Kuulsin, et Eestis pidi suvi olema. Eino paras teile, meil nii mõnusalt kallab vihma, ojee, ma olen nii luuni läbiligunenud ja naudin seda täiega! Ega igapäev ikka ei ole siukest ilma, ainult iga kahe nädala tagant esmaspäeviti.
Aga see vihm tegelikult nii palju ei seganudki, või poleks seganud, aga mingi psühholoogiline jama on sellega nagu: et kui vihma sajab, siis miski asi peas ütleb, et poe varju. No tee mis tahad, looduse vastu ikka ei saa. Me siis pugesimegi varju, kõigepealt bussipeatusesse ja siis bussi. Ent see pagana buss sõitis nii aeglaselt, et kui me viimaks Handorfi jõudsime, oli kell juba pool viis (jee, 45 minutit kõigest raudteejaamast!) ja vaprad kanuupoisid juba kuskil kaugel Werse voogudel seilamas. Vahtisime veidi nõutult ringi - Anna millegipärast tahtis õudsalt lauatennist (?) mängima hakata, aga mina mõtlesin, et oleks tore mööda kallasrada edasi vaadata, kas kanuutajaid äkki kusagilt käänu tagant paistmas ei ole. Paraku kallasrada lõppes sujuvalt raudteetammi juures ühelt poolt ja teiselt poolt mingi taraga, nii et sellest ei tulnud suurt midagi välja. Passisime seal mingi tund aega, aga ei kippu ega kõppu - ju vedasid oma paadid üle veskitammi ja jätkasid teed allavoolu. Jätsime lõpuks poistele kirja, et ME OLIME SIIN. Klassika. Tüdrukute au sai sellega loodetavasti vähemalt päästetud.
Suplushooaeg algab üle-ülehomme.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar