Habras tasakaal

Eesti elu edusammud: KÕU internet Sebe bussis.

Väga ilus päev on. Kuiv asfalt on tõelise kevade märk. Parveldakse väljas, vabas õhus, paadisildadel ja mänguväljakutel, müürijuppidel ja pargipinkidel.

Võtsin raamatukogu garderoobist oma mantli. Minu ees oli üks vanamees, võttis ka riided, asetas korraks leti peale suure värvilise raamatu. Hall jope ja sinised püksid, pruuni soni ja poekott, selline tore sõbralik taadike, ilmselt mitte kuigi sage külaline seal majas. Küsis: "kas välja saab sealtpoolt?" ja osutas uste poole. Garderoobitädi noogutas. Seal ta siis läks, tuta-tuta. Aga raamat ta kotis oli "Parkinsoni tõbi. Raamat haigele..."

Elu puudutab vahel nii valusalt.

Bussijaama poole rühkides olime nii mõnegi teise möödujaga tunnistajaks ühele vastsele noorpaarile, kes Atlantise ees pilti tegi ja rahutuvide asemel taeva pool suure kimbu valgeid õhupalle lennutas. Üle vee kaikus pulmaisa hüüatus: ära ainult Emajõe voogudesse kuku! Valge pruut ja valge peig sahkerdasid paadisillal midagi nende pallide kallal, vist sidusid nende külge oma unistusi. Tõusid, tõusid, sinisesse taevasse. Ei tea, kas kalamees, kes seal samas pulmaseltskonna keskel rahus õnge edasi leotas, ka silmad tõstis, et vaadata, kuidas hele viinamarjakobar kuhugi tigutorni taha kaugusesse kadus, noorte armastajate õnn endaga kaasas.