Laupäeval linnas

Kuna laupäev on laupäev, siis ei saa kodus istuda. Päeval oli mingi Erasmuse-üritus, mis oli mõnevõrra naljakas ja mõnevõrra igav, lõpetasime selle Aasee ääres päikeseloojangut vahtides. Muideks, Münsteris on üks maailmakuulus suleline - must luik Petra. Kui te juhuslikult olete Delfist või kust iganes lugenud lugu sellest, kuidas üks luik õnnetult luigekujulisse paati ära armus, siis tadaa! - see ongi Petra Münsterist. Ta on väga inimsõbralik, igal juhul ma nägin esimest korda, kuidas järjest tüübid käisid ja luigega kaelustasid (!). Elab teine Aasee ääres ja kuuldavasti on ainuke luik, kes siin talvitub - ja viimane talv, kui oli liiga külm, viidi ta koos oma paadiga loomaaeda, sest ilma selle paadita ta vist tõesti sureks. Nüüd saan aru küll, miks luik on tihtipeale armastuse sümbol.

Peale väikest eelsoojendust Roberti juures suundusime linna. Rändasime läbi mõned Kuhvierteli Kneiped, Ziege's õlut ei proovinud, aga tean nüüd, et see on väike, rahulik ja tõepoolest kitsas koht (mitte suurem kui suvaline koridor), seinu kaunistamas imeväiksed suveniirpudelid. Öise döneri söömine on stressirohke, aga maitsev. Vaatasime üle ka poola tantsupepude kiidetud Schwarze Schaf'i, ja peab tunnistama, et see on mõnevõrra põnevam ja talutavam kui Eesti klubid, aga muidu klubi nagu klubi ikka ja seega me seal eriti kaua ei peatunud.

Öine Prinzipalmarkt on nagu tantsusaal, ja Lambertikirche tornis on kolm virvatulukest ehk Irrlichti, mis on nagu kolme õnnetu ketseri eksitussejuhtivat vaimu. Huvitav, kas kõva tuulega võib kuulda ka raudpuuride kääksumist? Ja kas nende tulukeste eesmärk ongi tekitada õõvastusjudinaid, sest on ju teada, et kolme Wiedertäuferi surnukehi pole mitte kunagi sealt tornist alla toodu? Siinkohal kasutan võimalust tervitada Ursit!

Peter muideks juhtis tähelepanu, et jidišis on sõna virvar , mis tähendab eksitust tekitama (irren), kas virvatuluke tuleb ka sellest sõnast? Kui palju eesti keelel on jidišiga kokkupuuteid olnud, ei tea kahjuks.

Linnast tagasisaamine on muidugi omaette eepos. Gievenbeck asub nii pagana kaugel ja bussid käivad küll öö läbi, aga ainult iga tunni ja kümne minuti tagant. Wir hatten Pech ja nii pidime jala tagasi kõmpima. Aga ööd ei ole veel õnneks liiga külmad ja seltsis on segasem. Peter näitas mulle kätte ka lõpuks "salatee" meie ühika ja Hortsmarer Landwegi ühikate vahel - pimeduses terendasid mingid kujud, ja kui ma küsisin, mis need on, vastas Peter: lehm või hobune. Nii et jahh, kohe linnamajade taga algab siin põllumajandus.