Ööd on siin mustad

Kui Jüri ja Kristian siin olid, siis käisime üks õhtu nendega Kuhviertelis kõrtsus. Cavete ja Blaue Haus olid kavas. Siuksed toredad mõnusad paigad. Ainuke viga oli see, et umbes kella kahest vajus rahvas kuidagi laiali ja seda ma olen täheldanud ka varasematel aegadel. Jah, võrdlesime seda siis isekeskis Zavoodiga, kus tipptund alles ühest-kahest saabub ja kella viieks hommikul on ikka veel raske platsi puhtaks saada. Aga ju siis sakslased järgivad seda norrakate süsteemi, et kiiresti palju õlut sisse ja siis koju magama :)

Ent tegelikult nad ikka ei lähe üldse kella kahest magama, vaid suunduvad hoopis kluppi tantsima. Kõrtsus oleks pidanud meie ka esiti eelsoojendust tegema, kui me reedel Sputnikhalles ja laupäeval Ampis käisime. Heh, see on vist kõnekas fakt minu siinse elu kohta, et see oli esimene kord seitsme kuu jooksul siin linnas ka Münsteri tõelise ööeluga tutvust teha! Mis teha, kui me muidu ainult isekeskis ühikatubade nurkades veini trimpame ja vara ära vajume... :) Kuna Robert on muutunud mingiks Sputnikhalle fänniks, siis mõtlesin, et võiks ka selle korra üle vaadata. Asub see kusagil sadama kandis, piirkonnas, kuhu ma veel senini sattunud ei olnud. Raudteejaamast kõmpisime sinna päris tükk aega, ümbrus muutus muudkui aga industriaalsemaks ja kahtlasemaks, kuni me lõpuks jõudsime mingi tehasevaremeni, mis oli üleni graffitiga kaetud. See oligi Sputnikhalle... Mingi metalheadide ja antifade ja kelle kõige muu pesa, ma ausalt ei oska neid kõiki omavahel eristada! Kell 12 valitses selle paiga suurtes saalides aga vilistav tühjus. Ruumi oli seal tõesti palju, nii tantsimiseks kui istumiseks. Sissepääsu eest pidi maksma, aga õlu oli odav. Mulle tuli millegipärast Green Christmas meelde, kõrged laed, raske muusika ja palju teismelisi. Hoidsime Annaga teineteise lähedale, sest meile mõlemale tundus, et me oleme natuke liiga ebamustalt riietatud... Sisekujundus meenutas mulle natuke Zavoodi, nii et mul tekkis isegi pisuke koduigatsus laadis ah-kuidas-Zavoodis-on-kõik-parem. Eriti see ruumi täitev tühjus oli kummaline, aga peale viimased Z. massidemonstratsioone tunduvad mulle vist kõik kõrtsid ja klubid jube tühjad. Üldmulje oli tegelikult täitsa tore, muusika väga närvidele ei käinud ja inimesi oli huvitav jälgida. Paraku olime see õhtu kõik bussidega teel, nii et viimane ots kulus ennastunustavalt läbi raudteejaama bussi peale tormates.

Eile viis tee umbes samasse kanti, sadama lähedale, kus asub üks teine klubi, Amp. Kah väga industriaalne kant, mis pani mind mõtlema, et klubid ja asjad on vist kesklinnast meelega välja puksitud, et nad öörahu ei häiriks. Väga armas koht, siuke elutoaliku sisekujundusega, mitte eriti suur, niisiis täitsa hubane - mis mind ainult imestama pani, olid tantsupõrandal laiuvad vaibad. Muidu väga ilus (tähendab, võib-olla siiski ainult hämaras klubivalguses ja mitte hommikul), aga mahavisatavate konide hulka arvestades äärmiselt tuleohtlik. Enne meie seltskonna kohalesaabumist toimus seal mingi kontsert, kus oli oma tubli kolmkümmend kuulajat... ?! Bändil olid mõned huvitavad biidid, aga nende saksakeelne kaver Pixies'e loost Where is My Mind - või peaks ma ütlema Wo ist mein Kopf, wo ist mein Verstand - oli küll ülimalt absurdne. Nii et ei pane imeks ka, et nii vähe rahvast oli. Kell 12 oli ruumi laialt ja hakkas vaikselt tunduma, et ma satun lihtalt väga ebapopulaarsetesse kohtadesse. Aga ei - kella ühest-kahest, kui kõrtsid tühjaks voolavad, hakkas sealgi mass tihenema, nii et lõpuks oli tantsupõrand pilgeni täis. Muss oli okei, mulle meeldis. Ja saal ilusaid indielapsi täis. Kahjuks oli seal ka üks veider nokkmütsiga tüüp, kes järjepanu kõigil tantsivatel tütarlastel seljas elas, nii et ma pendeldasin lõpuks kahe ruumi vahel, sest teises toas mängis metal ja seal õõtsusid ülirahulikult mõned karvased ja sulelised, kellel polnud kõrvalseisjatest erilist asja. Õlu oli kallis ja mul tuli jälle Zavoodi-igatsus peale.

Heh, ja täna hommikul lugesin Supilinna päevade kavast, et Jaan-Jürgen Klaus esitleb oma uut filmi "Zavoodi fenomen". Ohh, minge minu eest ka vaatama!