Berlin Alexanderplatz

Käisin Berliinis. Pea oli tulvil täis mõtteid ja impressioone, aga nüüd on juba kaks päeva möödas ja ma olen jälle provintsilinna eluvoolus tagasi. Aga - tahaks midagi kirjutada, ikkagi.

Reis ei olnud eufooriline. Sõit siit pealinna on pikk, ja suure bussi ning paljude inimestega minnes tuleb sisse arvata veel väga palju muud mõttetut ajakulu. Kui reedel kohal jõudsime, hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Riigipäeva hoone juures puhus vinge tuul ja kõik kohad olid turiste täis ja ma olin juba väsinud sellest loksumisest. Hoone ise on päris uhke, uhke nii väljast kui seest. Kuulasime tutvustavat juttu parlamendi ja selle töö ja hoone enda ajaloo kohta. Oli huvitav. Juttu rääkis väga lakutud välimusega šikk mees ja ma mõtlesin, et millist elu peab inimene elama, milliseid valikuid tegema, et olla lõpuks see mees, kes turistidele näitab, millise tooli peal Angela Merkel istub.

Sügisball

Üleval kuplis oli jahe ja see oli vist esimene päev Saksamaal oldud aja jooksul, kui mul on tõeliselt külm olnud. Aga vaade oli ilus - Postdamer Platz ja kõik need muud kõrgeid hooneid täispikitud laiad väljakud, hiilgavad sambad uduses hämaruses. Ma olen Berliinis käinud ka varem, aga seekord oli põhiline impressioon: suurus, laius, tühjus. Ma ei tea, kas see tuli sellest udusest vihmasest ja hallist ilmast, mis kõik tänavad kuidagi lagedaks jättis, aga mul oli ringi jalutades kogu aeg tunne, et ma olen Lasnamäele ära eksinud. Ja nii kummaline kui see ka ei olnud, ma igatsesin Münsterisse tagasi.

Õhtud olid ette nähtud nagu ikka suurteks pidudeks. Aga - Berliinis ei saa mingit cruiisimist teha, sest kõik kohad asuvad üksteisest niivõrd kaugel. Reedel oli väljasõit Kreuzbergi. Meid oli palju, sealsed kõrtsid on aga väiksed ja nii uitasime tükk aega mööda tänavaid ringi, enne kui suur grupp ära lagunes ja me kuhugi lõpuks sisse mahtusime. Milchbar oli meie random pick, kuigi me sinna kauaks ei jäänud. See meenutas natuke Zavoodi (rohmakalt värvitud seinad ja jalgpall tagatoas), aga klientuur oli pigem generatsioon vanemapoolne. Mulle jäid meelde kaks inimest - üks suure halli juuksepatsiga vanamees ja väga rafineeritud näojoontega veidi androgüünne naine, kelle ma oma peas mõtlesin the ehtsaks berliinlannaks. Ülejäänd seltskond aga ei olnud kohast erilises vaimustuses ja me läksime peale ühte õlut koju. Kreuzberg ei tundnud sellel õhtul siiski olevat linna ööelu kese, kuigi ma mäletan 2005. aasta suvest brasiillaste spontaanset tänavakontserti, mis mulle tollel hetkel väga sügava mulje jättis.

Laupäeva alustasime bussireisiga läbi Berliini. See oli tore, sest jalakäijana ei jõua just eriti suurt ringi kesklinnale peale teha ja kõik see, mis jääb Unter der Lindenist ja Ku'dammist veidi kaugemale, on jäänud seni avastamata. Berliin on tõepoolest väga mitmepalgeline. Ma ei oska seda kirjeldada, sest olen liiga vähe näinud. Suurlinlik selle sõna kõige mitmevärvilisemas tähenduses. Mastaapsus, suured vormid, laiad magistraalid. Ja ikkagi pean ütlema, et see linn on kaputt. Viimased 70 aastat on jätnud omad jäljed. Kästneri ja Döblini Berliini füüsiliselt enam ei eksisteeri. Alexanderplatz on kõik uus, ja mulle jättis see pigem mulje, et keset põldu on ehitatud suvaliselt palju erisuurusega maju. Üritasin teha pilti, aga pimedaks läks jällegi enne, kui ma oma kaamera tööle sain.

Ja ikkagi on see kõik kuidagi valusalt inspireeriv. Kõik see ajalugu ja need võimalused, mida linn pakub, sajad segunevad stiilid, voolud, mõtted, peegeldused inimestes, arhitektuuris, muusikas, kirjanduses, eluviisides. Nende pooleteise päevaga ei jõudnud ma mitte kuhugi, jalutasin ainult ringi. Ei mingeid näituseid, kontserte ega midagi, mis annaks mulle võimaluse öelda, et sain sealsest rikkast kultuurielust maitse suhu. Nichts. Sellest on küll kahju. Narritav reis. Mõtlesin korduvalt, kas ma tahaksin Berliinis elada. Vist mitte, aga ma tahaks seal olla veidi pikemat aega.

Õhtul läksin Marionile ja Franzile külla. Teekond sinna oli veidi kummastav. U-bahniga Frankfurter Tor'ini ja sealt edasi veidi maad jala. Jõudsin maa alt tänavale ja ei osanud kohe algul kuhugi poole edasi liikuda. Seal oli mingi kamp punkareid, kellel olid koerad ja kes pesid foori taha pidama jäänud autode aknaid (kuuldavasti levinud ka eestlastest maailmarändurite seas). Ja neljakordne Humana! Liikusin edasi, küsisin ühelt mehelt, kus on Mühsamstrasse ja ta vastas, et ei, siin on Rigaer Strasse. Ahh! Riia tänav! Siinsamas! See oleks nagu olnud otsetee kodukanti. Sattusin vist oma vaimustuses liiga hoogu ja üritasin talle seletada, miks Riia tänav mulle niimoodi mõjub. Arusaadavalt ei viitsind ta kuulata. Järgmine tädi aga, kelle käest teed küsisin, tormas ummisjalu minema, tegemata kuulmagi mu süütut küsimust. See viis mind mõttele, et tegu on ohtliku kandiga. Kõik see graffiti jne. Tegu ilmselt eestlasliku eelarvamusega, et kõik graffitist kantu on kuidagi kuritegelik. Või siis pigem on see lihtsalt provintsi eelarvamus suurlinna suhtes, sest siin Münsteris pole ma veel ühtegi korralikku graffitit näinud. Ja milline oli minu üllatus, kui Franzi ja Marioni korteris avanes kuidagi ehttartulik atmosfäär laudpõrandate ja kõrgete lagedega ja väikese armsa kassipojaga!

Mind painab ikkagi küsimus, kuidas on Berliinis võimalik elada. Sest mina ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Küsisin M&F käest ka. Marion ütles, et ta ei tea! Ja Franzi ütles, et tal läks kolm aastat aega, et Berliinis end hästi tunda. Kolm aastat! Aga see on see hind, mida tuleb maksta, et metropolis elada. See käib muidugi sisserännanute kohta. Ehtsat berliinlast ei õnnestunud mul sellel reisil kohata.