Külaskäik võõrsile

Saabusin just Hollandist. Kummaline, aga see oli esimene kord, kui ma läksin teise riiki praktiliselt kaks kätt taskus. No hambahari ja üks särk olid kaasas, pass-telefon-raha ka muidugi, aber sonst nichts anderes. Piirid on kadunud, nädalalõpuks Nijmegenisse minna on sama, mis nädalavahetuseks Tartust Tallinnasse sõita, ainult rongidega tuleb veidi ettevaatlikum olla, et mitte oma ümberistumisi maha magada ja mitte valesse vagunisse istuda. Viimane on just Hollandis oluline, sest seal nad nimelt haagivad aeg-ajalt vaguneid jaamades ümber, nii et rongi esimene ots sõidab näiteks Enschedesse, aga tagumine ots Utrechti. Reisijaid hoiatatakse muidugi ainult hollandi keeles ja ega hollandlased on ju sellega niikuinii harjunud, et ei tee teist nägugi. Oi neid ronge ja seda kiiret libisemist läbi hobusekoplite ja tuulegeneraatorite maastiku. Süsteemid toimivad aga nagu õlitatult ja Münsterist Nijmegenisse jõuab joonelt kolme tunniga, kuigi tuleb kaks-kolm korda ümber istuda. Kui rong Nijmegenisse jõudes suurejooneliselt üle laia Waali jõe (Rheini suue) sõitis, läks tuju kohe heaks, sest saabusin linna, mida ma juba tundsin. Ja milline rõõm oli üle pika aja jälle Katrinit näha - nagu oleks koju jõudnud.

Uitasime linnas, vahtisime laupäevast turgu ja sõime (peaaegu) sooje stroopwafel'eid ja värsket heeringat, falafelit ja kuuma kohvi. Käisime Nijmegeni St Steven'i kirikus, kus mängis orel ja kassas istus kössis väike vanamees, kes tuletas mulle meelde, et isegi Lääne-Euroopa heaoluühiskonna süvakihtidest kerkib siiski aeg-ajalt pinnale lihtsat nukrat inimlikkust.

Nijmegen on muidu väga vana linn, uhke oma rooma arheoloogia üle, aga paraku pommitati see 1945 liitlasvägede apsaka tõttu maatasa, nii et praegu on kunagisest ilust järe ainult vaekoda ja sellega piirnevad 17.sajandist pärinevad fassaadid, sealjuures üks mu lemmikkohti Cafe in de blaauwe Hand. Viimases istusime ja maiustasime šokolaadi ja kuumade jookidega. Mulle õudsal meeldib see koht, sest see on üks tõeliselt väärikas ja vanamoodne kõrts, ja pean tunnistama, et ka üks väheseid huvipakkuvaid kohti Nijmegenis.

Õhtul kostitas Katrin mind kanasüdame-salatiga (nämm!) ja pärastpoole läksime välja. Tänavaid pidi uidates ja kohta otsides sattusime mingi veidra Venezuela päritolu mustanahalise jalgpalluri peale, kes oma mänedžeri turvava pilgu all juhuseid otsis. Väga kummaline seltskond. Kuidagi sattusime me nendega siiski mingisse keldriklubisse õlut jooma. Tüüp rääkis sellest, kuidas ta ei julge ilma oma sõbrata kusagil liikuda, sest saab muidu peksa, valgenahaline mänedžer rääkis aga, kuidas ta vaeseid Lõuna-Ameerika ja Aafrika jalgpallureid Euroopa klubidesse aitab. Jalgpalluril paistis hästi minevat, teda tahtvat osta nii Manchester kui Chelsea - no mine tea, võib-olla järgmisel aastal avastangi ta kusagil Inglise liiga mängul. Nalja tegi see, et mänedžer jutustas vaestest jalgpalluritest ja mainis: noh, ma toon nad siia, et nende elujärge parandada, see on ju nagu see, nagu teie tulete Eestist Hollandisse paremat elu otsima! Selle peale me Katriniga muidugi turtsatasime irooniliselt. Aga nali on see ainult esmapilgul, sest ega sellised mehed arvavadki, et Ida-Euroopa tüdrukud on meeleheitel ja raha peale väljas. Et mitte liigsesse kultuurierinevustest tulenevasse jamasse sattuda, ütlesime, et lähem daamide ruumidesse, kuigi tegelikult tegime vehkat. Oleks ehk ka viisakalt võinud hüvasti jätta, aga see olnuks aeganõudvam ja keerulisem ja tõenäoliselt ka tulemusetu.

Pühapäev koitis halli ja uduvihmasena. Pärast pikka hommikusööki (nii hea kui su sõbrad on gurmaanid!) läksime välja jalutama. Vahepeal jõudis vanemate juurest tagasi ka Martien. Uitasime jõe ääres, vaatasime Nijmegeni "metsikut loodust" - tühermaad jõe kaldal, kuhu on lahti lastud mõned lehmad, lambad ja hobused. Ühel pool kabjajälgedest kirju porine ja hobusesitane võsa, teisel pool kontrastina Waali jõel seilavad tankerid udust esilekerkivate sildade ja industriaalhoonetega. Seda ma nimetaks tõepoolest looduspargiks.
Rongi peale jõudes hakkas juba pimenema. Üritasin südamepööritusega võideldes (ülikiiretel rongidel on ka omad vead, eriti kui oled kui oled eelmisest õhtust kuidagi väsinud, khm) lugeda Erich Kästneri "Fabian. Die Geschichte eines Moralisten". See sobis kuidagi hästi kokku Hollandi katkematust linnatulede- ja eluvoolust läbi libisemisega.