Wir haben viel mehr gewusst, Mama

Saksamaa ja Holocaust, Holocaust ja Saksamaa...

On mõned teemast, millest kohe ei saa üle ega ümber. Ma pean tunnistama, et Holocaust ja natsi-Saksamaa ei ole minu jaoks olnud mitte kunagi eriti paeluvad teemad. Seda ehk selle pärast, et kipun üldse eemale tõukuma kõigest, mis liialt populaarne või üle-ekspluateeritud. Aga see on ju Saksamaa, nii et tegelikult on siiski huvitav jälgida, mis sellest teemast saanud on, nüüd, rohkem kui 60 aastat peale sõda. Sest kui Holocausti üle-elanud hakkavad vaikselt kõik ära surema, siis on ju olemas nende lapsed, kellel on täiesti omamoodi lugu, mis on ainult kaudselt seotud toonaste sündmustega. Alles paar nädalat tagasi lugesin lehest ühest vastselt ilmunud raamatust, kus üks säärase taustaga naisterahvas pihib, kuidas temast on saanud info-sõltlane. Holocausti sõltlane. ?!? Sest olles ära lõigatud ellujäänute tunnistustest ja lugudest, mida vanemad pidasid sageli liiga kohutavaks, et lastele jutustada, on sellel põlvkonnal tekkinud täiesti omalaadne identiteet ja teadmine-suhtumine Holocausti. Ja see on juba muutumas omaette huvisfääriks.

Mina ei taha siiski rääkida lastest, vaid vanematest. Või tegelikult ikkagi lastest ka. Sellel neljapäeval oli viimaks Jensi filmi esilinastus. Ich wollte noch einmal die Sonne sehen. Erna de Vries. Lugu Auschwitzi üle elanud juuditarist, kes oma 84 aastaga turjal oli valmis ise oma saatusest jutustama. Film oligi üles ehitatud ainult selle sümpaatse vanadaami pihtimuslikule jutule. Rahulikult, väga rahulikult jutustas ta kaamera ees oma üleelamistest seoses Reichkristallnacht'iga, sellest, kuidas ta oma emaga koos üritas pogrommide ajal vastu pidada ja kuidas ta oma ema kõrvale jääda tahtes vabatahtlikult Auschwitzi viidi. Mälestused nende hirmsast ja lootusetust olukorrast. Ja sellest, kuidas ainult tema pääses, sest oli Mischling, isa poolt sakslane. Ema aga jäi, pannes lapsele südamele, et ta peab nende lugu edasi jutustama.

Jõin enne õhtu algust Jens'iga veel ühe kohvi ja tal ei olnud aimugi, kui palju rahvast kohale võiks tulla. Auditoorium pidi mahutava 500. Noh, et kui kõik 10 tiimiliiget sõbrad ja tuttavad kaasa võtavad, siis ehk ei jää hätta. Aga kui kell hakkas seitse saama ja ma viimaks saali uksest sisse astusin, oli selge, et rahvast puudu ei tule. Mass oli kohal. Meelierutav teema, mis muud. Huvitav oli see, et väga palju oli kohal ka vanemaid põlvkondi. Ja peategelane Erna de Vries oma perekonnaga ka. Selles mõttes oli see filmitegijatele kindlasti ainult suur rõõm. Kestvad ovatsioonid enne ja pärast, tänukõned, pisarad, tõeline Premiere! Punane vaip ainult puudus.

Film iseenesest oli veidi amatöörlik ja staatiline, oleks oodanud rohkem ajaloolist tausta või tõeliselt mingit erakordset saatust. Aga tema iva peitus tegelikult just selles edasijutustamises. Ja see oli nii filmi kui ka esilinastuse kandev idee. Selliseid lugusid on palju, igaüks isesorti. Ma ei tea tegelikult, kui palju just selliseid portreefilme tehtud on, mis keskendukski ainult ellujäänu mälestusele. Nii et tegemist on pigem ajaloolise dokumendi kui filmikunsti saavutusega. Selles mõttes on see tõesti väärt panus nende ajalootudengite poolt. Mõtlesin enne filmi vaatamist, et no mis uudsus selles teemas siis ikka enam peitub, või mida erakordset on võimalik enam edasi anda. Aga jah, dokumenteerida ja edasi jutustada, mitte vaikida on veel võimalik, nii kaua kuni siuksed memmed veel elus on. Sest ilmselt on see sõnum just nooremale põlvkonnale, kes oma lähedaste jutustusest on olnud ära lõigatud.

Selles mõtte oli minu jaoks kogu ürituse tipp see, kui Erna de Vries'i käest küsiti, kuidas ta lapsed tema saatusesse suhtusid. Ta vastas, et tema (ja tema mees, samuti H-ellujäänu) ei jutustasnud lastele juhtunust mitte kunagi. Ja ta ei tea, kuidas ta lapsed sellesse suhtuvad, sest ta ei ole mitte kunagi küsinud. !! Selle peale ulatati mikrofon kohe esireas istuvale tütrele. Too jutustas, et hoolimata vanemate näilisest vaikimisest olid lastel kõrvad kuulmaks, mida räägiti tuttavate ja sõpradega omavahel; ja et neist vestlustest korjasid lapsed üles, mida vaja teada. Selles oli midagi väga essetsiaalselt, kuidas tütar oma jutu lõpetas: Wir haben viel mehr gewusst, Mama! Vaikus. Ja lahvatav aplaus.

Nii et jah, mõned teemad ei sure iial, sest nad puudutavad ka neid, kes sündmustes otseselt osalenud ei ole. Kes soovib projekti kohta rohkem lugeda ja ka filmi ennast vaadata, siis uurige www.zeitlupe.eu