Kuidas kiiresti suurest hulgast rahast lahti saada

Ei - selleks ei ole vaja minna kasiinosse, kus võib vähemalt teoreetiliselt rikkaks saada. Selleks võib minna ka näiteks Münsteri kesklinnas püsti aetud lõbustusparki ja visata seal šampusepudelite ümber rõngaid, mis osutub seevastu täiesti võimatuks ülesandeks!

Kolm korda aastas toimub neil siin siuke üritus, mida võib võrrelda meie Tivoli-tuuriga, aga siin nimetatakse seda Kirmes'eks (võrdle setu kirmasega!) ehk Münster Send'iks ja kohe on asjal traditsiooni ja väärikuse maik man. Lossi ees on meil siin siuke kena suur platsike, kus juba kolmapäeval aeti ilged atraktsioonid püsti ja los gehts. Käisin sealt tegelikult ka eile päeval läbi, aga täna õhtuvalguses oli asi ikka hoopis teine. Selline klassikaline raharöövimise koht - värvilised plinkivad tuled, keerlevad karussellid, kitšimaigulised maalingud, peibutavad suhkrumandlid ja praevorstid, õnnemängud ja okserattad. Palju rahvast oli ka, mis pühapäeva õhtu kohta on tegelikult imekspandav, sest pühapäevad peaks ju Saksamaal olema uniseks teleka ees lösutamiseks. Aga siiski oli päris huvitav seda pillerkaari jälgida, sest kodumaised lõbustusparke olen ma oma kümme aastat juba boikoteerinud. Atraktsioone oli isegi vähevõitu, enamus platsist on täidetud kõiksugu söögiputkadega, loosirataste ja müügilettidega, kusjuures, kummaliselt palju müüakse siin sokke! No mai tea kui palju nad sellega seal teenida suudavad. Ei näinud seal just suurt tunglemist. Teine umbes sama jabur kaup oli harjad. Eriti patriootlikult mõjus saksa lipuvärvides tolmuhari...

Mul ei olnud isegi plaanis mitte ühegi karusselli peale ronida ega mitte ühtki laadarooga proovida, aga kuidagi vaikselt kerides suutsin vastikult suurest hulgast rahast lahti saada. Vaateratas ja Ameerika mäed olid täiesti mõttetud ja ohutud, nii et isegi mina julgesin peale ronida. Ja no kuidas sa ikka suudad ei öelda, kui pakutakse poole meetri pikkust (!) Bratwurst'i Brötchen'iga - või suhrkumandleid või šokolaadiõuna! Ma ütleks, ilma nendeta ei ole ju lõbustusparki kui sellist olemaski! Kuigi õun šokolaadis oli ilgelt vastik - Jannol vedas puuviljapulgaga veidi rohkem - pärast Peter alles avaldas, et me olime putka juures üle vaadanud sildist, mis teatas: Kakaohaltige Fettglasure. Öäk! Selle pärast see õun nii odav oligi... Ent - ja seda ma vist ütlen rohkem oma südametunnistuse rahustamiseks - nüüd ma saan vähemalt kinnitada, et ma olen Münster Send'ist osa võtnud ja seda omal nahal kogenud, mitte niisama juures kiibitsenud. Kuigi ma ei taipa päriselt, mis selles rändavas lõbustuspargis münsterlaste jaoks ikkagi nii erilist on...