Siin on terve külajagu hispaania erasmuslasi. Enne oli neid palju ja nüüd tuli veel juurde. Ja kui nad kusagil õhtul kokku saavad, siis toimub kõige esimese asjana tohutu suudlemine. Kui grupis on kasvõi kakskümmend inimest, siis tuleb ju ikka kõik tervituseks läbimusitada! See komme ei ole neil muidugi mitte ainult isekeskis, vaid kandub ka kõigile teistele üle, keda nad kohtavad - ehk siis tuleb muudkui aga musitada, kui mõnda hispaanlast kohtad. See pani mind mõtlema selle peale, kui segadusttekitav on eestlaste tervitamiskomme. Meil ei ole mingit kindlat vormi, kuidas tervitada, ja see tekitab teinekord väga imelikke momente. Füüsiline kontakt oleks justkui nagu soovitud, aga samas on ikka sisimas kusagil mingi vedru või kruvi, mis distantsi hoiab. Kallistamine on moes, aga see ei ole ju ka nagu alati relevantne. On näiteks hulgaliselt inimesi, kellega sõbralik sülelemine on alati tervitusrituaal, aga on ka hulgaliselt inimesi, kellega hoolimata sõbralikest suhetest ei kipu kuidagi tervituseks kallistama. Ja see žest ise, tundub mulle, on saanud kuidagi erilise märgilise tähenduse, olles nagu mingiks lähedusmanifestatsiooniks. Huvitav igatahes! On see nüüd siis mingi põhjarahvale omane tagasihoidlikkus või hoopis ülemäärane tähenduseotsimine? Aga sakslastega on asi õnneks lihtne, sest nad on samasuguse ebamäärase tervitamistseremoonia järgijad nagu eestlasedki - piisab Hallo'st ja ei pea mõtlema, kas pidi nüüd kaks või kolm või neli põsemusi tegema....