Pikk tee koju

7.15 - väike punane auto raudteejaama parklas. Jälle Mitfahrgelegenheit'i kaudu, jälle odav ja kiire. Sõidame Münsterist põhjasuunas läbi aeglaselt päevavalgeks minema maastiku, ja ma märkan, et Westfalen ei olegi tegelikult midagi nii tasane maa, kui ma ette kujutasin, ikka mäekesed ja orukesed ja kõrged teeperved.

9.20 - Bremeni ülikooli kampus, väike kohvik mensa kõrval. Suur kõle hoonemassiiv, aga natuke ikka huvitav ka, sest ei olegi varem sellist veidi futuristlikku ülikooli näinud. Mõtlen praegu, et kunagi ma lausa fantaseerisin sellistest linnakutest, siis kui ma veel mõtlesin, et oleks huvitav arhitektuuri õppida. Aga hommik oli hall ja betoon nagu oleks seda halli veel kümnekordselt sisse imanud.

10.10 - kohvikusse saabub Karsten, HC aktivist, kes viimasel hetkel mu reisi päästis. Ilma ööbimiskohata Bremenis oleksin pidanud alles teisipäeva hommikul startima. Karsten räägib, et ta peab loengusse minema - vene keelde! Ja et mingu ma linna peale jalutama, pärast võime siis tema juurde minna ja edasi vaadata, mis saama hakkab.

11.00 - peale sissepõiget ülikooli raamatukokku lähen trammi peale ja sõidan linna. Trammis küsib üks tädi minult, kas ma võiks talle öelda, kus ta maha minema peab, et Karstadt'i minna. Laiutan käsi. Nojah. Lõppkokkuvõttes väljun samas peatuses, kus tädigi, sest oleme jõudnud linnasüdamesse.

12.00 - seisan Bremeni keskväljakul ja ahmin endasse seda vaatepilti, kuidas päike joonistab välja raekoja fassaadi vigureid, saksa lipp lehvib kerges tuules ja taustal on massiivne toomkirik ja sinine taevas, kellad löövad keskpäeva ja kutsuvad palvusele. Kahjuks ei ole mul fotokat kaasas, nii et tuleb leppida mälupiltidega.

13.47 - peale kahe tunni pikkust tiirutamist Bremeni kesklinnas (mis muide ei olegi eriti suur), olen juba lootuse kaotanud, et Marktpaltzil asuvate jõululaada putkade vahelt need pagana moosekandid üles leian. Seisatan, ostan ühe Baieri Bratwursti, ja mu pilk langeb sujuvalt otse mu ees seisvale skulptuurile. Paras eesel!

15.15 - kohtun uuesti Karsteniga ja me jalutame tema poole. Mu jalad on juba päris väsinud, aga ta ei ela õnneks kaugel. Saan viimaks maha istuda ja hinge tõmmata. Ta tuba on tudenglikult segamini ja ta jutustab mulle, et sellest ajast peale, kui Ryan Air Bremenisse oma keskust ehitab, magab iga nädal mõni rändur ta diivanil. Külalislahkuse tõeline musternäide!

17.15 - lähen koos Karsteniga seminari, kus räägitakse seekord vene avangardist. Kümmekond inimest, kes kõik teevad Europäische Studien'it, ja õpivad ka vene keelt usinasti. Tervitused on vene keeles. Audika ees on väike vene mees (või ikkagi poolakas, või tšehh?), kes räägib aeglaselt ja aktsendiga, nii et ma saan kõigest kenasti aru. Saan hiilata sellega, et ma tean, et Tristan Tzara kuulub rühmitusse Dada. Päris huvitav loeng on. Aga kõigil on meeltes mõlkumas hoopis jõulupidu.

19.00 - Euroopa õpingute üliõpilaste ja õppejõudude jõuluõhtu hõõgveini ja küpsistega. Kõik kohalolijad tunduvad huvitavad ja ilusad. Mul on veidi igav, sest Karsten ja Hilmar, minu võõrustajad, tegelevad oma asjadega. Räägin ühe tüdrukuga veidi Eestist ja Venemaast, ta seletab, et nad peavad kohustuslikus korras minema väljamaale semestriks: kas Poola või Venemaale. Ta veel ei tea, kuhu ta läheb, aga Venemaa tõmbab. Pärast räägib üks teine tüdruk oma semestrist Moskvas, kus tal ei olnud palju sõpru, kellega väljas käia, sest hiinlased lähevad vara magama ja prantslastega ei taha kogu aeg. Venelased jälle ilmselt ei viitsi ka välismaalastega nii palju tegemist teha. Nagu sakslased isegi, mõtlen.

21.25 - seiklen üksi tagasi koju, sest väsimus kipub peale, Karsten aga peab veel jääma koristama. Kaotan kodutee, aga leian selle peagi sõbraliku mööduja abiga.

23.00 - Karsten jõuab lõpuks koju. Joome teed. Tuleb Hilmar, kes peab teises toas kirjutama referaati Esimest maailmasõjast kui vastumodernismist, aga ei viitsi. Tuleb välja, et noormehed on külastanud suvel Riiat ja ööbinud ka Tartus, olles teel Venemaale keelekursustele. Nad on üllatavalt kursis sellega, mis Venemaal toimub. Pronksiööd ei pea neile seletama.

01.00 - saan lõpuks magama jääda.

07.55 - kell heliseb. Vajutan selle kinni ja magan veel kümme minutit. Siis ajan end püsti, et hambaid pesta. Kui vannitoast naasen, jookseb vastu Hilmar, kes on vist kuhugi hiljaks jäämas. Karsten põõnab edasi. Teen endale kohvi, aga ei jõua seda juua, sest mõtlen, et jään kohe lennukist maha, kui välja ei lähe. Jätan Karsteni ja Hilmariga hüvasti ja sööstan raudteejaama poole. Mõtlen välja varuplaane, juhuks kui peaksin trammiga vales suunas sõitma.

9.15 olen kenasti Rya Air'i kassas. Ei ole mingit jõulueelset tunglemist. Aga lennu ettevalmistamisega olen küll puusse pannud. Oleksin pidanud oma pileti välja printima. Ja turvakontrollis tabab mind halb üllatus: suuremaid pudeleid kui 100 ml kaasa võtta ei tohi. Minu peen vein Mainzist lendab prügikasti. Aga mitte kildudeks. Mõtlen, mis sellest pudelist nüüd edasi saab. Jõle kahju on.

9.50 - peale passikontrolli kuulen korraga: Tere! Nägin Eesti passi! See on Tiina, Göttingenist, kellel on kerge saksa aktsent juures, mistõttu arvan õigesti, et ta on juba pikemat aega Saksamaal. Kuulen, et ta õpib seal psühholoogiat ja on samuti teel Tartusse. Jee, ei peagi üksi koju loksuma. Mõttetud minutid lennujaamas oodates mööduvad kiiresti. Nutame mu head veini taga.

10.25 - lend Riiga, lukus kõrvad ja nirginäoga stjuuard Paul. Päike paistab. Äkki ajasime siiski lennud segi ja oleme teel Mallorcale?

13.25 - kohaliku aja järgi. Olen kaotanud terve tunni! Aga aeg on ju raha! Riia, sama ilm, sama temperatuur, aga oluliselt pimedam. Jõuame linna siis, kui hakkab juba kergelt hämarduma. Tühi kõht juhib meid bussijaama sööklasse, kus minu menüüsse kuuluvad kauaigatsetud kartulisalat, seljanka ja mitte nii väga igatsetud pekipirukas. Tiina jääb bussijaama ootama. Mina lippan linna peale.

16.00 - uitan ja imestan. Mulle Riia meeldib. Vaatan üle kindlasti veel kord Bremeni moosekandid, oletatava Rolandi kuju Mustpeade maja ees (nagu väitis Karsten), Peetri kiriku ja Vabadussamba. Kõik on ikka omal kohal nagu peab. Aga jõululaat koosneb kümnest putkast, mis saavad nii väikse tähelepanu osaliseks, et vorstileti müüa on magama jäänud. Uudistan raamatupoodi ja huvitun pildiraamatutest. Minu läti keel kõlbab üksikute pealkirjade lugemiseks. Mõtlen, kas osta endale pikale bussisõidule kaasa Spiegel, aga tundub kuidagi narr seda Riiast osta. Kallis on ka.

18.10 - naasen väsinuna bussijaama. Tiina on oma ajakirja juba läbi töötanud. Ootamatult silman Johannat! Vat kus. Käis konverentsil. Peen värk. Ka teel Tartusse. Aga siis selgub kurb tõsiasi, et minul on pilet Ecolines'i peale, Tiina ja Johanna aga sõidavad Eurolines'iga.

19.00 - jätan oma reisiseltsilistega hüvasti, et ronida Ecolines'i bussi, kus peale minu on veel kolm reisijat. Täpselt samal ajal väljub teisest peatusest Eurolines'i buss, kus on ka umbes kümmekond inimest. Sõidame läbi täiesti pimeda maastikku, läbi linnadest, mille nime ma ei tea.

22.30 - saabumine Tartu bussijaama. Avastan, et siin on hoolsalt ehitusega tegeldud. Kuidagi ahistav siiski.

22.50 - kappan Nooruse tänava suunas, kus Sinimanid oma jõulupidu saunaga tähistavad. Teen saunaukse lahti ja mulle vajub peale kiljuv soe ja paljas inimmass. Minut veel ja ma olen ise ka soojas, viimaks, oehh, pärast kogu seda igatsust.