Jäime kogunemisele veidike hiljaks, seega suundusime kohe Peacock'i. Kuna erasmuslasi on palju ja Trinkfreunde nende hulgas jätkub, siis aeti suur seltskond mitmeks väikseks gruppiks, mis muidugi on ülimalt loogiline, sest katsu sa mahutada 60 inimest ühe laua taha. Peacock'is tehti meile selgeks, et meie grupp peab läbi käima neli kõrtsi, lahendama ülesanded, vahetama toore muna ja ühe õuna millegi suvalise ja ilusa vastu ja jõudma lõpuks Treffpunkti.
Peacock'il ma ei saa pikemalt peatuda, sest see oli üks suht suvaline pubi. Selliseid on meil küll. Kuid edasi läks palju huvitavamaks. Jüdefelder Strasselt (üks põhiline kõrtsitänav) suundusime Kreuzstrassele (teine põhiline kõrtsitänav), kus pidime esmalt üles otsima Cavete - esimese ja vanima tudengikõrtsi Münsteris (erste akademische Bieranstalt). Selleks, et aru saada, mis meid ees ootas, peaks võib olla enne tähelepanu juhtima sellele tänavale üleüldiselt. Tegemist on Kuhviertel'iga, mis sõjas vist suhtuliselt püsti jäi, ehk siis alles on originaalsed fassaadid, mahud jne. Kitsas tänav kodanikumajadega, kitsad aknad paljude väikeste ruutudega, lillekastid. Ehthubane Lääne-Euroopa tänavake! Ja Cavete ning sellest ümbes kümne sammu kaugusel asuv "zweite akademische Bieranstalt" Das Blaue Haus! Ahtakese välisukse taga avaneb soppideks ja nurgatagusteks jaotunud mitmetasandiline ruum, kus kitsad trepid viivad üha üles ja üles, iga samba või seina tagant võib avastada hubase ja privaatse lauakese, lagi on nii madalal, et seda võib isegi istudes puudutada ja seinte tume puittahveldis on läbi imbunud aastakümnete peomeeleolust või hoopis pikkadest keerukatest diskussioonidest, kes teab.
Hämaruses kerkivad siin-seal esile inimeste mõtlikud kujud, pilgud uitamas seintel rippuvatele vanadel fotodel, kelladel, plakatitel. Kuigi on teisipäev, on rahvast kõrtsides rohkesti, sest semester ei ole veel peale hakanud ja linna on kogunenud stardivalmis tudengkond, kes ootab õhevil kooli algust. Lauad asuvad tihedalt üksteise kõrval ja liikuda on üsna raske. Nendes madalates, hämaratates, rahvarohketes ja suitsustes ruumides hakkan ma õigupoolest
aimama alles sõna K n e i p e olemust. Zavood on nende urkakeste kõrval lausa avar tantsusaal (ja urkaks ei nimeta ma neid üldse halvustavalt)! Ja Zavoodi õhk on praegu ka ilmselt hulka selgem, sest Saksamaal nimelt tohib ikka veel siseruumides suitsu teha. Peale nelja kõrtsi ja kohustulikke majajooke jõudsime me lõpuks Limone'i - erasmuslaste Stammtischi toimumispaika - kuid Limone mõjus viimatinähtu valguses lausa labaselt modernsena. Muidugi - seal on hulga rohkem ruumi, et seda kirjut seltskonda mahutada, sest oma tuuridelt olid kohale
jõudnud kõik grupid oma kirevas mitmekesisuses. Esimese asjana esitles Janno mulle ootamatut leidu - Maimut. Tütarlast, kes jutustas sulaselges eesti keeles, et tema ema on eestlanna, kuigi ta ise on sündinud Hamburgis. Ma ei ole veel senini kohanud ühtki kahekümneaastat Maimut (Maimu Berg hüppas kohe pähe) ja tüdruk möönis ise ka, et eestlased kipuvad tema vanamoodsa nime peale muigama. Paraku ma ei saanud temaga kauem vestelda ja
tema päritolu saladusi tundma õppida, sest hoogne pidu imes mind endasse. Aga näe, ei saa üle ega ümber neist eestlastest, kes ootavad igas sadamas...
Ja kes ütles, et Saksamaal on õlu odav?
P.S. Kindlasti tuleb järgi proovida ka, kuidas maitseb õlu Münsteri väikseimas kõrtsis - Ziege's ehk Kitse kõrtsis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar