Augusti tantsufestivalist jõudsin ainult ühte asja vaatama: The Drone of Monk Nestor Karl Saksa esituses.
Kuna olin eelmisel päeval käinud vaatamas just "Gilgameši", siis selle lummusest oli end raske vabaks võidelda. Igasugune tehniline, vaatemänguline, võimsaid sümboleid täis etendus oleks minu südame kohe võitnud.
Karl Saksal on aga midagi, mida kindlasti kõigil ei ole: liikuvus. See on päris hämmastav, mida ta suudab oma kehaga teha, mitte ainult liikumise mõttes, aga ka loo jutustamise mõttes. Tantsimine ei ole ju nagu alias, et sina väänad ennast ja teised üritavad ära arvata, mida sa neile öelda tahad. Või noh - veidike nagu on ka, aga sõnade äraarvamiseks on palju vähem aega, sest uued sõnad tulevad muudku peale, ilma et sa saaks teada, kas see oli nüüd õige vastus. Ent teisalt ei pea sõnad kindlasti olema ainsad narratiivi vahendid.
Siiski - liikumine oli nii sujuv, et mina ei saanud aru, kus lõppes tšuud ja algas munk Nestor ja kas kotkas või veripunane mõtus. Aga kas sellel üldse tähtsust ongi. Liikumine on peamine!
teisipäev, august 30, 2011
Igaviku nupp
Võib-olla, et tegu on selle aasta parima etendusega.
Suve alguses käisin vaatamas Saša Pepeljajevi suurlavastust "Tantsiv torn". See suurejooneline ja tehniliselt ülimalt keerukas, suurepärase koha peal sündiva muusikaga liikumisetendus oleks väärinud eraldi käsitlemist juba varem. Üks, mis mulle sellest vaatemängust aga mällu sööbis, oli Kultuurikatla monumentaalne ruum. Pepeljajevi torn sobitus sellesse rebenud raudbetooni täis tehasesse nagu valatult. Iga auk seinas, konarus ja ebatasasus andis valguse , liikumise ja muusika voole nüansse juurde. Ehkki lagi nägi kohati välja, nagu võiks ta iga hetk vaatajatele kaela kukkuda, mõjus ta oma kõrguses peaaegu et agarofoobiat tekitavana... midagi, mis mulle meeldib.
"Gilgameši" plakatit nähes, hakkasin kohe mõtlema katla ruumile. Õigemini oli seal kirjutatud "katla auk", mis lisas isegi veel ürgset sügavust (nimeassotsiatsioon tekib ilmselt ka "Vendade Lõvisüdametega"), pannes mind mõtlema mingist toorest, arhetüüpsest ja müütilisest maailmast. Ma ei ole küll näinud teisi Peeter Jalaka lavastusi, aga eks ka kumu nende võimsusest mängis oma rolli.
Ruum oli. Täis riideid. Oli muusika ja oli valgus. Ja olid suurepärased näitlejatööd. Oli ürgset jõudu, toorust ja väge inimkonna algusaegadest.
Pean häbiga tunnistama, et ma lugesin Gilgameši lugusid Boris Kaburi jutustuses alles PÄRAST etendust, jätkuvas lummas, tajudes, et minu esialgne segadus oli kõik asjatu ja et oleks ma teksiga juba eelnevalt tuttav olnud, oleks kõik olnud VEELGI võimsam.
Ent jah, tekstiga ma tuttav ei olnud - seega tundus mulle lavastuse algus kuidagi kummaline: hea küll, linnanõukogu istung vms Tiina Tauraitena esinaise rollis oli tegelikult väga naljakas. Pakkus palju äratundmisrõõmu (kahjuks!). Maa alt tulev kõmin raputas üles nii nemad kui kõik vaatajad saalis. Järgnev oli aga veidi kontekstist väljas (algselt!): mingi video jumalatest, kes rääkisid lindude keeles, kauboi, suur karvane tüüp, lambad, jääger "Gewürtztramineriga", mis osutus lihtlabaseks riesling'uks, prostituut (Kaburi tõlkes rõõmupiiga), imelik pillav söömaaeg... jama, mõtlesin. Pähh, no tunne oma kultuuri alustekste: see kõik oli äärmiselt stiilselt kokku pakitud versioon Gilgameši lugude algusest! Tauraite (jällegi!) lammas oli teisalt nii ehe, nii armas lammas! Ja Erki Lauri alginimlik Enkidu samamoodi niivõrd aus ja ehe!
"Kust sa selle õuna said?" - "Üks naine andis!" - "Mh. Klassika".
Enkidu vastus Gilgamešile, tema pöörane, ürgjõuline tants oli aga midagi, mida tahaks kogeda veel ja veel. Dance like no one is watching - see oli täpselt see, mida Erki Laur tegi. See oli nii ilus. Tahaks lausa ise järgi proovida, eriti koos selle ilutulestikuga , mis tal lõpuks tagumikust välja purskus. Ega ei saagi ju kellegi peale pahane olla, kui ta sulle niimoodi tantsib..!
Veel suurepäraseid tehnilisi leide: kui jutt läks Humbaba tapmisele, siis käis peas läbi mõte, et see kukub nüüd küll kehvasti välja, mis kolli sa ikka suudad välja mõelda, mis ka päriselt vastaks kirjeldusele. Ent Humbaba oli tõeline - viie meetrine metsikult tantsiv, vehkiv, veripunane koletis, kelle käpalöökide eest oli raske eemale põigelda, kuid keda viimaks oli siiski kerge tappa.*
Gilgameši igavest ekslemist ja rahu leidmise püüde iseloomustas kõige paremini kõrtsinaise käes olev pudel, mis iial tühjaks ei saanud, ja klaas tema ees, mis iial täis ei saanud. Ent need paradoksid on meil vist kõigil veres...
Sääraseid sümboleid lavakujunduses oli veelgi: tohutud riiete kuhjad, mis tuletavad meile meelde meie kadunud sõpru. Taevane kanuu. Ülepaisutatud viljakussümbolid. Müüdid ei ole muinasjutud, nad on inimkonna alglood, mis on aegade karmuses minetanud igasuguse iluleva liigsõnaliluse ja on oma karmis poeetikas ülitäpsed, üliteravad. Von Krahli trupil läks korda minetada ka igasugune dramaatiline liigsõnalisus, liigkäitumine - nad oli ausad, täpsed ja võimsad Elavad arhetüübid, välja riputatud, et meid meie igapäevasest pseudoprobleemiunest üles äratada.
Suve alguses käisin vaatamas Saša Pepeljajevi suurlavastust "Tantsiv torn". See suurejooneline ja tehniliselt ülimalt keerukas, suurepärase koha peal sündiva muusikaga liikumisetendus oleks väärinud eraldi käsitlemist juba varem. Üks, mis mulle sellest vaatemängust aga mällu sööbis, oli Kultuurikatla monumentaalne ruum. Pepeljajevi torn sobitus sellesse rebenud raudbetooni täis tehasesse nagu valatult. Iga auk seinas, konarus ja ebatasasus andis valguse , liikumise ja muusika voole nüansse juurde. Ehkki lagi nägi kohati välja, nagu võiks ta iga hetk vaatajatele kaela kukkuda, mõjus ta oma kõrguses peaaegu et agarofoobiat tekitavana... midagi, mis mulle meeldib.
"Gilgameši" plakatit nähes, hakkasin kohe mõtlema katla ruumile. Õigemini oli seal kirjutatud "katla auk", mis lisas isegi veel ürgset sügavust (nimeassotsiatsioon tekib ilmselt ka "Vendade Lõvisüdametega"), pannes mind mõtlema mingist toorest, arhetüüpsest ja müütilisest maailmast. Ma ei ole küll näinud teisi Peeter Jalaka lavastusi, aga eks ka kumu nende võimsusest mängis oma rolli.
Ruum oli. Täis riideid. Oli muusika ja oli valgus. Ja olid suurepärased näitlejatööd. Oli ürgset jõudu, toorust ja väge inimkonna algusaegadest.
Pean häbiga tunnistama, et ma lugesin Gilgameši lugusid Boris Kaburi jutustuses alles PÄRAST etendust, jätkuvas lummas, tajudes, et minu esialgne segadus oli kõik asjatu ja et oleks ma teksiga juba eelnevalt tuttav olnud, oleks kõik olnud VEELGI võimsam.
Ent jah, tekstiga ma tuttav ei olnud - seega tundus mulle lavastuse algus kuidagi kummaline: hea küll, linnanõukogu istung vms Tiina Tauraitena esinaise rollis oli tegelikult väga naljakas. Pakkus palju äratundmisrõõmu (kahjuks!). Maa alt tulev kõmin raputas üles nii nemad kui kõik vaatajad saalis. Järgnev oli aga veidi kontekstist väljas (algselt!): mingi video jumalatest, kes rääkisid lindude keeles, kauboi, suur karvane tüüp, lambad, jääger "Gewürtztramineriga", mis osutus lihtlabaseks riesling'uks, prostituut (Kaburi tõlkes rõõmupiiga), imelik pillav söömaaeg... jama, mõtlesin. Pähh, no tunne oma kultuuri alustekste: see kõik oli äärmiselt stiilselt kokku pakitud versioon Gilgameši lugude algusest! Tauraite (jällegi!) lammas oli teisalt nii ehe, nii armas lammas! Ja Erki Lauri alginimlik Enkidu samamoodi niivõrd aus ja ehe!
"Kust sa selle õuna said?" - "Üks naine andis!" - "Mh. Klassika".
Enkidu vastus Gilgamešile, tema pöörane, ürgjõuline tants oli aga midagi, mida tahaks kogeda veel ja veel. Dance like no one is watching - see oli täpselt see, mida Erki Laur tegi. See oli nii ilus. Tahaks lausa ise järgi proovida, eriti koos selle ilutulestikuga , mis tal lõpuks tagumikust välja purskus. Ega ei saagi ju kellegi peale pahane olla, kui ta sulle niimoodi tantsib..!
Veel suurepäraseid tehnilisi leide: kui jutt läks Humbaba tapmisele, siis käis peas läbi mõte, et see kukub nüüd küll kehvasti välja, mis kolli sa ikka suudad välja mõelda, mis ka päriselt vastaks kirjeldusele. Ent Humbaba oli tõeline - viie meetrine metsikult tantsiv, vehkiv, veripunane koletis, kelle käpalöökide eest oli raske eemale põigelda, kuid keda viimaks oli siiski kerge tappa.*
Gilgameši igavest ekslemist ja rahu leidmise püüde iseloomustas kõige paremini kõrtsinaise käes olev pudel, mis iial tühjaks ei saanud, ja klaas tema ees, mis iial täis ei saanud. Ent need paradoksid on meil vist kõigil veres...
Sääraseid sümboleid lavakujunduses oli veelgi: tohutud riiete kuhjad, mis tuletavad meile meelde meie kadunud sõpru. Taevane kanuu. Ülepaisutatud viljakussümbolid. Müüdid ei ole muinasjutud, nad on inimkonna alglood, mis on aegade karmuses minetanud igasuguse iluleva liigsõnaliluse ja on oma karmis poeetikas ülitäpsed, üliteravad. Von Krahli trupil läks korda minetada ka igasugune dramaatiline liigsõnalisus, liigkäitumine - nad oli ausad, täpsed ja võimsad Elavad arhetüübid, välja riputatud, et meid meie igapäevasest pseudoprobleemiunest üles äratada.
Mulle tundub, et kultuuripealinna kohalolu hakkab mulle alles nüüd pärale jõudma - isegi mitte seetõttu, kui palju ma olen viimasel ajal käinud üritustel, vaid seetõttu, kui palju üritusi nägemata jääb!
Viimasel nädalavahetusel oli kahetsusväärselt palju toimumas: Stalkeri festival, Augusti tantsufestival, muinastulede öö, kultuuritehases oli mingi festival. Jamps, et igale poole minna ei jõua.
Viimasel nädalavahetusel oli kahetsusväärselt palju toimumas: Stalkeri festival, Augusti tantsufestival, muinastulede öö, kultuuritehases oli mingi festival. Jamps, et igale poole minna ei jõua.
kolmapäev, november 03, 2010
Silmanurgast vilksamisi nähtud - ja läinud ongi
Praegu käimas (homme vist viimast päeva veel) TriaLogose festival, mis pühendatud kristlikule kultuurile. Loengud on kahjuks sellisel ajal, et ei saa minna, kuid pühapäeval käisin kahel väga ilusal üritusel.
Neist esimene, Sergei Starostini pereansambli esinemine Niguliste kirikus ei meelitanud kohale küll ülipalju rahvast, kuid täielikult ilma võimenduseta kontsert sai seetõttu veelgi sügavamalt intiimse mõõtme juurde. Ma pole ammu enam Nigulistesse sattunud, kuid keskaegsed altarid andsid kaunile vene rahvalaulule mingi hoopis iidsema ja müstilisema tausta. Mulle väga meeldisid need hääled, eriti Sergei enda oma - see suutis kiriku maast laeni ja iga viimse kui orvani ära täita. Tema tütar oli ka ääretult vapper! Minu pea ei suutnud kõike kinnigi pidada, vaid hakkas tiirlema omaenda mõtete ümber. Inspiratsioon missugune!
Pärast seda suundusime Theatrumisse, kus Lõuna Böömimaa Riiklik Teater mängis Jevgeni Ibragimovi lavastatud nukunäidendit "Juudas Iskariot - reetur". Algas see salapärase muusikaga, mis tõi silme ette Iisraeli kõrbe ja mägise maa. Minu jaoks vist oligi just see muusikaline taust, mis asja käima pani. See lihtsalt oli nii lummav ja üdini sellesse teise, paralleelsesse lavauniversumisse äraeksitav. Lugu rääkis Juudast. Jeesus oli ka laval, aga ainult korraks. Sest see lugu oligi Juudast ja sellest, kuidas ta nii väga armastas Jeesust ja ei suutnud leppida sellega, et Jeesus võiks armastada kõiki võrdselt, ja kes selles pettumuses ei suutnud vastu pidada kiusatusele talitada maksiimi järgi "kui mina teda ei saa, siis ei saa teda keegi". Tegelikult oli see kurb lugu ja minul on küll Juudast raske hukka mõista. Mis sest, et ta võib-olla ei olnud hea kristlane, oli ta väga inimlik.
Nukud oli ka fantastilised, nii elavad - see, kuidas Juudas oma väikeste nukukäekestega leiba küpsetas oli väga kihvt :)
Ei saa öelda, et oli "mõnus" õhtupoolik. Mõtlen hoopis, et nii see kontsert kui hiljem etendus tekitasid atmosfääri, kuhu tahaks aina sügavamale ja sügavamale sisse minna, just nagu peeglitagusesse maailma.
Neist esimene, Sergei Starostini pereansambli esinemine Niguliste kirikus ei meelitanud kohale küll ülipalju rahvast, kuid täielikult ilma võimenduseta kontsert sai seetõttu veelgi sügavamalt intiimse mõõtme juurde. Ma pole ammu enam Nigulistesse sattunud, kuid keskaegsed altarid andsid kaunile vene rahvalaulule mingi hoopis iidsema ja müstilisema tausta. Mulle väga meeldisid need hääled, eriti Sergei enda oma - see suutis kiriku maast laeni ja iga viimse kui orvani ära täita. Tema tütar oli ka ääretult vapper! Minu pea ei suutnud kõike kinnigi pidada, vaid hakkas tiirlema omaenda mõtete ümber. Inspiratsioon missugune!
Pärast seda suundusime Theatrumisse, kus Lõuna Böömimaa Riiklik Teater mängis Jevgeni Ibragimovi lavastatud nukunäidendit "Juudas Iskariot - reetur". Algas see salapärase muusikaga, mis tõi silme ette Iisraeli kõrbe ja mägise maa. Minu jaoks vist oligi just see muusikaline taust, mis asja käima pani. See lihtsalt oli nii lummav ja üdini sellesse teise, paralleelsesse lavauniversumisse äraeksitav. Lugu rääkis Juudast. Jeesus oli ka laval, aga ainult korraks. Sest see lugu oligi Juudast ja sellest, kuidas ta nii väga armastas Jeesust ja ei suutnud leppida sellega, et Jeesus võiks armastada kõiki võrdselt, ja kes selles pettumuses ei suutnud vastu pidada kiusatusele talitada maksiimi järgi "kui mina teda ei saa, siis ei saa teda keegi". Tegelikult oli see kurb lugu ja minul on küll Juudast raske hukka mõista. Mis sest, et ta võib-olla ei olnud hea kristlane, oli ta väga inimlik.
Nukud oli ka fantastilised, nii elavad - see, kuidas Juudas oma väikeste nukukäekestega leiba küpsetas oli väga kihvt :)
Ei saa öelda, et oli "mõnus" õhtupoolik. Mõtlen hoopis, et nii see kontsert kui hiljem etendus tekitasid atmosfääri, kuhu tahaks aina sügavamale ja sügavamale sisse minna, just nagu peeglitagusesse maailma.
pühapäev, oktoober 03, 2010
Elu ja teater
Pizza Nettuno Boccadasse, Genua külje all Liguuria rannikul.
Pilt ei ole minu tehtud, sest päevavalguses ma seda paika ei näinud. Jalutasime enne ööd ja pärast toekat õhtusööki piki rannapromenaadi väidetavalt Genua parima jäätisekohviku poole. Seal, kus promenaad ära lõppes, keerasime väikesesse kõrvaltänavasse, mis märkiski keskaegse rannaküla Boccadasse piiri. Mereäärsele terrassile jõudes avanes päris naljakas pilt: terrassi eri otstes ja ka all rannakividel istus umbes 20 eri vanuses paarikest ja suudles. Siuke romantikanurgake, et vähe pole - küllap korvas paiga kaunidus vähese privaatsuse :P Mina ei saanud igatahes naeru pidama. Nii et tõesti-tõesti, Itaalia on Casanovade maa!
Ent suudlevalt terrassilt alla jalutades avanes minu ees muinasjutuline paik: Boccadasse külaväljak ja sadamakoht. Kohe, kui sinna astusin, tabas mind tunne, et ma olen seal juba varem olnud. See ei ole loomulikult võimalik, kuna ma varem italiaanode riiki sattunud pole. Ah, aga see on selline haruldane deja vu tunne, mis lihtsalt haarab su paiga lummusesse ja ei lase enam lahti. Väljak oli kolmest küljest piiratud värviliste majadega, mille esimesed korrused võtsid alla trattoria'd ja gelateria'd, väikesed vonklevad tänavad laskusid mäest alla klibuse sadamakoha juurde, kus seisis paar paati. Kuu peegeldus mere tumedatel lainetel. Paar meest samast väljakuäärsest majast suundusid ujuma. Ostsime jäätised ja istusime väljakuäärde kivist rinnatisele istuma. Meie ümber oli veel mitu seltskonda, kes samas vabalt väljaku kivisel-konarlikul maastikul endal olemist mugavaks tegid. Boccadasse pidi olema Genua rahva seas pop õhtune väljaskäimise koht (sellest need suudlevad paarikesedki). Eriti äge oli samas väljakul asuv külakaev, kus sai ennast värskendamas käia. Jessas, siis torkas mulle pähe, miks see väljak nii lummav on: see oli justkui teatrilava! Värvilised majad ümberringi olid dekoratsioonid, trattoriate avali uste taga võis aimata lavatagust, seal mere pool istus vaikiv publik, ning meie ja kõik ülejäänud õhtused kondajad olime külarahvas selles Shakespeare'likus näitemängus. Iga hetk astub ühest neist ustest välja etenduse peakangelane, et õhata väikesel rõdul kuupaistet nautiva neiu poole... ja kindlasti on oodata, et külarahvas väljakul kokku saab, et uudiseid kuulata ja muresid arutada.
Rohkem ühelt reisilt, kui sellist mõnusat paika, oodata ei oskagi.
esmaspäev, detsember 21, 2009
laupäev, detsember 19, 2009
Põdrakellade häälekaja
Ma olen tihitpeale mõelnud, et Juhan Viidingu fenomeni ma lõpuni päris ei mõista. Ma ei ole tema luuletuste ega talendi andunud fänn, kuid ta on siiski Poeet suure algustähega. Midagi kogu tema olemuses on sümpaatset, et samuti ka niipalju saladuslikku, et mina läbi sellest saladuseloorist pole suutnud läbi vaadata. Hea küll, ega kõik siin ilmas ei peagi otse südamesse minema - on lihtsalt suur õnn, kui midagi sellist enda jaoks leiad.
Teisalt - Juhan Viidingu laulud on jõudnud minu südame keskpunktile ohtlikult lähedale. Seda avastasin täna. Kuulsin tema laulude kontserdist juba ammu, siis kui rahvas rääkima hakkas, et neil plaan minna Jõuluküla nädalavahetusel. Algul ma isegi ei mõelnud selle peale nii täpselt, ent kui käesolev nädalavahetus juba lähenema hakkas, taipasin järsku, et - need on ju siiski need laulud! "Tere, Juhani" plaadi sain ma tegelikult kunagi saatuse irooniana V. käest, kes ütles mulle toona, et sa ei teagi neid laule või???-siis teen kohe plaadi! Kuidagi on see plaat aga hoopis Eneli omandusse mugandunud, ja mitte ainult plaat, vaid ka laulud. Laule ei saa küll omada, aga mulle on nad ikkagi just Eneli kitarri- ja lauluhäälest nii armas-tuttavaks saanud. Siiski mitte kõik - ja ehk just need olulisemad mitte. "Vana mehe laul" on kõlanud nii paljudel ajaloolaste retkedel, et see laul on senini tiine kõigist neist tunnetest, sõpradest, Eestimaa vaadetest ja aadetest. Ent kui kõige lõpuks kõlas "Ela hästi, mu kodumaa", said mu salajased südamesopid seal kontserdil järsku kogu avalikkuse ette tiritud...
Kogu kontsert oli lihtsalt nii erakordselt ilus, et ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalik sinna minna. Jaagup Kreem sobis neid laule esitama väga hästi, ja perekondlik stseen laval (Mari Tarand oma poja Indreku käevarre toel lavale ronimas esinejatele lilli viima) mõjus nii südamlikult, nii isetult. Inimesed olid kokku tulnud, et nautida midagi, mis on lihtsalt ilma kriitika, ilma kadeduse ja meelepahata nii ilus ja hingelähedane. Harukordsed ja ainukordsed on need ilusad ja valusad juhused, kui eesti kultuuri elavaimatest ja kaunimatest õitest osaks võib saada. Aitäh!
Teisalt - Juhan Viidingu laulud on jõudnud minu südame keskpunktile ohtlikult lähedale. Seda avastasin täna. Kuulsin tema laulude kontserdist juba ammu, siis kui rahvas rääkima hakkas, et neil plaan minna Jõuluküla nädalavahetusel. Algul ma isegi ei mõelnud selle peale nii täpselt, ent kui käesolev nädalavahetus juba lähenema hakkas, taipasin järsku, et - need on ju siiski need laulud! "Tere, Juhani" plaadi sain ma tegelikult kunagi saatuse irooniana V. käest, kes ütles mulle toona, et sa ei teagi neid laule või???-siis teen kohe plaadi! Kuidagi on see plaat aga hoopis Eneli omandusse mugandunud, ja mitte ainult plaat, vaid ka laulud. Laule ei saa küll omada, aga mulle on nad ikkagi just Eneli kitarri- ja lauluhäälest nii armas-tuttavaks saanud. Siiski mitte kõik - ja ehk just need olulisemad mitte. "Vana mehe laul" on kõlanud nii paljudel ajaloolaste retkedel, et see laul on senini tiine kõigist neist tunnetest, sõpradest, Eestimaa vaadetest ja aadetest. Ent kui kõige lõpuks kõlas "Ela hästi, mu kodumaa", said mu salajased südamesopid seal kontserdil järsku kogu avalikkuse ette tiritud...
Kogu kontsert oli lihtsalt nii erakordselt ilus, et ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalik sinna minna. Jaagup Kreem sobis neid laule esitama väga hästi, ja perekondlik stseen laval (Mari Tarand oma poja Indreku käevarre toel lavale ronimas esinejatele lilli viima) mõjus nii südamlikult, nii isetult. Inimesed olid kokku tulnud, et nautida midagi, mis on lihtsalt ilma kriitika, ilma kadeduse ja meelepahata nii ilus ja hingelähedane. Harukordsed ja ainukordsed on need ilusad ja valusad juhused, kui eesti kultuuri elavaimatest ja kaunimatest õitest osaks võib saada. Aitäh!
reede, november 06, 2009
Mardilaat
Ennemuistsel ajal, veel enne hüper- ja supermarketeid, enne kaubanduskeskusi, enne kaubamaju, enne vürtspoode käisid inimesed laatadel. Ostmas ja müümas, ilma vaatamas, kohtumas ja ennast näitamas. Olid rõõmsad need, kes kaubast lahti said, olid ka rõõmsad need, kes olid head kaupa teinud ja endale mõne kauni uhkuseasja saanud. Selle auks tehti siis joodud, kõrtsiesised olid täis lookas vankreid, kus peal seisis see kõige parem kaup. Peremees, kes vahest perenaisegi ühes võtnud, prassis sees ja tähistas edukat päeva.
Mina prassima ei hakka, kuid õnnelik olen ikkagi. Käisin Mardilaadal ja nägin kui palju ilusat mõistavad inimesed oma kätega teha. Lausa lust oli vaadata kõiki neid soki- ja kindakuhjasid, kus üks apetiitne mustrikombinatsioon teist taga ajas. Iga meister teeb isemoodi ja nii ei oska kohe mitte ära otsustada, milline kindapaar ära osta, sest paremusjärjestusse asju omavahel panna ei saa. Naisterahvale tõeline oaas! Oleks ainult rahakott puuga seljas... küll ma oleks siis alles kaunilt ehtinud ennast! Ent ma otsisin hoopis saabuvaks talveks häid ja sooje asju. Sain endale pika piidlemise peale karvamütsi ja ilusad valged kindad. Oleks tahtnud veel ka head sooja kampsunit, aga õiget värvi ja suurust ei olnud. Tuleb oodata jõuluni. Muidu ma olen alati üsna kehv ostja. Tahaks kõike, aga lõpuks ei suuda otsustada, mida kõige rohkem tarvis oleks ning mis kõige rohkem meeldib, ja nii jäängi enamasti tühjade kätega. Seekord üritasin seda vältida, sest mütsi ja kampsunit on ju otsustusvõimetusest hoolimata vaja. Nii veetsin seal lettide vahel siiberdades oma 4 tundi! Ohh, aga laat on ikka uhke küll! Kahju, et pole päriselt sellist hiiglaslikku poodi, kuhu igal ajal võiks sisse astuda ja endale meelepärase kaunisasja välja valida. On palju ilusam, kvaliteetsem ja lõppeks ka odavam kui poekaup. Ent see ei oleks ikka see, laada võlu ja melu kaoks...
Mina prassima ei hakka, kuid õnnelik olen ikkagi. Käisin Mardilaadal ja nägin kui palju ilusat mõistavad inimesed oma kätega teha. Lausa lust oli vaadata kõiki neid soki- ja kindakuhjasid, kus üks apetiitne mustrikombinatsioon teist taga ajas. Iga meister teeb isemoodi ja nii ei oska kohe mitte ära otsustada, milline kindapaar ära osta, sest paremusjärjestusse asju omavahel panna ei saa. Naisterahvale tõeline oaas! Oleks ainult rahakott puuga seljas... küll ma oleks siis alles kaunilt ehtinud ennast! Ent ma otsisin hoopis saabuvaks talveks häid ja sooje asju. Sain endale pika piidlemise peale karvamütsi ja ilusad valged kindad. Oleks tahtnud veel ka head sooja kampsunit, aga õiget värvi ja suurust ei olnud. Tuleb oodata jõuluni. Muidu ma olen alati üsna kehv ostja. Tahaks kõike, aga lõpuks ei suuda otsustada, mida kõige rohkem tarvis oleks ning mis kõige rohkem meeldib, ja nii jäängi enamasti tühjade kätega. Seekord üritasin seda vältida, sest mütsi ja kampsunit on ju otsustusvõimetusest hoolimata vaja. Nii veetsin seal lettide vahel siiberdades oma 4 tundi! Ohh, aga laat on ikka uhke küll! Kahju, et pole päriselt sellist hiiglaslikku poodi, kuhu igal ajal võiks sisse astuda ja endale meelepärase kaunisasja välja valida. On palju ilusam, kvaliteetsem ja lõppeks ka odavam kui poekaup. Ent see ei oleks ikka see, laada võlu ja melu kaoks...
esmaspäev, november 02, 2009
Tüdruk Estooriast
Hollandi kinokunstist ma suurt midagi ei tea. Kui ette satub, soovitan vaadata armsat jõulufilmi "Alles is Liefde", mis on hollandi versioon "Love actually"'st. Seal mängib ka üks nende esistaare Carice van Houten, kes on tõepoolest kaunis ja sädelev. Teda võis näha ka Tom Cruise "Valküüris", aga parem on ta ikka ehtsas omamaises sõjafilmis "Zwartboek".
Teisalt avastasin ma, et olen üllatavalt hästi kursis ühe ainsa režissööri Alex van Warmerdami filmidega. Kunagi igiammu põhikooli ajal nähtud "De Jurk" jättis kustumatu mulje ja ilmselt kinnistas minusse mingi kummastava ja alternatiivse arusaama Hollandist. Film on veidike sürreaalne nägemus sellest, mis kõik võib juhtuda inimestega, kes kannavad ühte erilist kleiti. Iga kord, kui ma seal rongiga sõidan ja vaatan möödalibiseivaid põlluvaheteid, tuleb mulle see film meelde.
Teine samasse ooperisse langev film on "Kleine Teun", mis annab eriskummalise sissevaate hollandi perekonda. Ja kui ma nüüd kuhugi külla satun, siis tuleb mulle jälle see film meelde.
Viimane Warmderdami film, mida nägin, oli tüütust kelnerist, aga film ise oli ka suht tüütu.
Ent siiski - hollandlaste ontlikus pereelus on midagi veidrat. Ei ütle, et halvas mõttes. Lihtsalt kõik majad ja majapidamised on täpselt ühte moodi! Ei ole nii, et lähed sisse ja imetled, mida pererahvas on nutikat välja nuputanud oma majas. Majade põhiplaanid on äravahetamiseni sarnased. On kitsas ruum ilma suurema esikuta, peaukse kõrval kohe seinalaiune aken, ruumi ühes otsas köök, teises elu/söögituba (tavaliselt avatud), ülikitsas trepp üles ja teise korra peal magamistoad. Okei, olen siiski mõnda erandit ka näinud, aga ikkagi! Väga friik!
Ühes sellises majas käisime eelmine nädal külas. Ilus ja viisakas olemine oli. Väga tore ja jutukas perekond. Ainult, et perenaine ei saanud vist lõpuni päris aru, kust kohast ma pärit olen. "What language do you speak in Estoria?" Päris naljakas. Mõelda vaid, et on inimesi, kes ei ole meie kulla riigi nime kunagi kuulnud! Loomulikult järgnes sellele arglik küsimus, et kas meil põhjapõtru ka on...
Hehee, no õnneks jääb see hetkel mu markantseimaks kogemuseks. Sellest ei tasu vist rääkidagi, et ma teistkordsel kohtumisel alati Lätist pärit olen. Üks Baltikum ju kõik.
Teisalt avastasin ma, et olen üllatavalt hästi kursis ühe ainsa režissööri Alex van Warmerdami filmidega. Kunagi igiammu põhikooli ajal nähtud "De Jurk" jättis kustumatu mulje ja ilmselt kinnistas minusse mingi kummastava ja alternatiivse arusaama Hollandist. Film on veidike sürreaalne nägemus sellest, mis kõik võib juhtuda inimestega, kes kannavad ühte erilist kleiti. Iga kord, kui ma seal rongiga sõidan ja vaatan möödalibiseivaid põlluvaheteid, tuleb mulle see film meelde.
Teine samasse ooperisse langev film on "Kleine Teun", mis annab eriskummalise sissevaate hollandi perekonda. Ja kui ma nüüd kuhugi külla satun, siis tuleb mulle jälle see film meelde.
Viimane Warmderdami film, mida nägin, oli tüütust kelnerist, aga film ise oli ka suht tüütu.
Ent siiski - hollandlaste ontlikus pereelus on midagi veidrat. Ei ütle, et halvas mõttes. Lihtsalt kõik majad ja majapidamised on täpselt ühte moodi! Ei ole nii, et lähed sisse ja imetled, mida pererahvas on nutikat välja nuputanud oma majas. Majade põhiplaanid on äravahetamiseni sarnased. On kitsas ruum ilma suurema esikuta, peaukse kõrval kohe seinalaiune aken, ruumi ühes otsas köök, teises elu/söögituba (tavaliselt avatud), ülikitsas trepp üles ja teise korra peal magamistoad. Okei, olen siiski mõnda erandit ka näinud, aga ikkagi! Väga friik!
Ühes sellises majas käisime eelmine nädal külas. Ilus ja viisakas olemine oli. Väga tore ja jutukas perekond. Ainult, et perenaine ei saanud vist lõpuni päris aru, kust kohast ma pärit olen. "What language do you speak in Estoria?" Päris naljakas. Mõelda vaid, et on inimesi, kes ei ole meie kulla riigi nime kunagi kuulnud! Loomulikult järgnes sellele arglik küsimus, et kas meil põhjapõtru ka on...
Hehee, no õnneks jääb see hetkel mu markantseimaks kogemuseks. Sellest ei tasu vist rääkidagi, et ma teistkordsel kohtumisel alati Lätist pärit olen. Üks Baltikum ju kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)