Haus Rüschhaus

Saksa keele kursusust külastavad meil üldiselt juura ja majanduse tudengid, kellele ei meeldi liiga palju muuseume mööda uidata. Linnamuuseumi
külastus oli vist juba paljudele liiast, nii et vähemalt meie grupis ei oldud just eriti entusiastlikud, kui tehti ettepanek, et me võiksime
külastada Haus Rüschhausi - siinse kuulsa barokkarhitekti Schlaun'i maaresidentsi, mis asub mõned kilomeetrid Münsterist väljaspool. Mina olin
muidugi kohe, käsi püsti, rõõmsalt poolt, sest ma ei tea, kui palju ma suudaks omal käel siinse ümbruskonna vaatamisväärsusi läbi käia. Õnneks
sai külaskäik sellesse väiksesse ilusasse kohta siiski teoks. Õhtupoolik oli ilus ja loodus on siin veel küllalt varasügisene - umbes samalaadne
nagu Eestis oli veel vähemalt kaks nädalat tagasi - kuigi mõlemad saksa õpetajad kinnitasid veendunult, et "looduse poolest ei ole seal küll enam
midagi vaadata".

Rüschhaus on kohalikele tähtis veel ka selle pärast, et siin on sündinud ja elanud nende armastatud poeet Anette von Droste-Hülshoff, kellest mina (veel) kahjuks midagi ei tea. Aga Ringkäiku juhtis kohalik muuseumitöötaja, veidi hapra olekuga naisterahvas, kellest oli kohe näha, et see paik ja paigaga seotud ajalugu on talle väga südame külge kasvanud. Kuidagi hingelähedane oli sellist inimest kohata, oleks heal meelel veel palju rohkem kuulanud, mis tal öelda oli, aga aeg sundis takka ja ega ma ju ei tea ka siinsest ajaloost veel kuigi palju, et teaks põnevaid küsimusi esitada.

Rüschhaus ise oli täiesti vapustav. Tegemist on äärmiselt väikse, kuid kauni kohaga, mida meie mõttes võiks nimetada mõisaks. Pooleldi talu, pooleldi
härrastemaja, Fachwerk ja baroksed vormid käsikäes (loomulikult punatest tellistest nagu absoluutselt kõik elamud siinkandis!). Uhke mõisaköök, kitsad
eluruumid, vanad tapeedid, tumedad laudpõrandad ja väikeste ruudukestega aknad, millest paistab maja ümber vohav maaliline mets. Interjöör paistis olevat
originaalne, pärit 18.sajandi keskelt, ainult poetessi ruumid olid hilisemast ajast. Kõige põnevam oli jälgida väikese ruumimahu juures äärmiselt kavalalt asetatud treppe, siseaknad ja muid vigureid - näiteks Saksamaa ainukest klappaltarit, mille Schlaun on elutoa seina sisse projekteeris.
Ahh, see maja oli ajastu hõngust tiine! Tundsin endas jälle tõusmas
mingit vaimustust vana Euroopa vastu, kui jalutasin õhtupäikeses härrastemaja taguses aias peenelt pügatud hekkide, ajaskulptuuride ja muruplatside vahel. Teised Schlauni tööd on muidugi ka kenad, aga näiteks lossist (WWU Logol kenasti näha) ei ole suurt muud alles kui fassaad. Mnjaa, sinna tahaks veel kunagi kevade poole tagasi minna, eriti kuna Rüschhaus on Gievenbeckist vaid väikse jalutuskäigu kaugusel.