Stadtbühne Münster

Eelmisel nädalal levis kuuldus, et Ersti'd saavad tasuta tearisse minna. Erasmuslased siis ka, rõõmsalt, Linnateatri kassas endale pileteid nõutamas. Mõnedel läks korda, mõnedel mitte, sest mõned kassatädid ei taht uskuda, et me oleme esimest semestrit Münsteris. Mina sain pileti viiendasse ritta - ja valikuks oli Verdi "Aida". Ütleksin, et tänane teatriskäik oli nädalale ilus punkt.

Teatrisaal oli suur, ja rahvast oli palju, kuigi mind alguses ehmatas see, et toolid nägid samasugused välja nagu Tallinna trammides! Sisekujundus pärines vist kusagilt üheksakümnendate algusest, igal juhul olid need emaileeritud valged seljatoed kummastavad. Ei mingit toretsevat hiilgust, lühtreid ega voogavat eesriiet - samas polnud tegu ka sadamateatriliku blackboxiga. Lihtsalt - minule jäi natuke selgusetuks. Publikus oli palju tudengeid, aga ka muud linnarahvast, ja kogu saal oli tõesti täis, kolmanda rõduni välja. Mulle meenus see, kuidas ma kevadel Tartus Traviatat vaatamas käisin, 30-kroonine pilet näpus, ja kuidas kauni esituse juures olid siiski hõredalt täidetud vaid kümme esimest rida. Siis mõtlesin ma, et kuidagi piinlik on ooperi eest maksta nii vähe - 2 eurot - mis tulu sellest teatrile siis ka on! Ent täna silmanurgast piletikontrollis piiludes nägin, et ka siin on võimalik endale 2-5 eurone pilet lunastada. Ja mina ju ei maksnud hoopiski! Aga noh, selle rahvamassi keskel oli kuidagi hoopis vähem piinlik.

Tuleb tunnistada, et ma ei ole erilie ooperisõber ja Aida't ei ole ma ka kunagi laval näinud. Ainult üleeelmisel laulupeol sai laulda Triumfikoori osa, nii et keset etendust valdas mind seletamatu kihk kaasa ümiseda. Võib mõelda, et mis see Münsteri Stadtbühne siis ära ei ole, aga etendus oli siiski väga hea. Lauljad olid tasemel ja dekoratsioonid nutikad: lavastus oli üles ehitatud Aida kui ooperi sünniloole - algusstseenides võis näha Verdit laval ringi uitamas ja mõtteid kogumas, edasi algasid proovid ja ehitati lava - iga stseeniga muutus lava(stus) aina täielikumaks, kuni viimased vaatused kehastasid lõpuks suurejoonelist esietendust Kairos. Mulle meeldis. Ja rahvale ka - kestvad ovatsioonid. Teiselt rõdult langes alla lillekimp, mis jõudis primadonnani alles peale väikest lendu orkestriauku. Aplaus muudkui kestis. Münsterlased näikse oma teatrit armastavat.

Pärast pizzat süües arutasime, et kindlasti peaks veel teatrisse minema. Ülejärgmisel teisipäeval (tudengitele soodushind!) on aga kavas Richard III, mis pani meid veidi mõtlema... juba inglise keeleski on sellest raske aru saada...!