Feuerzangenbowle

Kujutage ette, kui "Kevade" tegevus oleks aset leidnud Wikmani gümnaasiumis, või ka Mauruse juures. Ja kui sellest oleks film tehtud, sama ragisev ja kriibitud nagu "Kevade" ja kui selle filmi vaatamine kuuluks lahutamatult advendiaja juurde. Selline umbes ongi "Feuerzangenbowle".

Aga mitte ainult. Kuna film algab sellega, kuidas vanad mehed meenutavad oma kooliaega, juues sinna juurde efektset jooki nimega Feuerzangenbowle (a la tuliste tangide bool) ja võib-olla on nende hilisem geniaalne mõte Johannes Pfeiffer - eraõpetajate poolt kasvatatud kirjanik, kes pole iialgi koolis käinud ega lollusi teinud - uuesti koolipinki saata just nimelt kantud selle üsna kange joogi mõjust, siis kuulub ka filmi vaatamise juurde klaasike (või paar, või kohe mitu) seda imetabast jooki. Selle jaoks tuleb ajada keema kastrulitäis punast veini, lisada sinna mandariine, apelsine etc, seejärel tuleb võtta suur tükk suhkrut, see rummiga üle kallata ja põlema panna. Jook on valmis, kui kogu suhkur on ära sulanud ja veini sisse tilkunud. Mm, lecker! Kokkuvõttes on asi veidi kangem ja magusam kui tavaline hõõgvein.

Nojah, ja siis tulebki ennast istuma seada, ja nautida selle vana mustvalge filmi aurat, ajatut hõngu, naeru lagistada ja kooliaegu meenutada.

Aga mitte ainult. Film on nimelt tõeline kultusteos, vähemalt siin linnas ja tudengite seas. Meile näidati seda esmalt Erasmuse-kinos. Tundus, et kõigile meeldis, mulle ka. Nii et ma ei kahelnudki eriti, kui Jens tegi ettepaneku, seda veelkord vaadata, seekord Ülikooli kinos koos saksa tudengitega. Viimase kahe nädala jooksul on filmi vist igal pool ülikoolis, igas osakonnas juba näidatud. Aga ikkagi oli kogu Audimax (u 300-400 istekohta) rahvast pungil. Feuerzangebowle'i pakutud, sest alkoholi ülikooli ruumes müüa ei tohi, aga tungivalt soovituslik oli oma hõõgvein kaasa võtta. Ja maiustused. Ja äratuskellad. Ja taskulambid. Ja säraküünlad. Sest korraga muutus kogu auditoorium selleks klassitäieks poistekooli õpilasteks, kes oma puupinkides istudes vahivad ja tormakalt kaasa elavad, kuidas Pfeiffer klassi ees õpetajatega jageleb. Iga kord, kui ekraanil toost öeldi, tõusis ka publik saalis püsti ja lõi klaase kokku. Kui laulmistunnis harjutati kaanonit, üürgas saal kaasa laulda. Kui Pfeifferi äratuskell tirises, hakkasid ka saalis äratuskellad tirisema. Kui ta päikesejänkuga üritas õpetaja selja taga asuval maakaardil pinginaabrile selgeks teha, kuhu goodid rändasid, kraamisid saalisolijad oma taskulambid välja ja vilgutasid nendega. Ja kui keemiatunnis toimus hämmastav performance "raadiumiga", hakkasid mu ümber säraküünlad põlema. Mulle tundub, et saalis istujad olid seda filmi juba vähemalt kümme korda näinud, aga ikka rõkkasid kõik naerust. See on vist seni mu kõige interaktiivsem filmielamus.

Samas pean ikkagi ütlema, et "Kevade" ja "Wikmani poiste" sügavuse vastu see film ei saa. Tegu on ikkagi kerge meelelahutusega, kuigi seal on paras annus ajatut noorusnostalgiat. Filmi kahjuks räägib tema valmimisaasta, 1944, kui Saksamaa kinotööstus oli ilmselt sunnitud rahva mõtteid eluraskustelt eemale juhtima. Sellegipoolest oma aja üle elanud linateos, mida võiks aasta pärast uuesti vaadata, ikka jõulude eel ja koos Feuerzangenbowle'iga.