Mehr Ska!

Käisime eile sadamas. Jessake, nagu oleks mingisse teise linna sattunud. Vat, see paneb mõtlema sellele, et kui palju on võimalik tunda seda linna, kus sa elad. Tundub, et Tallinn ja Tartu on mulle juba enam-vähem selgeks saanud, aga kui palju selle peale aega on kulunud..? Aga siin olen ma sõbraks saanud ainult selle linnaosaga, kus ma ise elan ja liigun, ehk siis tegelik Münster (ja Gievenbeck ja lossitagune ei ole selles mõttes päriselt linn) on mulle senini üsna võõraks jäänud. Kui Carolynilgi külas käisime, oli avastamist küllaga. Ja sadam - see asub ju teisel pool raudteed! Kuigi olgem ausad, pool linna asubki teisel pool raudteed... khm. Aga sadam oli tõesti päris äge ja huvitav. Võib muidugi küsida, mis sadamat saab üldse olla sellisel sisemaalinnal nagu MS seda on - aga siin on meil ka selline imeasi nagu Dortmund-Ems-Kanal, mis ühendab meid suure mere ja ooekaniga - vist. Tegelikult ei tasu selliseid asju minult küsida. Tegemist on täiesti uue aja linnajaoga - ehk siis on sealt üle käinud hoogne arendustegevus ja muutnud sadamaümbruse (ehk siis midagi Admiraliteedibasseini sarnast) atraktiivseks elamu- ja peokvartaliks, kus vanad industriaalhooned on ultramoodsalt ülesvuntsitud, valgustatud jne. Seal on klubisid ja restorane jne. Meie läksime Annaga eile sinna ühele ska-kontserdile. Olime ainult kahekesi, sest tundus, et ülejäänud seltskond hoiab end täna õhtuks ja teisipäevaks jne - kui toimuvad erasmuse-peod. Heh, aga no nii äge kontsert oli! The Clerks, Kölnist, kaheksa (või üheksa isegi?) maailma kõige ilusamat meest nagu nad ise ennast tutvustasid. Mängisid väga ägedalt - klubi oli tegelikult ülimalt pisike ja rahvast mahtus tantsima ehk umbes kolmekümne inimese ringis, aga efekt oli vapustav - siuke tunne oli, nagu oleks mingil hiiglafestivalil jalga keerutand! Siuksed suvised rütmid ja valgused, et vägisi tuli Folk meelde. Kütsid rahva üles nii et vähe polnud, aga kahjuks nad ikka kella seitsmeni hommikul ei mänginud, nagu alguses lubasid: me publiku pealt vaatama, kaua mängime, võib-olla hommikuni! Heh, siinkohal kasutan võimalust ja saadan tervisi Keiule: terve selle õhtu jooksul kumises mul peas see, kuidas Keiu rääkis ühest ska-kontserdist, kus ta Saksamaal käis ja mis oli ta nii läbi võtnud... :) Mehr Ska, immer wieder mehr Ska!

Aga et bänd oli laval ainult südaööni, siis oli kuidagi narr tunne nii ülesköetult jälle koju tagasi minna. Jalutasime siis linnapoole, kui korraga samas Cineplexi ees tulid meile vastu Robert ja Carmen ja need teised tüübid, kellega ma eelmisel nädalal Sputnikhalles käisin - ma ei mäleta nende nimesid ja isegi kui mäletaks, siis poleks kindel, kas ma neid kirjutada ka oskaks - üks norra tüdruk ja üks türklane ja siis veel üks poiss ja tüdruk. Lõime siis kampa ja läksimegi jälle Sputnikhallesse. Tuli välja, et noormees, kes näeb välja nagu hiinlane, on tegelikult pärit Türgist ja on selle türgi poisi parim sõber, kes näeb välja nagu venelane. Igatahes väga ebatavaline paar. Nojah, eks Türgi on ju otsapidi juba väga Aasias, nii et pole ime, et asiaatseid näojoonigi kohtab: lihtsalt siin Saksamaal on kõik türklased äravahetamiseni sarnaselt mitte-asiaatlikud. Peale seda mõnusat ska-hullust mõjus Sputnikhalle kuidagi eriliselt jaburalt uimaselt. Heh, me Annaga olime vist kõige vaimustunumad tantsijad, kui korraga Madnessi "One step beyond" peale pandi.
Tulema sain alles kella kolme paiku, kui muusikavalik eriti karmiks kätte läks (ee... trash-metal??).

Oih, ja nüüd magasin poole kaheni päeval... ja Mehr Ska kummitab ikka veel.