes sellise reklaami õnge ikkagi läheks?! Pole ime, et Fabian töö kaotas.

Suur ja vägev on ta tõesti, see Kölni toomkirik, mis justkui tohutu kalju maa seest välja kasvab otse Rheini kaldal. Oma looduslikult hallikaspruunikast liivakivist orgaaniliste väätide, tornikeste... õõ ja kõige muu kõrggootikale omase kribu-krabuga kaetult mõjub ta tõesti rohkem ühe tuultest ja ajahambast kujundatud mäena. Aga kui lähemalt hakkad vaatama, joonistuvad välja mustrid ja figuurid, kivi saab korraga näo.

Tegelikult oli algne siht hoopis Bonn, veidi maad Kölnist lõunasse, kus asub üks päris huvitav muuseum Haus der Geschichte. Robert ja Nelli, meie Erasmuse ajaloo-koordinaatorid, viisid meid, erasmuse ajaloolasi, sinna Saksamaa uuema ajalooga tutvuma. See on päris põnev muuseum, väga interaktiivne ja inforohke, nii et kõik need sajad koolilapsed, kes seal ringi kolistasid, ei pidanud kindlasti igavust tundma. Kahjuks oli info veidi killustatud, nii et mina, kes ma tegelikult lähiajalugu eriti ei tunne, ei saanud eriti täit pilti, mis siis konkreetselt olid need suunad ja hoovused, mis viimasel 50 aastal Saksamaad on kujundanud. See oli mingi kummaline segu poliitilisest ajaloost ja ütleme, a la ERMi näitusest nõukogude argikultuuri kohta. Mnjaa, ja see on nii kummaline, kuidas itaallased ja inglased ahhetavad, kui nad näevad vitriinis Saksa sõjavangide saapaid ja mõtlevad, kuidas nendega küll sai käia, ja mina mõtlen, et kõik see sõjajärgne viletsus on mulle kuidagi juba väiksest peale nii tuttav, et ei pane pead vangutama, kuigi nt Solženitsõnit lugeda oli ka minu jaoks õõvastav.
Aga linna ennast me ei vaadanudki, sest kuuldavasti pole seal midagi vaadata peale Demokraatia allee, kus on ainult kunagiste valitsushoonete karbid. Ei tea pead anda.

Ja ega me Kölnigi suuremalt jaolt ei näinud, kui ainult toomkirikut ja selle lähimat ümbrust. Kuigi see kant ongi linna süda. Otsustasime Cecilia, Enrico ja Bogdaniga ka üles torni ronida. Uhh, 509 astet. Päris pikk tõus oli, aga kummalisel kombel täna jalad ei valutagi. Üleval oli just sel hetkel väga ilus. Taevas oli veel kergelt hele, aga kogu linn oli juba säravates tuledes näha. Jõuluturu rosett paistis nii kenasti kätte. Üritasin pilte ka teha, aga kuna jändan ikka veel filmiga, siis tulemust saab näha alles mõne aja pärast. Käisime kellade juures ka, aga ei viitsind ära oodata täistundi, et kogeda, kui vali see ikkagi on, kui täpselt seal samas juures istuda. Kolmveerandi ajal kostis igatahes altpoolt tornist ahastav ehmatuskarje.

Pärast jalutasime veel Rheini äärde, jõime Glühweini ja oleksime süüa ostes äärepealt rongist maja jäänud. Robert oli õhtu lõpuks juba kergelt ärritunud. Aga see oli neist igatahes väga kena mõte, et meile siuke ekskursioon korraldada. Kölni tahaks kindlasti veel tagasi minna.
Hm, nädalavahetusel sõidan Mainzi, nii et siis ongi veel Trier komplektist puudu.

Jajaa, ma juba tean, et teil seal Eestis on praegu talvevõlumaa. Aga meie jõuluturg on ka ilma lumeta ilus! Mine võta kinni, kas see on nüüd katoliiklik toreduseihalus või kompenseerivad nad sellega siin just seda lume puudumist (täna oli suht soe näiteks väljas ja külmaks pidigi minema alles jaanuarist), aga Aegidiimarkt ja Prinzipalmarkt ja kõik need muud väiksed hubased platsid südalinnas on esmaspäevast saadik tulede ja dekoratsioonide all lookas. Ja see ON ilus. Täna peale oma hullu seminari jalutasin (või pigem trügisin, sest rahvast oli nii palju) veidi ringi ja vaatasin, mis toredusi nad siin välja on mõelnud. See on natuke nagu Send, aga veidi pidulikum siiski, suhkrumandlid ja karusellid, aga rohkem ikka kuusekesi ja küünlakesi, sekka mõni Maria, Joosep ja Jeesuslaps. Kuusk tundus väiksem kui meie oma raekoja platsil, aga et ta on ka kohe Lambertikirche seina ääres, siis võib-olla kirik teeb ta pisemaks. Ja loomulikult palju väikseid putkasid, kust saab osta mõttetuid armsaid jõuluvidinaid ja hõõgveini. Just see viimane teeb putkade vahel liikumise pea võimatuks, sest mulle tundub, et Saksamaal on vist üldine komme tulla õhtuti välja Weihnachtsmarkt'ile, et sõpradega koos Christkindl'it juua, püstijalu sealsamas putkade ees. Tegelikult päris ilus komme. Et on nagu ühelt poolt hull tarbimisühiskond oma dekoreeritud kallite vaateakende ja nipsasjadega, aga teisalt on ikka mõnus seltskondlik tava ka. Muidugist, eile peale keerulist koolipäeva mõtlesime Cecilia'ga, et üks väike hõõgvein kulub meie huugavatele ajudele kindlasti ära. Kulus küll. Ainult, et mul oli pärast tükk tegu, et uuesti oma uimast üles ärgata ja tööd tegema hakata. Sest ma pidin täna kaks referaati ette kandma ja tänu sellele hõõgveinile jäin suht hilja peale oma asjadega. Aga ei olnudki nii hull. Praegugi on veel adrenaliin laes, et jesss! ma suudan tund aega järjest saksa keeles loba ajada!

Wir haben viel mehr gewusst, Mama

Saksamaa ja Holocaust, Holocaust ja Saksamaa...

On mõned teemast, millest kohe ei saa üle ega ümber. Ma pean tunnistama, et Holocaust ja natsi-Saksamaa ei ole minu jaoks olnud mitte kunagi eriti paeluvad teemad. Seda ehk selle pärast, et kipun üldse eemale tõukuma kõigest, mis liialt populaarne või üle-ekspluateeritud. Aga see on ju Saksamaa, nii et tegelikult on siiski huvitav jälgida, mis sellest teemast saanud on, nüüd, rohkem kui 60 aastat peale sõda. Sest kui Holocausti üle-elanud hakkavad vaikselt kõik ära surema, siis on ju olemas nende lapsed, kellel on täiesti omamoodi lugu, mis on ainult kaudselt seotud toonaste sündmustega. Alles paar nädalat tagasi lugesin lehest ühest vastselt ilmunud raamatust, kus üks säärase taustaga naisterahvas pihib, kuidas temast on saanud info-sõltlane. Holocausti sõltlane. ?!? Sest olles ära lõigatud ellujäänute tunnistustest ja lugudest, mida vanemad pidasid sageli liiga kohutavaks, et lastele jutustada, on sellel põlvkonnal tekkinud täiesti omalaadne identiteet ja teadmine-suhtumine Holocausti. Ja see on juba muutumas omaette huvisfääriks.

Mina ei taha siiski rääkida lastest, vaid vanematest. Või tegelikult ikkagi lastest ka. Sellel neljapäeval oli viimaks Jensi filmi esilinastus. Ich wollte noch einmal die Sonne sehen. Erna de Vries. Lugu Auschwitzi üle elanud juuditarist, kes oma 84 aastaga turjal oli valmis ise oma saatusest jutustama. Film oligi üles ehitatud ainult selle sümpaatse vanadaami pihtimuslikule jutule. Rahulikult, väga rahulikult jutustas ta kaamera ees oma üleelamistest seoses Reichkristallnacht'iga, sellest, kuidas ta oma emaga koos üritas pogrommide ajal vastu pidada ja kuidas ta oma ema kõrvale jääda tahtes vabatahtlikult Auschwitzi viidi. Mälestused nende hirmsast ja lootusetust olukorrast. Ja sellest, kuidas ainult tema pääses, sest oli Mischling, isa poolt sakslane. Ema aga jäi, pannes lapsele südamele, et ta peab nende lugu edasi jutustama.

Jõin enne õhtu algust Jens'iga veel ühe kohvi ja tal ei olnud aimugi, kui palju rahvast kohale võiks tulla. Auditoorium pidi mahutava 500. Noh, et kui kõik 10 tiimiliiget sõbrad ja tuttavad kaasa võtavad, siis ehk ei jää hätta. Aga kui kell hakkas seitse saama ja ma viimaks saali uksest sisse astusin, oli selge, et rahvast puudu ei tule. Mass oli kohal. Meelierutav teema, mis muud. Huvitav oli see, et väga palju oli kohal ka vanemaid põlvkondi. Ja peategelane Erna de Vries oma perekonnaga ka. Selles mõttes oli see filmitegijatele kindlasti ainult suur rõõm. Kestvad ovatsioonid enne ja pärast, tänukõned, pisarad, tõeline Premiere! Punane vaip ainult puudus.

Film iseenesest oli veidi amatöörlik ja staatiline, oleks oodanud rohkem ajaloolist tausta või tõeliselt mingit erakordset saatust. Aga tema iva peitus tegelikult just selles edasijutustamises. Ja see oli nii filmi kui ka esilinastuse kandev idee. Selliseid lugusid on palju, igaüks isesorti. Ma ei tea tegelikult, kui palju just selliseid portreefilme tehtud on, mis keskendukski ainult ellujäänu mälestusele. Nii et tegemist on pigem ajaloolise dokumendi kui filmikunsti saavutusega. Selles mõttes on see tõesti väärt panus nende ajalootudengite poolt. Mõtlesin enne filmi vaatamist, et no mis uudsus selles teemas siis ikka enam peitub, või mida erakordset on võimalik enam edasi anda. Aga jah, dokumenteerida ja edasi jutustada, mitte vaikida on veel võimalik, nii kaua kuni siuksed memmed veel elus on. Sest ilmselt on see sõnum just nooremale põlvkonnale, kes oma lähedaste jutustusest on olnud ära lõigatud.

Selles mõtte oli minu jaoks kogu ürituse tipp see, kui Erna de Vries'i käest küsiti, kuidas ta lapsed tema saatusesse suhtusid. Ta vastas, et tema (ja tema mees, samuti H-ellujäänu) ei jutustasnud lastele juhtunust mitte kunagi. Ja ta ei tea, kuidas ta lapsed sellesse suhtuvad, sest ta ei ole mitte kunagi küsinud. !! Selle peale ulatati mikrofon kohe esireas istuvale tütrele. Too jutustas, et hoolimata vanemate näilisest vaikimisest olid lastel kõrvad kuulmaks, mida räägiti tuttavate ja sõpradega omavahel; ja et neist vestlustest korjasid lapsed üles, mida vaja teada. Selles oli midagi väga essetsiaalselt, kuidas tütar oma jutu lõpetas: Wir haben viel mehr gewusst, Mama! Vaikus. Ja lahvatav aplaus.

Nii et jah, mõned teemad ei sure iial, sest nad puudutavad ka neid, kes sündmustes otseselt osalenud ei ole. Kes soovib projekti kohta rohkem lugeda ja ka filmi ennast vaadata, siis uurige www.zeitlupe.eu

Köök on siin ühikas nii väike, et iga kord, kui ma üritan midagi põhjalikumalt keeta-küpsetada saan kõrvetada. Ei ole lihtne manööverdada tulise panni, tulise poti ja kahe tulise pliidiraua vahel, kui ainuke vaba pind köögis on kraanikauss! Peaks tegema ettepaneku, et kolm kollast silti köögis, mis hoiatavad pliidi sissejätmise eest, hoiataks hoopis põletushaavade eest. Aia!

Hommikul loengusse kiirustades unustasin rahakoti maha. Dämit, nii ei saa isegi ju raamatukokku minna, sest kui 2-eurost pole... nojah. Aga vahepeal mõtlesin välja geniaalse plaani. Kust saab 2-euroseid? Või suisa kolm eurot? Ehhee... läksin luusisin Ludgeristrassel ja mul näkkas kohe! Neiu paberipatakaga: Kas teil on tuju täita üks küsimustik - 20 minutit ja te saate 3 eurot? Mina (teeseldud kahtleva näoga, tegelikult jube rahul endaga): Ee, jaa, eks vist ikka on. Neiu: Kui vana te olete? Mina: 23 Neiu: Oi, sellest on kahju, kas teil on auto? Mina (veidike segaduses): Ee, ei ole. Neiu: Oi, aga kas te plaanite kahe aasta jooksul auto osta? Mina (lolli peaga): Mul ei ole veel juhilubagi. Neiu (hapu näoga): Ohh, siis kahjuks ei ole meil teist kasu, vabandust!

Neetud! Sellel nädalal nad tegelesid ilmselt autoreklaamidega. Pähh. Kohviga oli hoopis lihtsam.

Berlin Alexanderplatz

Käisin Berliinis. Pea oli tulvil täis mõtteid ja impressioone, aga nüüd on juba kaks päeva möödas ja ma olen jälle provintsilinna eluvoolus tagasi. Aga - tahaks midagi kirjutada, ikkagi.

Reis ei olnud eufooriline. Sõit siit pealinna on pikk, ja suure bussi ning paljude inimestega minnes tuleb sisse arvata veel väga palju muud mõttetut ajakulu. Kui reedel kohal jõudsime, hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Riigipäeva hoone juures puhus vinge tuul ja kõik kohad olid turiste täis ja ma olin juba väsinud sellest loksumisest. Hoone ise on päris uhke, uhke nii väljast kui seest. Kuulasime tutvustavat juttu parlamendi ja selle töö ja hoone enda ajaloo kohta. Oli huvitav. Juttu rääkis väga lakutud välimusega šikk mees ja ma mõtlesin, et millist elu peab inimene elama, milliseid valikuid tegema, et olla lõpuks see mees, kes turistidele näitab, millise tooli peal Angela Merkel istub.

Sügisball

Üleval kuplis oli jahe ja see oli vist esimene päev Saksamaal oldud aja jooksul, kui mul on tõeliselt külm olnud. Aga vaade oli ilus - Postdamer Platz ja kõik need muud kõrgeid hooneid täispikitud laiad väljakud, hiilgavad sambad uduses hämaruses. Ma olen Berliinis käinud ka varem, aga seekord oli põhiline impressioon: suurus, laius, tühjus. Ma ei tea, kas see tuli sellest udusest vihmasest ja hallist ilmast, mis kõik tänavad kuidagi lagedaks jättis, aga mul oli ringi jalutades kogu aeg tunne, et ma olen Lasnamäele ära eksinud. Ja nii kummaline kui see ka ei olnud, ma igatsesin Münsterisse tagasi.

Õhtud olid ette nähtud nagu ikka suurteks pidudeks. Aga - Berliinis ei saa mingit cruiisimist teha, sest kõik kohad asuvad üksteisest niivõrd kaugel. Reedel oli väljasõit Kreuzbergi. Meid oli palju, sealsed kõrtsid on aga väiksed ja nii uitasime tükk aega mööda tänavaid ringi, enne kui suur grupp ära lagunes ja me kuhugi lõpuks sisse mahtusime. Milchbar oli meie random pick, kuigi me sinna kauaks ei jäänud. See meenutas natuke Zavoodi (rohmakalt värvitud seinad ja jalgpall tagatoas), aga klientuur oli pigem generatsioon vanemapoolne. Mulle jäid meelde kaks inimest - üks suure halli juuksepatsiga vanamees ja väga rafineeritud näojoontega veidi androgüünne naine, kelle ma oma peas mõtlesin the ehtsaks berliinlannaks. Ülejäänd seltskond aga ei olnud kohast erilises vaimustuses ja me läksime peale ühte õlut koju. Kreuzberg ei tundnud sellel õhtul siiski olevat linna ööelu kese, kuigi ma mäletan 2005. aasta suvest brasiillaste spontaanset tänavakontserti, mis mulle tollel hetkel väga sügava mulje jättis.

Laupäeva alustasime bussireisiga läbi Berliini. See oli tore, sest jalakäijana ei jõua just eriti suurt ringi kesklinnale peale teha ja kõik see, mis jääb Unter der Lindenist ja Ku'dammist veidi kaugemale, on jäänud seni avastamata. Berliin on tõepoolest väga mitmepalgeline. Ma ei oska seda kirjeldada, sest olen liiga vähe näinud. Suurlinlik selle sõna kõige mitmevärvilisemas tähenduses. Mastaapsus, suured vormid, laiad magistraalid. Ja ikkagi pean ütlema, et see linn on kaputt. Viimased 70 aastat on jätnud omad jäljed. Kästneri ja Döblini Berliini füüsiliselt enam ei eksisteeri. Alexanderplatz on kõik uus, ja mulle jättis see pigem mulje, et keset põldu on ehitatud suvaliselt palju erisuurusega maju. Üritasin teha pilti, aga pimedaks läks jällegi enne, kui ma oma kaamera tööle sain.

Ja ikkagi on see kõik kuidagi valusalt inspireeriv. Kõik see ajalugu ja need võimalused, mida linn pakub, sajad segunevad stiilid, voolud, mõtted, peegeldused inimestes, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, eluviisides. Nende pooleteise päevaga ei jõudnud ma mitte kuhugi, jalutasin ainult ringi. Ei mingeid näituseid, kontserte ega midagi, mis annaks mulle võimaluse öelda, et sain sealsest rikkast kultuurielust maitse suhu. Nichts. Sellest on küll kahju. Narritav reis. Mõtlesin korduvalt, kas ma tahaksin Berliinis elada. Vist mitte, aga ma tahaks seal olla veidi pikemat aega.

Õhtul läksin Marionile ja Franzile külla. Teekond sinna oli veidi kummastav. U-bahniga Frankfurter Tor'ini ja sealt edasi veidi maad jala. Jõudsin maa alt tänavale ja ei osanud kohe algul kuhugi poole edasi liikuda. Seal oli mingi kamp punkareid, kellel olid koerad ja kes pesid foori taha pidama jäänud autode aknaid (kuuldavasti levinud ka eestlastest maailmarändurite seas). Ja neljakordne Humana! Liikusin edasi, küsisin ühelt mehelt, kus on Mühsamstrasse ja ta vastas, et ei, siin on Rigaer Strasse. Ahh! Riia tänav! Siinsamas! See oleks nagu olnud otsetee kodukanti. Sattusin vist oma vaimustuses liiga hoogu ja üritasin talle seletada, miks Riia tänav mulle niimoodi mõjub. Arusaadavalt ei viitsind ta kuulata. Järgmine tädi aga, kelle käest teed küsisin, tormas ummisjalu minema, tegemata kuulmagi mu süütut küsimust. See viis mind mõttele, et tegu on ohtliku kandiga. Kõik see graffiti jne. Tegu ilmselt eestlasliku eelarvamusega, et kõik graffitist kantu on kuidagi kuritegelik. Või siis pigem on see lihtsalt provintsi eelarvamus suurlinna suhtes, sest siin Münsteris pole ma veel ühtegi korralikku graffitit näinud. Ja milline oli minu üllatus, kui Franzi ja Marioni korteris avanes kuidagi ehttartulik atmosfäär laudpõrandate ja kõrgete lagedega ja väikese armsa kassipojaga!

Mind painab ikkagi küsimus, kuidas on Berliinis võimalik elada. Sest mina ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Küsisin M&F käest ka. Marion ütles, et ta ei tea! Ja Franzi ütles, et tal läks kolm aastat aega, et Berliinis end hästi tunda. Kolm aastat! Aga see on see hind, mida tuleb maksta, et metropolis elada. See käib muidugi sisserännanute kohta. Ehtsat berliinlast ei õnnestunud mul sellel reisil kohata.

Tahtsin täna teha veel palju asju, aga nüüd ei jõuagi. Pidin nööpe õmblema ja kirju kirjutama ja isegi lubasin endale päeval, et loen veel ühe artikli läbi sellest hunnikust, mille ma koju tassind olen, aga, tuimestatuna tänasest koolikesksest päevast istusin koju saabudes kohe arvuti taha ja siia ma olen jäänudki. Arvuti on nagu telekas, kui viimast juhuslikult käepärast ei ole. Youtube'ist saab filme vaadata ja puha, ja meelelahutus on ju tegelikult väga vielfältig siin, mõtlema ei pea, ainult klikkima. Üldse mitte eeskujulik, die Zeit jääb kõik lugemata ja... Selle asemel sattusin hoopis väga kummalisse kohta - Inno ja Irja klatšiblogisse. Ma olen neid nimesid kuulnud küll, aga üldse ei jagand matsu ära, mis point on. Õudsalt totakas (jutud Ingridist), aga huvitav ka (NAKlaste jms nakitsemine). No mis teha, telgitagustes on elu! Oh seda edevust...! Aga samas paneb see mind mõtlema, et ma ei tea ikka Eesti elust midagi. Ei siin ega seal olles. Kes kõik on lapsed saand ja... Lisaks avastasin veel näiteks ootamatult -jällegi internetist! - pildi, kus inimene minevikust on ennast imenud tuttava naisterahva näo külge...! Noojaah. See kõik on samas aga sümptomaatiline. Edaspidi palun postitage skandaalseid uudiseid kodulinnast !

Pean tegelikult õudsalt vara üles ärkama, sest buss pealinna läheb juba kell 7. Ja nagu hoiatati - pagana trammijuhid streigivad jälle, nii et rongiga Berliini järgi ei saa. Aga juppijuu - Berliinis on ju posu rahvast, keda pole ammust aega näind. Ja külm pidada ka olema.

Politseiriik

Ma olen natuke šokeeritud ja pahane.
Käisin Aasee juures mensas söömas koos Roberti ja Annaga (mõlemad norrakad). See on siin ainus koht, kus veel ka õhtusel ajal tudengihinnaga süüa saab. Näsisime seal salatit ja rääkisime geograafiast (sest Anna õpib geograafiat). Nojah. Igastahes nemad läksid peale seda bussiga koju, mina aga olen ikka oma rattale truu ja nii ma siis hüppasin ka seekord sadulasse, kuigi ilm ei olnud täna enam sugugi soe (sadasid isegi mõned lumehelbed!).

Sain umbes 50 meetrit sõita, kui korraga hüppas nurga tagant välja politseinik! No noh, mõtlesin ma, mis siis nüüd. Tuli välja, et mu tuli ei põle. Ma sattusin segadusse, sest teadsin kindlalt, et olin oma dünamo sisse lülitanud juba teel mensa poole. Aga ometi oli see väljas! Ja rattalt maha ronides avastasin, et ka tagatuli on katki. Ei mingit huvi seletuse vastu ega midagi, ainult iroonilis-retooriline küsimus, kas ma olen unustanud dünamo sisse lülitada või olen ma selleks lihtsalt liiga laisk (vastust teadis ta loomulikult juba isegi). Minu hämmastus ja seletus, et ma ei tea, miks nii on aga herr Politzisti ei veennud- ja kohe kasseeriti mult 10 euri. Vastavad seadmed kaardimakseks olid neil ka kõik kohe olemas ja... vaata ja imesta ainult. Und ab jetzt - schieben!

Ei no tänan väga! Mille eest see siis nüüd oli?! Ma olen ju seadusekuulekas inimene! Lonkisin tagasi parkimisplati juurde, et püüda leida oma ärakukkunud tagatuld. Õnneks vedeles see veel seal maas. Siis mulle välgatas - ennemalt oli mu ratas seal külili lennand, sellest siis ka need puudused, mida ma muidugi oodata ei osanud.

Igatahes pani see mind nördima. Selle hetkeni ma ei adunud, et Saksamaa on politseiriik. Aga on. Ma ei ole veel elus trahvi saanud, aga see oli igatahes väga nõme kogemus. Ma ei tea, kas Eestis oleks see võimalik, et ilma küsimata, ilma seletust ootamata kohe trahv sisse kasseeritaks. Ei usu. Ma loodan vähemalt, et see meil nii ei ole ja ka mitte nii olema ei hakka. Aga nojah, siinsest politseist peab vist ka aru saama - kui linna kuritegevus seisneb jalgrataste varastamises (mille suhtes vist keegi politseilt abi ei looda), siis vaesed inimesed peavad oma eksistentsi ju millegagi tõestama!

Täna hommikul oma rohelisel sälul ilma pidurdamata, ilma paaniliselt teed vahtimata Coesfelder Kreuzi poole vuhisedes mõtlesin esimest korda, et ma elan Münsteris. Päike paistis ja jalgrattad moodustasid teele ummikuid. Aasee sillerdas ja Lambertikirche ja Dom'i tornid kummardusid üle vee. Ja loengus istudes mõtlesin, et hoolimata vahepealsest neljaaastasest pausist on see ikkagi maailma loomulikem asi, et keegi klassi ees saksa keeles räägib. Huh!

Tõnis Lukasele vist ei sobi, et ma siin siukseid mõtteid mõlgutan.

/...Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.../

Trallallaa. Ega jah. Aga senikaua istun ma hea meelega Historische Seminar'i raamatukogus ja mitte ajaloo riiuli ees. :)

Meil on ka tormiilmad!
Rattaga on päris raske sõita niimoodi. Mu kodutee linnast kulgeb kahjuks ülesmäge ja vahepeal on veel mingi põld ka, nii et eile koju vändates oli tõesti juba siuke tunne, et kohe lendan minema. Ja liigutused on lihtsalt hästi rasked. Teisalt - ma ei jäta jonni - tahan vaadata, kui kaua ma rattaga liigeldes vastu pean, ma mõtlen ilmaolude suhtes. Sest tegelikult on siin linnas ikka rattaga tõesti palju mugavam kui bussiga teel olla. Oled mobiilsem ja võidad ajas. Muidugi, viriseda annab alati - hoolimata tundutud saksa ordnungist (sakslased vaidlevad sellele müüdile kõvasti vastu), ei tehta näiteks midagi selleks, et rattateid puhtana hoida. Nii et seal, kus sügisesed lehed ja pori, tuleb järsu pidurdamisega ettevaatlik olla! Ptüi-ptüi-ptüi. Sain oma esitule ka õnneks ära parandada, nii et 30 eurone trahv jääb nüüd saamata.

Täna oli seminar ja homme ka - teemal Hexerei. Ma väldin siinkohal selle sõna eesti keelde tõlkimist, sest ausalt öelda hakkab mulle see eestikeelne sõna vastu. Ei ole nagu kontekstis või nii, annab kuidagi vale signaali või tooni vms. Aga tõepoolest huvitav on - kui ma ainult kõigest veel aru ka saaksin :)

Ja nüüd ma hakkan vaikselt Berliini sõitu ootama!

All-Heiligen

Meil on pühad. Pühapäeva tunne on ka täitsa peal - selline mõttetu vedelemine, poed on kinni ja telekast ei tule midagi (loe: telekat ei ole). Tahtsin tegelikult Luxemburgi minna, aga inimlik eksitus suunab mind seda tegema mingil teisel ajal. Praegu oleks muidugi ideaalne olnud, sest mul on pikk nädalavahetus - homme jäävad ka loengud ära. Aga Pariisis-seiklejatele (neid ju terve kamp seal!) hulgaliselt tervitusi!

Entweder die Glocken leuten, oder es regnet. Wenn es beides gibt, ist es Sonntag.

Nii ütlevad Münsterlased oma linna kohta ehk siis maakeeli: üks kahest - kas kellad helisevad või sajab. Kui mõlemat, siis on pühapäev käes. Siin täna ei sadanud, aga kellad helisesid küll terve päev. Aga täna on ka ainult püha päev, mitte pühapäev. Mida teevad inimesed sellisel päeval? Kuna All-Heiligen on katoliku püha, siis mu varasem kogemus ei öelnud selle kohta midagi. Hommikul käiakse kindlasti missal (kujutan ette, et Domplatz oli jälle parkimisplatsiks kujunenud). Need, kes missale ei viitsi minna, need teevaid muid asju. Õnneks kõik muuseumid on siin ka pühade ajal lahti. Nii tulin ka mina alles lõuna paiku ideele, et mis siin kodus ikka niisama passida - ja sõitsin Aasee äärde, kus asub siinne vabaõhumuuseum. Täitsa kena kohake, mitte eriti suur. Kes tahab Fachwerk'i näha, siis siin on seda küllaga. Kõige ägedam asi oli nende kõige vanem maja, 1619. aastal ehitatud veskimehe elamu. Uhh - no mõelge! Diiles oli suur avatud kolle, kus põles parajasti tuli, palju ruumi, aga vähe valgust ja õhku, sest korstnat ei olnud, ümber suure toa oli väiksed kambrikesed või nišid, kus magati, töötati jne. Kõik hästi suitsune, pime ja nikerdatud. Meenutas natuke Sõrmuste Isanda interjööre. Üks suur ja vana maja oli neil veel, aga seal oli parajasti mingi üritus sees, nii et ma ei söandand siseneda.

Aga Kõigi Pühakute päev on neil siin ka surnuaiapüha. Juhtusin koduteel mööda sõitma Zentralfriedhof'ist, ja seal oli palju inimesi parvlemas. Kasutasin siis ka võimalust, ja astusin sisse. Surnuaed on üsna meie omade moodi, ainult natuke vähem puid ja veidi rohkem baltisakslaslikku toredust, eriti katoliku poolel. Huvitav oli jah see, et siin maetakse kirikukogukondade järgi - tee pealt juhatasid sildid Liebfrauen, Evangelische Gemainde I, Evang. II, jne.

Ja lõpuks ometi hea põhjendus poodlema minna - mu püksid kärisesid puruks! Ei tea, kas asi on salatiõlis või Milka šokolaadis, mille 5pack'ile oli allahindlus...

Jeerum

Mõtlesin, et otsiks sauna siin Münsteri linna peal üles. Ujulas neil see standardvarustuses ei ole, muideks. Siis paar päeva tagasi avastasin oma koolitee ääres suure sildi West Sauna - on daamidele, härradele ja ohoo, saab käia ja segasaunas. Kodulehekülg ka ja puha. Vaatasin siin just, et mis päevadel avatud jne, läheks mõni päev - kuni silm jäi pidama hinnal.... soodushind 9,2 Euri ühe korra eest.

Te teete nalja.

Nagu internet ei kuulu ka saungi siin riigis inimõiguste hulka.

Kuidas kiiresti suurest hulgast rahast lahti saada

Ei - selleks ei ole vaja minna kasiinosse, kus võib vähemalt teoreetiliselt rikkaks saada. Selleks võib minna ka näiteks Münsteri kesklinnas püsti aetud lõbustusparki ja visata seal šampusepudelite ümber rõngaid, mis osutub seevastu täiesti võimatuks ülesandeks!

Kolm korda aastas toimub neil siin siuke üritus, mida võib võrrelda meie Tivoli-tuuriga, aga siin nimetatakse seda Kirmes'eks (võrdle setu kirmasega!) ehk Münster Send'iks ja kohe on asjal traditsiooni ja väärikuse maik man. Lossi ees on meil siin siuke kena suur platsike, kus juba kolmapäeval aeti ilged atraktsioonid püsti ja los gehts. Käisin sealt tegelikult ka eile päeval läbi, aga täna õhtuvalguses oli asi ikka hoopis teine. Selline klassikaline raharöövimise koht - värvilised plinkivad tuled, keerlevad karussellid, kitšimaigulised maalingud, peibutavad suhkrumandlid ja praevorstid, õnnemängud ja okserattad. Palju rahvast oli ka, mis pühapäeva õhtu kohta on tegelikult imekspandav, sest pühapäevad peaks ju Saksamaal olema uniseks teleka ees lösutamiseks. Aga siiski oli päris huvitav seda pillerkaari jälgida, sest kodumaised lõbustusparke olen ma oma kümme aastat juba boikoteerinud. Atraktsioone oli isegi vähevõitu, enamus platsist on täidetud kõiksugu söögiputkadega, loosirataste ja müügilettidega, kusjuures, kummaliselt palju müüakse siin sokke! No mai tea kui palju nad sellega seal teenida suudavad. Ei näinud seal just suurt tunglemist. Teine umbes sama jabur kaup oli harjad. Eriti patriootlikult mõjus saksa lipuvärvides tolmuhari...

Mul ei olnud isegi plaanis mitte ühegi karusselli peale ronida ega mitte ühtki laadarooga proovida, aga kuidagi vaikselt kerides suutsin vastikult suurest hulgast rahast lahti saada. Vaateratas ja Ameerika mäed olid täiesti mõttetud ja ohutud, nii et isegi mina julgesin peale ronida. Ja no kuidas sa ikka suudad ei öelda, kui pakutakse poole meetri pikkust (!) Bratwurst'i Brötchen'iga - või suhrkumandleid või šokolaadiõuna! Ma ütleks, ilma nendeta ei ole ju lõbustusparki kui sellist olemaski! Kuigi õun šokolaadis oli ilgelt vastik - Jannol vedas puuviljapulgaga veidi rohkem - pärast Peter alles avaldas, et me olime putka juures üle vaadanud sildist, mis teatas: Kakaohaltige Fettglasure. Öäk! Selle pärast see õun nii odav oligi... Ent - ja seda ma vist ütlen rohkem oma südametunnistuse rahustamiseks - nüüd ma saan vähemalt kinnitada, et ma olen Münster Send'ist osa võtnud ja seda omal nahal kogenud, mitte niisama juures kiibitsenud. Kuigi ma ei taipa päriselt, mis selles rändavas lõbustuspargis münsterlaste jaoks ikkagi nii erilist on...

Tervemõistuslik

Mind väga vihastab see, et Lidl'is ei ole võimalik kasutada väikseid ostukorve. On võimalik võtta ainult suur ostukäru, Pfand 1 Euro. Aga kui mul ei ole seda üheeurost münti käepärast? Pech gehabt, tuleb siis näpuotsas kõik kaasa tassida (eile hävitasin selle tõttu ühe jogurtitopsi, sest see lihtsalt kukkus mu süles oleva virna otsast kogemata maha). Teine asi, mis vihastab, on see, et kassa juures ei ole võimalik rahulikult asju pakkida - pead otse lindilt kohe kõik kärru laduma. Aga kui sa oled siiski otsustanud seda kuramuse käru mitte võtta, siis vaatab kõik see viisteist inimest kassajärjekorras närviliselt, kuidas sa oma kodinaid kuhugi käekotti surada üritad (mul ununeb tavaliselt poekott maha ja plastikkotte ma põhimõtteliselt ei taha juurde osta). Nojah. 1- ja 2-eurosed peavad igaks elujuhtumiks taskus valmis olema. Nii ka teatrisse minnes, näiteks, sest seal garderoobi ei eksisteeri, on ainult kapikesed, kuhu tuleb münt sisse surada, et seda lukustada (ja see kapp, erinevalt teistest, sõi mu euro ära, mõelge, terve euro!). Ja jumal parata, ära ei tohi neid münte kulutada ka siis, kui nälg on, sest muidu ei saa näiteks ka sellisesse eluliselt tähtsasse institutsiooni nagu raamatukogu! See rikub täiega ära romantilise pildi nälgivast üliõpilasest, kes sessistressis raamatukogust varju otsib! Raamatukogus on jällegi kapikesed, kuhu tuleb kogu oma maine vara sisse panna, sest hoia sa jumal, et sa lähed näiteks kotiga üles, kus on väärtuslikud raamatud, mida sa kindlasti nii ju varastama hakkad! (tegelt see on vist probleem küll, sest ma just lugesin ajalehest, et mingi professor oli oma ülikooli raamatukogu haruldusi aegamisi rahaks teinud) Ja kui sul ei ole seda kahte Eurot kapi tarvis, siis noh, pole midagi teha, üles ei saa. Muidugi, minu meelest on täitsa mõistuse vastane, et sa pead kogu oma õppimiseks vajaliku vara kotist välja tirima ja süles üles viima (kaustikud, materjalid, arvuti, veepudeli jne). Ent täna avastasin, kuidas nad selle probleemi lahendanud on - tadaaa: üliõpilastele on asjade transportimiseks mõeldud ostukorvid!

Das ewige Jetzt

2007. aasta on Saksamaal kuulutatud vaimuteaduste aastaks. Geist begeistert. Sel puhul toimub meil siin Landesmuseum'is mineviku igavese taastulemise teemaline seminaride sari.

Käisin ka täna esimesel kohtumisel kohal. Teemaks olid tobelo'de tervendamisrituaalid ja esinejaks mingi kohalik professor, siuke kiilakas vanamees, kes oli 1980ndatel Indoneesias välitöid teinud. Oh. Ma ütleks, et teema on huvitav, aga esinemine oli niivõrd igav, et ma pidin peaaegu magama jääma. Ja ma ei olnud ainuke. Kummaline, aga ma ei oleks harjunud, et midagi etnoloogia vallast võib õnnetuseks nii igav olla - Tartus on kõik ju nii noored ja vihased (mitte et ma väga teaks, kahjuks), et tekibki tunne, et ega mujalgi saa teisiti olla. Aga jah, kui nemad 80ndatel Vaiksel ookeanil tiirutasid, siis meil tegeldi millegi muuga. Peale ettekannet oli väike show - kamp mustanahalisi Utrechtist etendas mingi tervendamisrituaali. Trummid ja eksootilistes hilpudes mõõkadega mehed hüppamas-laulmas. Kõlab põnevalt? Aga noh, tegelikult ei olnud just liiga põnev. Mulle ei jätnud erilist muljet. Liiga kunstlik, liiga kontekstist välja rebitud - grupp isegi ei tutvustanud, mis kandi rituaaliga siis ikkagi tegemist oli - Aafrika või Indoneesia?! Igal juhul eelneva ettekandega ei olnud sel olulist seost. Samas ilus oli kuulata-vaadata. Loodetavasti järgmisel esmaspäeval, kui esinejaks on siinse Etnoloogia Instituudi juhataja, on veidi kaasahaaravam ja mitte nii populaarteaduslik.

www.dasewigejetzt.de

Külaskäik võõrsile

Saabusin just Hollandist. Kummaline, aga see oli esimene kord, kui ma läksin teise riiki praktiliselt kaks kätt taskus. No hambahari ja üks särk olid kaasas, pass-telefon-raha ka muidugi, aber sonst nichts anderes. Piirid on kadunud, nädalalõpuks Nijmegenisse minna on sama, mis nädalavahetuseks Tartust Tallinnasse sõita, ainult rongidega tuleb veidi ettevaatlikum olla, et mitte oma ümberistumisi maha magada ja mitte valesse vagunisse istuda. Viimane on just Hollandis oluline, sest seal nad nimelt haagivad aeg-ajalt vaguneid jaamades ümber, nii et rongi esimene ots sõidab näiteks Enschedesse, aga tagumine ots Utrechti. Reisijaid hoiatatakse muidugi ainult hollandi keeles ja ega hollandlased on ju sellega niikuinii harjunud, et ei tee teist nägugi. Oi neid ronge ja seda kiiret libisemist läbi hobusekoplite ja tuulegeneraatorite maastiku. Süsteemid toimivad aga nagu õlitatult ja Münsterist Nijmegenisse jõuab joonelt kolme tunniga, kuigi tuleb kaks-kolm korda ümber istuda. Kui rong Nijmegenisse jõudes suurejooneliselt üle laia Waali jõe (Rheini suue) sõitis, läks tuju kohe heaks, sest saabusin linna, mida ma juba tundsin. Ja milline rõõm oli üle pika aja jälle Katrinit näha - nagu oleks koju jõudnud.

Uitasime linnas, vahtisime laupäevast turgu ja sõime (peaaegu) sooje stroopwafel'eid ja värsket heeringat, falafelit ja kuuma kohvi. Käisime Nijmegeni St Steven'i kirikus, kus mängis orel ja kassas istus kössis väike vanamees, kes tuletas mulle meelde, et isegi Lääne-Euroopa heaoluühiskonna süvakihtidest kerkib siiski aeg-ajalt pinnale lihtsat nukrat inimlikkust.

Nijmegen on muidu väga vana linn, uhke oma rooma arheoloogia üle, aga paraku pommitati see 1945 liitlasvägede apsaka tõttu maatasa, nii et praegu on kunagisest ilust järe ainult vaekoda ja sellega piirnevad 17.sajandist pärinevad fassaadid, sealjuures üks mu lemmikkohti Cafe in de blaauwe Hand. Viimases istusime ja maiustasime šokolaadi ja kuumade jookidega. Mulle õudsal meeldib see koht, sest see on üks tõeliselt väärikas ja vanamoodne kõrts, ja pean tunnistama, et ka üks väheseid huvipakkuvaid kohti Nijmegenis.

Õhtul kostitas Katrin mind kanasüdame-salatiga (nämm!) ja pärastpoole läksime välja. Tänavaid pidi uidates ja kohta otsides sattusime mingi veidra Venezuela päritolu mustanahalise jalgpalluri peale, kes oma mänedžeri turvava pilgu all juhuseid otsis. Väga kummaline seltskond. Kuidagi sattusime me nendega siiski mingisse keldriklubisse õlut jooma. Tüüp rääkis sellest, kuidas ta ei julge ilma oma sõbrata kusagil liikuda, sest saab muidu peksa, valgenahaline mänedžer rääkis aga, kuidas ta vaeseid Lõuna-Ameerika ja Aafrika jalgpallureid Euroopa klubidesse aitab. Jalgpalluril paistis hästi minevat, teda tahtvat osta nii Manchester kui Chelsea - no mine tea, võib-olla järgmisel aastal avastangi ta kusagil Inglise liiga mängul. Nalja tegi see, et mänedžer jutustas vaestest jalgpalluritest ja mainis: noh, ma toon nad siia, et nende elujärge parandada, see on ju nagu see, nagu teie tulete Eestist Hollandisse paremat elu otsima! Selle peale me Katriniga muidugi turtsatasime irooniliselt. Aga nali on see ainult esmapilgul, sest ega sellised mehed arvavadki, et Ida-Euroopa tüdrukud on meeleheitel ja raha peale väljas. Et mitte liigsesse kultuurierinevustest tulenevasse jamasse sattuda, ütlesime, et lähem daamide ruumidesse, kuigi tegelikult tegime vehkat. Oleks ehk ka viisakalt võinud hüvasti jätta, aga see olnuks aeganõudvam ja keerulisem ja tõenäoliselt ka tulemusetu.

Pühapäev koitis halli ja uduvihmasena. Pärast pikka hommikusööki (nii hea kui su sõbrad on gurmaanid!) läksime välja jalutama. Vahepeal jõudis vanemate juurest tagasi ka Martien. Uitasime jõe ääres, vaatasime Nijmegeni "metsikut loodust" - tühermaad jõe kaldal, kuhu on lahti lastud mõned lehmad, lambad ja hobused. Ühel pool kabjajälgedest kirju porine ja hobusesitane võsa, teisel pool kontrastina Waali jõel seilavad tankerid udust esilekerkivate sildade ja industriaalhoonetega. Seda ma nimetaks tõepoolest looduspargiks.
Rongi peale jõudes hakkas juba pimenema. Üritasin südamepööritusega võideldes (ülikiiretel rongidel on ka omad vead, eriti kui oled kui oled eelmisest õhtust kuidagi väsinud, khm) lugeda Erich Kästneri "Fabian. Die Geschichte eines Moralisten". See sobis kuidagi hästi kokku Hollandi katkematust linnatulede- ja eluvoolust läbi libisemisega.

Annette von Droste-Hülshoff im Alter von 41 Jahren, Gemälde von Johannes Sprick von 1838

Kel kodus veel alles mõni vana Saksa 20 DM, siis vaadaku järgi, kelle ta sealt pealt leiab.

Ohohoo, leidsin endale paraja paleograafiaharjutuse! TÜ raamatukogu käsikirjade seas nimelt leidub üks Anette von Droste-Hülshoff''i kiri kellelegi tundmatule, mis on digiteeritud kujul ka netis kättesaadav. Muidugi, see on ainult boonus, et digikoopiat saab kergesti arvutiekraanil suuremaks kruttida, sest poetess kirjutas tõelises kirbukirjas. Haus Rüschhausi seinal sain näha ka käekirja originaale - tõepoolest imepeen! Sealjuures ei ole tegu mitte äärmise kokkuhoiupoliitikaga (mis torkas kohe esimesena pähe, ehkki aadlidaamile ei pidanuks 19.sajandi alguses paber ilmselt enam niivõrd kättesaamatu olema), vaid äärmise lühinägelikkusega, mis sundis vaest Anettet kirjutama nina vastu lina.

Stadtbühne Münster

Eelmisel nädalal levis kuuldus, et Ersti'd saavad tasuta tearisse minna. Erasmuslased siis ka, rõõmsalt, Linnateatri kassas endale pileteid nõutamas. Mõnedel läks korda, mõnedel mitte, sest mõned kassatädid ei taht uskuda, et me oleme esimest semestrit Münsteris. Mina sain pileti viiendasse ritta - ja valikuks oli Verdi "Aida". Ütleksin, et tänane teatriskäik oli nädalale ilus punkt.

Teatrisaal oli suur, ja rahvast oli palju, kuigi mind alguses ehmatas see, et toolid nägid samasugused välja nagu Tallinna trammides! Sisekujundus pärines vist kusagilt üheksakümnendate algusest, igal juhul olid need emaileeritud valged seljatoed kummastavad. Ei mingit toretsevat hiilgust, lühtreid ega voogavat eesriiet - samas polnud tegu ka sadamateatriliku blackboxiga. Lihtsalt - minule jäi natuke selgusetuks. Publikus oli palju tudengeid, aga ka muud linnarahvast, ja kogu saal oli tõesti täis, kolmanda rõduni välja. Mulle meenus see, kuidas ma kevadel Tartus Traviatat vaatamas käisin, 30-kroonine pilet näpus, ja kuidas kauni esituse juures olid siiski hõredalt täidetud vaid kümme esimest rida. Siis mõtlesin ma, et kuidagi piinlik on ooperi eest maksta nii vähe - 2 eurot - mis tulu sellest teatrile siis ka on! Ent täna silmanurgast piletikontrollis piiludes nägin, et ka siin on võimalik endale 2-5 eurone pilet lunastada. Ja mina ju ei maksnud hoopiski! Aga noh, selle rahvamassi keskel oli kuidagi hoopis vähem piinlik.

Tuleb tunnistada, et ma ei ole erilie ooperisõber ja Aida't ei ole ma ka kunagi laval näinud. Ainult üleeelmisel laulupeol sai laulda Triumfikoori osa, nii et keset etendust valdas mind seletamatu kihk kaasa ümiseda. Võib mõelda, et mis see Münsteri Stadtbühne siis ära ei ole, aga etendus oli siiski väga hea. Lauljad olid tasemel ja dekoratsioonid nutikad: lavastus oli üles ehitatud Aida kui ooperi sünniloole - algusstseenides võis näha Verdit laval ringi uitamas ja mõtteid kogumas, edasi algasid proovid ja ehitati lava - iga stseeniga muutus lava(stus) aina täielikumaks, kuni viimased vaatused kehastasid lõpuks suurejoonelist esietendust Kairos. Mulle meeldis. Ja rahvale ka - kestvad ovatsioonid. Teiselt rõdult langes alla lillekimp, mis jõudis primadonnani alles peale väikest lendu orkestriauku. Aplaus muudkui kestis. Münsterlased näikse oma teatrit armastavat.

Pärast pizzat süües arutasime, et kindlasti peaks veel teatrisse minema. Ülejärgmisel teisipäeval (tudengitele soodushind!) on aga kavas Richard III, mis pani meid veidi mõtlema... juba inglise keeleski on sellest raske aru saada...!

Sisutiheda päeva õhtu käis natuke alla. Erasmuse Stammtisch on täna, nagu igal neljapäeval, aga ei jaksa. Koristasin hoopis tuba. Homme-ülehomme on niikuinii tegevust... teatris ja Hollandis! Lähen Katrinile külla. Hirmus kihk on ju kuhugi minna, kõik linnad ja maad tunduvad nii lähedal, kui kaardi pealt vaadata... Kasutasin õhtut ka selle jaoks, et täiendada oma teadmisi Münsterist, Saksamaast, Westfälische Wilhlems Universität'ist, Melchior Hofmannist jms.

Ja no ma tõesti ei saa üle ega ümber sellest, et Melchior Hofmann'i kohta ei leidu utlib-is üldse kirjandust! Kuidas nii? Tegelt mul ei olnud siiatulekuni aimugi, et see lugu nii põnev võiks olla. Ühesõnaga, Hofmann mitte ainult ei põhjustanud oma jutlustega Tartus ja Tallinnas (ja mujalgi) pildirüüsteid, vaid tema õpetusest ristimise kohta saab suures osas alguse Münsteri ristijateriigi jant, mis, Westfaali rahu sõlmise kõrval, on Münsteri tähelend ajaloo püünel.

Asjad, mida te ei teadnud Münsterist:

-siin on suuruselt kolmas ülikool Saksamaal
-60ndatel oli praegune paavst Benedictus XVI siin dogmaatika professor ja 20ndatel oli Karl Barth süstemaatilise teoloogia professor (teoloogia on neil siin kõva)
-Hitler ja Rosenberg olid linna aukodanikud kuni 1945.aastani (ma pole kindel, kas see seab Münsteri kõigi teiste Saksa linnadega võrreldes kuidagi erilisse positsiooni)

Niipalju siis populaarsetest faktidest.

Kuulge, mulle hakkas Münster täna meeldima. Selline eht ehe põnevus tuli jälle peale, nagu Tartus ka semestrialguses juhtub. Käisin täna ühes seminaris ja ühes loengus - Einsetzungsrituale in der Frühen Neuzeit oli esimene ja teine oli Europa in der Zeitalter des 30-jährigen Krieges. Seminar oli puupüsti täis, aga oli ka huvitav - võimurituaalid jms. Loeng muidugist oli veidi igavam, sest sai ainult kuulata (vastust küsimusele Was ist Europa?), aga samas ei olnud nii pingutav ka. Iseasi muidugi, kas ma seminarides üldse kunagi sõna võtma hakkan. Ma ei usalda end keeleliselt veel nii palju. Vokabulaarist jääb puudu. Ent sõrmeotsas hakkasid kihelema - uhh, toll, õppimine, lugemine, arutlemine! Kui sinna lisada veel vahepealne kohvipaus mu vastse tuttava Jens'iga, siis saab kokku ühe sisutiheda päeva. Ilm läks ka ilusaks. Jens on eks-erasmuslane, kes õpib siin Münsteris poole jalaga ajalugu! Echt super! Ja nagu meilgi, valitseb siingi teatav lõhe uue õppekava ja vana õppekava vahel. J. on niisiis vana õppekava esindaja, kes on kuulanud erinevaid aineid erinevatest teaduskondadest, kombineerinud poliitikat ajaloo ja filmiteooriaga, kirjutab kohalikele ajalehtedele artiklikesi ja üritab samal ajal tegelda mingi filmi ja raamatu avaldamisega, olles selle kõige juures nii meeldivalt ebasakslaslik. Pähe tulevad paralleelid Tartuga...Ahh!

Endlich

on mul internet ka kodus olemas ja saan kuulda uudiseid meilt ja mujalt. Kuigi tegelikult ei ole mul aimugi, kuidas elu sealpool linnades veereb. Ema ja isa helistasid just mobiili peale, aga kuna see on kallis ja rääkida saab nii vähe, siis nagu ei jõudnudki suurt millestki rääkida kahjuks. Vaikus eetris. Aga ma luban, et muretsen endale juba õige varsti skype'i jaoks vajaliku riistvara.

Kool algas ka täna peale ja selle üle mul on ainult hea meel. Soe oktoober on läbi - vihma kallab, nii et mida siin muud ikka teha, kui toas istuda ja lugeda. Kahjuks olen siin nii pikaldase taibuga olnud, et ilmselt kõike põnevat ei jõua kaasa teha. Tänahommikused loengud näiteks magasin sõna otseses mõttes maha, sest olin eilsest Erasmus-Partyst nii väsinud. Aga loengud ei ole siin ju põhiteema, ikka seminarid. Paraku võib aga juhtuda, et just see seminar, mida ma siin kõige rohkem võtta tahaks, võib minu jaoks jääda kättesaamatuks - sest ma ei ole etnoloogia õppetooli kaudu siin ja ei saa siin võtta etnoloogia seminare. Jääb üle vaid õppejõudu moosida ja kogu oma pagas käiku panna (et no nõiad on ju minu teema ja ma peaks lõputööd kirjutama ja ma olen juba magistriastmes ja üldsegi, minu ülikoolis ei oska mind keegi selles suhtes aidata). Ootan ja loodan.

Laupäeval linnas

Kuna laupäev on laupäev, siis ei saa kodus istuda. Päeval oli mingi Erasmuse-üritus, mis oli mõnevõrra naljakas ja mõnevõrra igav, lõpetasime selle Aasee ääres päikeseloojangut vahtides. Muideks, Münsteris on üks maailmakuulus suleline - must luik Petra. Kui te juhuslikult olete Delfist või kust iganes lugenud lugu sellest, kuidas üks luik õnnetult luigekujulisse paati ära armus, siis tadaa! - see ongi Petra Münsterist. Ta on väga inimsõbralik, igal juhul ma nägin esimest korda, kuidas järjest tüübid käisid ja luigega kaelustasid (!). Elab teine Aasee ääres ja kuuldavasti on ainuke luik, kes siin talvitub - ja viimane talv, kui oli liiga külm, viidi ta koos oma paadiga loomaaeda, sest ilma selle paadita ta vist tõesti sureks. Nüüd saan aru küll, miks luik on tihtipeale armastuse sümbol.

Peale väikest eelsoojendust Roberti juures suundusime linna. Rändasime läbi mõned Kuhvierteli Kneiped, Ziege's õlut ei proovinud, aga tean nüüd, et see on väike, rahulik ja tõepoolest kitsas koht (mitte suurem kui suvaline koridor), seinu kaunistamas imeväiksed suveniirpudelid. Öise döneri söömine on stressirohke, aga maitsev. Vaatasime üle ka poola tantsupepude kiidetud Schwarze Schaf'i, ja peab tunnistama, et see on mõnevõrra põnevam ja talutavam kui Eesti klubid, aga muidu klubi nagu klubi ikka ja seega me seal eriti kaua ei peatunud.

Öine Prinzipalmarkt on nagu tantsusaal, ja Lambertikirche tornis on kolm virvatulukest ehk Irrlichti, mis on nagu kolme õnnetu ketseri eksitussejuhtivat vaimu. Huvitav, kas kõva tuulega võib kuulda ka raudpuuride kääksumist? Ja kas nende tulukeste eesmärk ongi tekitada õõvastusjudinaid, sest on ju teada, et kolme Wiedertäuferi surnukehi pole mitte kunagi sealt tornist alla toodu? Siinkohal kasutan võimalust tervitada Ursit!

Peter muideks juhtis tähelepanu, et jidišis on sõna virvar , mis tähendab eksitust tekitama (irren), kas virvatuluke tuleb ka sellest sõnast? Kui palju eesti keelel on jidišiga kokkupuuteid olnud, ei tea kahjuks.

Linnast tagasisaamine on muidugi omaette eepos. Gievenbeck asub nii pagana kaugel ja bussid käivad küll öö läbi, aga ainult iga tunni ja kümne minuti tagant. Wir hatten Pech ja nii pidime jala tagasi kõmpima. Aga ööd ei ole veel õnneks liiga külmad ja seltsis on segasem. Peter näitas mulle kätte ka lõpuks "salatee" meie ühika ja Hortsmarer Landwegi ühikate vahel - pimeduses terendasid mingid kujud, ja kui ma küsisin, mis need on, vastas Peter: lehm või hobune. Nii et jahh, kohe linnamajade taga algab siin põllumajandus.

Teisipäevane Pub-crawl

Jäime kogunemisele veidike hiljaks, seega suundusime kohe Peacock'i. Kuna erasmuslasi on palju ja Trinkfreunde nende hulgas jätkub, siis aeti suur seltskond mitmeks väikseks gruppiks, mis muidugi on ülimalt loogiline, sest katsu sa mahutada 60 inimest ühe laua taha. Peacock'is tehti meile selgeks, et meie grupp peab läbi käima neli kõrtsi, lahendama ülesanded, vahetama toore muna ja ühe õuna millegi suvalise ja ilusa vastu ja jõudma lõpuks Treffpunkti.
Peacock'il ma ei saa pikemalt peatuda, sest see oli üks suht suvaline pubi. Selliseid on meil küll. Kuid edasi läks palju huvitavamaks. Jüdefelder Strasselt (üks põhiline kõrtsitänav) suundusime Kreuzstrassele (teine põhiline kõrtsitänav), kus pidime esmalt üles otsima Cavete - esimese ja vanima tudengikõrtsi Münsteris (erste akademische Bieranstalt). Selleks, et aru saada, mis meid ees ootas, peaks võib olla enne tähelepanu juhtima sellele tänavale üleüldiselt. Tegemist on Kuhviertel'iga, mis sõjas vist suhtuliselt püsti jäi, ehk siis alles on originaalsed fassaadid, mahud jne. Kitsas tänav kodanikumajadega, kitsad aknad paljude väikeste ruutudega, lillekastid. Ehthubane Lääne-Euroopa tänavake! Ja Cavete ning sellest ümbes kümne sammu kaugusel asuv "zweite akademische Bieranstalt" Das Blaue Haus! Ahtakese välisukse taga avaneb soppideks ja nurgatagusteks jaotunud mitmetasandiline ruum, kus kitsad trepid viivad üha üles ja üles, iga samba või seina tagant võib avastada hubase ja privaatse lauakese, lagi on nii madalal, et seda võib isegi istudes puudutada ja seinte tume puittahveldis on läbi imbunud aastakümnete peomeeleolust või hoopis pikkadest keerukatest diskussioonidest, kes teab.
Hämaruses kerkivad siin-seal esile inimeste mõtlikud kujud, pilgud uitamas seintel rippuvatele vanadel fotodel, kelladel, plakatitel. Kuigi on teisipäev, on rahvast kõrtsides rohkesti, sest semester ei ole veel peale hakanud ja linna on kogunenud stardivalmis tudengkond, kes ootab õhevil kooli algust. Lauad asuvad tihedalt üksteise kõrval ja liikuda on üsna raske. Nendes madalates, hämaratates, rahvarohketes ja suitsustes ruumides hakkan ma õigupoolest
aimama alles sõna K n e i p e olemust. Zavood on nende urkakeste kõrval lausa avar tantsusaal (ja urkaks ei nimeta ma neid üldse halvustavalt)! Ja Zavoodi õhk on praegu ka ilmselt hulka selgem, sest Saksamaal nimelt tohib ikka veel siseruumides suitsu teha. Peale nelja kõrtsi ja kohustulikke majajooke jõudsime me lõpuks Limone'i - erasmuslaste Stammtischi toimumispaika - kuid Limone mõjus viimatinähtu valguses lausa labaselt modernsena. Muidugi - seal on hulga rohkem ruumi, et seda kirjut seltskonda mahutada, sest oma tuuridelt olid kohale
jõudnud kõik grupid oma kirevas mitmekesisuses. Esimese asjana esitles Janno mulle ootamatut leidu - Maimut. Tütarlast, kes jutustas sulaselges eesti keeles, et tema ema on eestlanna, kuigi ta ise on sündinud Hamburgis. Ma ei ole veel senini kohanud ühtki kahekümneaastat Maimut (Maimu Berg hüppas kohe pähe) ja tüdruk möönis ise ka, et eestlased kipuvad tema vanamoodsa nime peale muigama. Paraku ma ei saanud temaga kauem vestelda ja
tema päritolu saladusi tundma õppida, sest hoogne pidu imes mind endasse. Aga näe, ei saa üle ega ümber neist eestlastest, kes ootavad igas sadamas...

Ja kes ütles, et Saksamaal on õlu odav?

P.S. Kindlasti tuleb järgi proovida ka, kuidas maitseb õlu Münsteri väikseimas kõrtsis - Ziege's ehk Kitse kõrtsis.

Haus Rüschhaus

Saksa keele kursusust külastavad meil üldiselt juura ja majanduse tudengid, kellele ei meeldi liiga palju muuseume mööda uidata. Linnamuuseumi
külastus oli vist juba paljudele liiast, nii et vähemalt meie grupis ei oldud just eriti entusiastlikud, kui tehti ettepanek, et me võiksime
külastada Haus Rüschhausi - siinse kuulsa barokkarhitekti Schlaun'i maaresidentsi, mis asub mõned kilomeetrid Münsterist väljaspool. Mina olin
muidugi kohe, käsi püsti, rõõmsalt poolt, sest ma ei tea, kui palju ma suudaks omal käel siinse ümbruskonna vaatamisväärsusi läbi käia. Õnneks
sai külaskäik sellesse väiksesse ilusasse kohta siiski teoks. Õhtupoolik oli ilus ja loodus on siin veel küllalt varasügisene - umbes samalaadne
nagu Eestis oli veel vähemalt kaks nädalat tagasi - kuigi mõlemad saksa õpetajad kinnitasid veendunult, et "looduse poolest ei ole seal küll enam
midagi vaadata".

Rüschhaus on kohalikele tähtis veel ka selle pärast, et siin on sündinud ja elanud nende armastatud poeet Anette von Droste-Hülshoff, kellest mina (veel) kahjuks midagi ei tea. Aga Ringkäiku juhtis kohalik muuseumitöötaja, veidi hapra olekuga naisterahvas, kellest oli kohe näha, et see paik ja paigaga seotud ajalugu on talle väga südame külge kasvanud. Kuidagi hingelähedane oli sellist inimest kohata, oleks heal meelel veel palju rohkem kuulanud, mis tal öelda oli, aga aeg sundis takka ja ega ma ju ei tea ka siinsest ajaloost veel kuigi palju, et teaks põnevaid küsimusi esitada.

Rüschhaus ise oli täiesti vapustav. Tegemist on äärmiselt väikse, kuid kauni kohaga, mida meie mõttes võiks nimetada mõisaks. Pooleldi talu, pooleldi
härrastemaja, Fachwerk ja baroksed vormid käsikäes (loomulikult punatest tellistest nagu absoluutselt kõik elamud siinkandis!). Uhke mõisaköök, kitsad
eluruumid, vanad tapeedid, tumedad laudpõrandad ja väikeste ruudukestega aknad, millest paistab maja ümber vohav maaliline mets. Interjöör paistis olevat
originaalne, pärit 18.sajandi keskelt, ainult poetessi ruumid olid hilisemast ajast. Kõige põnevam oli jälgida väikese ruumimahu juures äärmiselt kavalalt asetatud treppe, siseaknad ja muid vigureid - näiteks Saksamaa ainukest klappaltarit, mille Schlaun on elutoa seina sisse projekteeris.
Ahh, see maja oli ajastu hõngust tiine! Tundsin endas jälle tõusmas
mingit vaimustust vana Euroopa vastu, kui jalutasin õhtupäikeses härrastemaja taguses aias peenelt pügatud hekkide, ajaskulptuuride ja muruplatside vahel. Teised Schlauni tööd on muidugi ka kenad, aga näiteks lossist (WWU Logol kenasti näha) ei ole suurt muud alles kui fassaad. Mnjaa, sinna tahaks veel kunagi kevade poole tagasi minna, eriti kuna Rüschhaus on Gievenbeckist vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.

Tükike sooja Oktoobrit

Kuulsin, et teil seal sadas juba lörtsi. Palju õnne! Meil on ikka veel ilus soe oktoober rohelise muru, viimaste lõhnavate roosidega Etnoloogia Instituudi juurde jääval Studstrassel, purpurpunaste viinapuuväätidega ühika seinal ja aeglaselt langevate lehtedega Promenaadil. Ilmad on ilusad veel teisipäevani, siis pidi sadama hakkama. Muretsesin endale juba vihmavarju valmis, et sadu ootamatult ei tabaks.

Hauptbahnhof

Raudteejaama kohvikus. Jälle. Sest siin on internet ja kallis õlu.
Täna päeval käisin kusagil kaugustes otsimas internetifirmat, mis meie ühikas teenust pakub. Ei leidnud. Jalad väsisid ära, ja ratast ei olnud. Siis tuli meelde see, kuidas Erasmuse infotunnil kevadel Tartus seletati, et: teil tuleb kultuurišokk!! Sest kõik on teistmoodi kui kodus. Noo, mul see täna käis peast läbi korra. Miks ei või asju kuidagi lihtsamaks teha? Miks ma pean kuhugi pärapõrgusse ronima, et internetiühenduse avaldust üle anda? Miks ei võiks ma lihtsalt kellelegi öelda, et palun, ma tahan! Sest ma ju tahan!

Pangakonto tegemisega sain hakkama. Kuigi see oli ka üsna totralt aeganõudev. Geelpea naeratas ja seletas, võttis allkirju ja siis teatas, et ma peaksin kindlasti eine sehr wichtige Versicherung machen, juhuks kui ma jemanden Laptop zerstöre. Noo? Aga ma ei tahtnud seda versicherungi talt siiski osta. Lahkusime naeratades, peale seda kui ta oli öelnud, et mu pangakaart koos PIN koodi ja internetipanga koodilehega saabub mulle posti teel. Turvalisuse tipp!

Pärast Zuzanne, tšehhi meditsiinitudeng seletas, et see on kasulik kindlustus neile, kes töötavad kallite masinatega ja ei taha neid kinni maksta, kui midagi peaks kogemata juhtuma. Mul siin õnneks seda riski ei ole.

Homme on Pub-crawl. Jüdefelder stasse jms. 19 Kirchen und 900 Kneipen. Toll!

Elamisväärseim linn maailmas

Väidetavalt on Münster mõned aastad tagasi saanud just sellise tiitli. Uhke, kas pole?

Niisiis - olen nüüd õnnelikult maandunud Münsteris, Westfaalis Saksamaal. See on linn, mis on Tartust kolm korda suurem, üliõpilasi on siin ilmselt umbes kaks korda rohkem kui Tartus ja jalgrattaid on siin üle poole miljoni. Mul ei ole kahjuks veel kaherattalist sõpra ja interneti puudumise kõrval tundub see olevat hetkel kõige suurem miinus. Ilmad on hetkel küll ilusad, nii et ma isegi väga tahaksin mööda kuldrohelist promenaadi kärutada ja linnale tiiru peale teha.

Internetiga on jahh kehvad lood. Ma pean maksma 80 eurot ainuüksi selle eest, et üldse saada võimalust netti ühikas kasutada - ja sellele liitub muidugi ka kuutasu. Eks näeb - mul on teatav kiusatus üldse ilma netita jääda, aga kahjuks ei ole siin ka linnas väga häid kohti, kus wifi leviks. Hetkel istun Hauptbahnhofi juures kohvikus, kus ei pea maksma mitte neti, vaid kohvi eest (kahjuks keel vääratas, tegelt ma tahtsin teed tellida, aga no mis teha, deutsche sprache pole veel nii arenenud).

Gescherweg 74 asub paraku üsna kaugel kesklinnast, selle pärast on mul ka leeze't tarvis (münsterlaste leiutatud sõna ratta kohta). Ühikas on selline... hm, 35 aastat vana paneelikas. Mul on kööginurk ja vannituba omaette, ei teagi, kas olla selle üle õnnelik või mitte. Mõned elavad hirmuäratava nimega kohas Horstmarer Landweg'il ja poola tibid kurdavad, et nad peavad dušši kaheteistkümne inimesega jagama. Selles mõttes mul on vedanud, aga samas pole ka kohta, kus eriliselt sotsialiseeruda. Ja panni mul ka ei ole, et muna praadida, kuid selle eest soetasin endale imeilusa edelsteel poti, mille kohta ma juba mõtlen, kuidas ma ta Eestisse tagasi transpordin, sest siia ma küll nii ilusat potti jätta ei taha! Ah, aga päike ei paista sisse ja esialgu on mu riiulid nii tühjad, et hale hakkab lausa.

Millega ma siia tulles eriti arvestada ei osanud, oli see, et sakslastele meeldib bürokraatia (tegelt oleks pidanud ehk selle peale varem tulema - logisch ju! - meenuvad kollased paberikesed, mida koolis tuli iga puudutud tunni kohta täita). Igal juhul asjaajamised võtavad kaua aega, sest ametiasutused on lahti 8...12 hommikul! No mis mõttes?? Ja poed pannakse ka liiga vara kinni. Eriti tore oli muidugi see, et kui kõik see erasmuslaste hord oli esmaspäeval teada saanud, kui palju neil tuleb igasuguste asutuste uksi kulutada, et saada endale pangaarve ja üliõpilaspilet ja linna elamisluba, siis teatati ka, et mnjaa, aga kolmapäeval on meil KÕIK suletud, sest see on riigipüha. See tuli igatahes väga ootamatult. Tjah, mul oli teisipäeval nii kiire, et ma ei jõudnud endale isegi poest süüa osta. Õnneks Bahnhofis on hädaabi pood olemas.
See kõik tähendab aga seda, et kõigist vajalikest asjaajamisest on mul nädalaga ära aetud ainult pool. Kui sedagi. Sest selleks, et endale nt pangakontot teha, tuleb kõigepealt leida endale elukoha järgne esindus, seal käia ja endale tärmin paika panna ja alles siis saab tulla ning konto avada.

Inimesi on palju. Münster on tõepoolest internatsionaalne linn. Jaapanlasi on kuidagi silmatorkavalt rohkelt (või noh, asiaate, ma kahjuks ei tee vahet). Erasmuslaste seas on palju hispaanlasi ja poolakaid, eestlasi on peale minu veel kolm, kõik õpivad juurat ja kuigi ma neid kedagi enne ei tundud, avastasin imelikke seoseid: Vitaliga käisin kunagi saksakeele kursusel koos, Janno on samuti lõpetanud Saksa osakonna ja Mare on Tõnu Tannbergi tütar! Küll maa ja ilm on ikka väiksed! Aga ilmselt on asi Eesti kui sellise üldises väiksuses ehk siis iga eestlastega on küllap võimalik avastada kummalisi seoseid.

Oi, mu aku hakkab tühjenema.

P.S. See ei puuduta küll kuidagi Münsterit, aga kui te peaks juhtuma minema Viini, siis ärge kunagi tellige seal Kaffe't (lühikese e-ga), vaid tellige Kaffee (pika eega) ja üleüldse, parem küsige kohe Kaffee Melange'i, muidu kelnerid peavad teid lollakaks. Seda rääkis mulle mu koridorinaaber Peter Austriast, kes on seni erasmuslaste seas ainuke Geisteswissenschaftide esindaja, keda ma kohanud olen. Põhiliseks on siin ikka inimesed, kes õpivad Medizini, Politikwissenschafti, Wirtschafti või Jurat.

Ahmides õhku

Pisuke paanika. Et ei jõuagi hetkeks maha istuda, endale ja teistele otsa vaadata, pakitud kohver teises toas ootamas.

Ela hästi...

... mu kodumaa, su rajad mulle on kitsaks jäänud

Viimane nädal Tartus. Olen veidi peatu. Peaks nagu ühelt poolt hakkama juba pakkima, teisalt tahaks veel elada nagu inimene. Ühelt poolt peaks oma pooleliolevad tööd ära lõpetama, et ei jääks viimasele hetkele, teisalt on jälle tunne, et aega on selle kiire asjaga. Peaks minema juuksurisse ja panka ja raamatukokku ja kooli. Teisalt tahaks linnast välja, veel vaatama seda ilusat Eestimaa sügist, kuldseid metsi ja kukeseeni. Ilus vananaiste sügis on saabunud - lausa 19 kraadi on väljas. Loodetavasti peab head ilma nädala lõpuni - ei tahaks laupäeval ARi reisi ajal mudas möllata ja külmetada. Veel endasse ahmida värsket õhku ja maastiku lopsakaid vorme, hingeauru ja südameheadust. Millegipärast mõtlen viimastel päevadel kohevatest kirgastest lumehangedest, just sellistest, mida Lääne-Euroopas kindlasti ei leidu.