Täna hommikul oma rohelisel sälul ilma pidurdamata, ilma paaniliselt teed vahtimata Coesfelder Kreuzi poole vuhisedes mõtlesin esimest korda, et ma elan Münsteris. Päike paistis ja jalgrattad moodustasid teele ummikuid. Aasee sillerdas ja Lambertikirche ja Dom'i tornid kummardusid üle vee. Ja loengus istudes mõtlesin, et hoolimata vahepealsest neljaaastasest pausist on see ikkagi maailma loomulikem asi, et keegi klassi ees saksa keeles räägib. Huh!

Tõnis Lukasele vist ei sobi, et ma siin siukseid mõtteid mõlgutan.

/...Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.../

Trallallaa. Ega jah. Aga senikaua istun ma hea meelega Historische Seminar'i raamatukogus ja mitte ajaloo riiuli ees. :)