Tegelt ega ma seal Mainzis nüüd just väga ei käinud. Olin rohkem Alzey's, siukses kenas väikses Saksa linnakeses, mis asub Mainz'ist 30 km väljapool. Seal elab nimelt Marielle, mu tandemi-partner kevadisest Tartust, tore saksa tütarlaps, kes viitsib eesti keelt õppida! Selliseid ei kohta just igapäev, eksole? Kutsus mind külla, et koos jõuluturul Christkindl'it juua, ja siuksest pakkumisest ei saa ju ometi ära öelda!

Minek ise oli muidugi paras organiseerimisauk, sest ma otsustasin, et rong on liiga kallis ja vaja kasutada Mitfahrgelegenheit'i teenuseid. Esialgu töötas asi väga hästi, leidsin endale autojuhi, kes pidid Mainzi sõitma, vahetasime numbreid jne, kuni ta siis mulle kolmapäeva õhtul teatas, et (issand, Peter tuli mult praegu küsima, kas ma järgmine nädal Erasmuse üritusi külastan, ja ma olin jälle sunnitud poolteist tundi (!) ukse peal kuulama, kuidas kõik asjad ikka Ööösterreihis paremad on) sorry vaan, jääb ära. Nii ma siis istusin terve neljapäeva õhtu netis ja otsisin paaniliselt uut autojuhti, aga loomulikult olid kõik autod Mainzi suunale juba täis pakitud. Kuigi minu meelest on see ikkagi raiskamine, kui viie inimese asemel võetakse autosse ainult neli (sest muidu on ju liiga kitsas!). Oskamata oma marsruuti planeerida, nuputasin juba plaane, kuidas Münsterist hommikul läbi Dortmundi ja Düsseldorfi Neussi (?!) sõita, et seal autole saada, kui mulle viimaks torkas pähe, et Frankfurt on ju Mainzile hoopis lähemal kui Neuss Münsterile. Paras loll ikka. Einojah, Frankfurdi suunal leidsin loomulikult kohe auto, mis Münsterist startis, nii et minu reis oli päästetud.

Mööda Autobahn'i oli see mul ka esimene kord sõita, nii et oli täitsa vahva. Nagu Tartu-Tallinn maantee, ainult keegi ei pea kinni või ei hakka sõimama, kui 140 sees on. Kuigi ma ei tea - minul hakkas sellisel kiirusel näiteks pea valutama! Ja üldse, tegelikult põhikiirus on vist ikkagi 120-130, ja kui kõik nii sõidavad, siis pole neil 160-meestel just palju ruumi. Peale lugematuid hingematvaid vaateid sildadelt alla orgudesse jõudsime lõpuks Frankfurti. Mõne pilvelõhkujad või nii. Ja siis tohutus melus pulbitsev Hauptbahnhof, mida ma lihtsalt pidin natuke seisatades jälgima, sest see oli lihtsalt niivõrd teistsugune, niivõrd elav: jõulukuused, hamburgeriputkad, reisikohvrid, ajakirjaletid, Was, 70 Cent fürs Pinckeln?!, suur kiiskav hall täis tormlevaid inimesi. Ja kuidagi kohe oli märgata vahet näiteks Berliiniga - palju puhtam, palju kallim, palju nooblim.

Mainzi sain kenasti S-bahn'iga, tunniajane rongiühendus on peaaegu sama kallis, kui kolmetunnine autoreis lõunasse. Ja Mainzis hüppas mulle kaela üleni erutatud ja rõõmus Marielle, kes oli juba jõudnud kõigile rääkida, et ma tulen. Sõitsime Alzey'sse, kenasse väiksesse linna keset viinamägesid, kus vahvärkmajad on iidamast-aadamast võimul olnud. Neil oli seal juba väike pidu ette valmistatud, Glühwein ja Plätzchen ja hulganisti sugulasi-sõpru, kes rääkisid kõik rõõmsalt rheinhesseni dialekti. Nagu öeldud, Alzey on väike, ehk siis jututeemad kaldusid kõik rohkem selle peale, kes parajasti milliste tempudega hakkama oli saanud. Aga vein oli hea ja kõik kiitsid mu saksa keelt, samal ajal kui Marielle üritas vapralt eesti keeles rääkida.

Mainz on ilus, eriti oma mitmetasandilisuses, aga kahjuks ei käinud me seal just eriti palju ringi. Mina ei osanud midagi küsida ja nemad ei osanud midagi näidata. Toomkirikus käisin siiski ära ja hõõgvein jõuluturul on saanud kuidagi möödapääsmatuks tõsiasjaks. Rahvast oli palju, trügimist oli palju. Kõik ostlevad. Igal pool. Eriti laupäeviti. Sõitsime juba üsna varakult tagasi Alzey'sse, et süüa teha ja ka koha peal ringi vaadata. Neil oli ka väike jõuluturg ja - ootamatult kostis kusagilt kaunist laulmist. Läksime lähemalt vaatama ja avastasime lava ja lava pealt kenasti laulva tütarlapse. Ainult - kuulajaid oli vist u 20. Hehee, see on juba nagu meie esinemistel! Michaeli tabas kahtlus, et äkki on tegu auhinnalise kolmanda kohaga saatest Saksamaa otsib superstaari. Kuulasime. Oli täitsa kena, plaksutasime kõigest väest. Siis saabus väga kõrgehäälne noormees dueti laulmiseks ja mööduvad tuttavad kinnitasid, et tegu ei ole siiski üleriiklike superstaaridega, vaid ainult kohalike kuulsustega. Kahju, ma juba lootsin!

Vaatasin üle ka kohaliku kindluse, kohaliku ööelu ja tõdesin, et mitte igal pool Saksamaal ei ole jalgratas tavaline nähtus. Marielle surus mulle vägisi kaasa ka kaks pudelit veini ühe tuttava viinamäeomaniku keldrist, mille ma nüüd saan jõuluks koju viia, sest siin ma võin ka tavalist cuvee'd juua (mitte et ma veinidest midagi teaks!). Tagasi sain jälle mitfahrt'iga. Pidin vastama küsimustele, kust ma pärit olen, mis keelt Eestis räägitakse, kui palju inimesi seal elab, kas meil on mägesid ja milline ilm seal on.

Ma ütleks, et õnnestunud nädalavahetus.