Kivi, käärid, paber

Kasisin oma toa täna puhtaks, organiseerisin asju, viskasin hulga prahti minema. Parem korsitada praegu suur jupp ära, kui jätta kõik järgmisesse nädalasse. Õige jah: sain oma toa suure voodi ja telekaga! Jee, kolin sisse millalgi nädala pärast, kuna Amsterdami-sõit tuleb enne vahele. Olen juba üsna elevil. Selle toaga siin mul ilmselt nii isiklikku suhet tekkinud ei ole, kui eelmise ühikatoaga Gescherwegil, kust oli lõppeks päris nukker lahkuda. Kolimised on selles mõttes head, et aitavad oma elust ja asjadest mingit selget ülevaadet saada. Kui ikka tead, et pead mõne aja pärast asjad jälle samasse kotti tagasi toppima, siis ei tule seda mõtet, et ostaks lõputult mingit pahna. Ja pahna tuleb ju ära ka visata, kui uude kohta kolida, niisiis see kõik optimeerib neid asju, mis mind ümbritsevad. Üleliigsed asjad teevad mind kergelt närviliseks - justkui väike hääl kusagil kuklas koguaeg piniseks: tegele minuga, mõtle mida minuga teha ja kuhu mind panna! Oeh. Ma ei tea ainult, mida teha nende lõputute flaierite ja brošüüride jms - ühest küljest tahaks ju koguda infot ja arhiveerida materjale oma käikude kohta, teisest küljest ma tean, et see kiiks kõike tallele panna viib ainult lõputute paberikuhjadeni, mida pole kuhugi panna ja mida ma enne järgmist suurpuhastust niikuinii läbi ei vaata. Ma mäletan küll, kui huvitav oli kunagi oma kirjutuslaua sahtleid läbi vaadata ja mõelda, mis ma kõik teinud olen jne, avastada mingeid tagantjärele ülinaljakatena tunduvaid seiku. Aga jah, siuke pahn teeb veel kõige rohkem haigeks. Teeb haigeks see, et ei taha neid asju ära visata ja ei taha ka alles hoida.