Semesteranfang

Olen jälle tagasi. Semester algas peale, Münster on taas täis rõkkavaid tudengiparvi, linnal on jälle elu sees.

Mõtlesin muidu, et ei teegi mingeid loenguid-seminare nende järelejäänud kuude jooksul, aga nüüd loengunimekirju vahtides hakkas ikka üks ja teine asi meeldima, nii et prooviks ikka leida endale motiveerivaid asjaolusid, mis mind hommikul voodist üles ajaks. Täna käisin ühes Volkskunde seminaris, mis tegeleb argieluga 17-19 sajandil, ja töö toimub arhiiviallikatega. Oma imestuseks pean tõdema, et saksakeelsete konksude lugemine läheb mul hulga kergemini, kui nii mõnelgi teisel, seda hoolimata sellest, et võõrkeelsed sõnad ei karga mulle näkku, kui ma neile peale vaatan. Ma ei olegi veel ikka täpselt aru saanud, mis asi on Volkskunde, aga Sven juhtis mu tähelepanu sellele, et palju sellest, mida meil tehakse ajaloo nime all, on tegelikult tühipaljas Volkskunde. Ehk siis näiteks minu viimane ÕES-i ettekandekoosolekukülastus, kus räägiti hobusevargustest Põlvamaal, kaldub ka rohkem Volkskunde kui puhta ajaloo poole. Ja Tiit Rosenberg liigituks oma huvide poolest ka üsna Volkskunde sekka. Aga mitte ainult, sest selles rahvateaduses on sees ka kindel etnograafiline huvi, mida meie ajaloolaste seas nii väga tähendada ei saa. Põnev kooslus igatahes. Ja selles semestril olen ma nüüd kaldumas just sinna rahvateadlaste tunniplaani poole. Homme üritan end veel mõnda nende seminari nihverdada.

Sisseelamine Münsterisse. Täna ehk on esimene selline mõtlik õhtu. Kui ma jaanuaris tagasi tulin, oli päris raske end uuesti kohaldada sellega, mis ma siit eest leidsin ehk võõra keele ja tühja toaga. Kartsin, et seekord läheb samamoodi. Jõudsin ennast Tartu elusse juba jälle väga sisse elada. Maailmafilm oli tore, Sinimani oli tore, Tantsuklubi oli tore, Zavood oli tore. Kuidas sa kõike seda head siis niimood jälle ikka niisama lihtsalt maha jätad?! Päev enne minekut oli päris nukker olla. Vihma sadas ja ma ei jõudnud pooli asjugi ära teha sellest, mis ma tahtsin. Nökerdasin selle oma Hexerei-seminaritöö kallal. Uhh, saksa keeles mul jutt ikka nii hästi ei jookse kahjuks. Kokku tuli mul seda ainult 10 lehekülge... mitte ei saa aru, kuidas näiteks Koen suutis 8 15-25 leheküljelist seminaritöö kirjutada! Tema suulise saksa keele põhjal seda eriti ei usuks... Nojah. Igaljuhul oli selline tunne, et ei taha minna. Et tahaks ikka nüüd jälle jääda. Samas tean muidugi, et need eesolevad kolm kuud lähevad väga kiiresti, eriti kuna see on nüüd lõpusirge.

Aga et Jüri ja Kristian tahtsin oma käimasoleval Brandenburgundia tuuril Münsteris mu juures öömaja ja seltsi, siis olid nemad oma kohalolekuga meeldivaks sillaks Eestist Saksamaale tulekuks. Maandusin Bremenis teisipäeva ennelõunal. Mul oli seljataga unetu öö Tallinna-Riia ööbussis ja Riia varahommikuses lennujaamas, aga selleks ajaks, kui poisid kohale jõudsid, olin üllatavalt virge. Mina olin Bremeni peamisi vaatamisväärsusi juba näinud, seega sain isegi veidi giidi eest olla. Istudes seal koos sõpradega Bremeni kauni vanalinna keskväljakul, tundsin, et just nii peaks reisima. Minu esimene mälestus Bremenist oli ilus, aga veidi einsam. Kui ei ole kellegagi maha istuda ja kohalikku õlut degusteerida, on ikka jama küll, ütleme ausalt. Seevastu näeb muidugi rohkem. Kuna Jüri on armunud kõigisse vanadesse kirikutesse, mida ta näeb, oli meil Kristianiga kohati endas raske leida samasugust süvenenud huvi. Aga toomkirikus nägin seetõttu rohkem kui esimesel korral. Seal on näiteks Cranachi "Schmerzensmann" ja väike Kirchenmaus.

Pärast lühikest, aga meeleolukat pidu... ptüi, peatust Osnabrückis jõudsime hilisõhtul lõpuks Münsterisse. Mina olin sellel hetkel juba midagi 40 tundi üleval olnud. Mul on väike tuba, aga kolmekesi mahtusime siia täitsa kenasti ära - nii et kes soovib, see proovib! Uksed on avatud! Kahjuks olin ma oma emalt päritud kõik-elektrijuhtmed-seinast-välja-kui-kodust-ära-lähed-paanikas ka külmkapi suure hoolega välja tõmmanud, nii et esiteks ootas mind sügavkülmas üsna pikantselt haisev ja võluvalt karvane elluärgand spinat. Spinat on läinud, aga pikantsusest on ikka veel kerge hõng alles.

Jüri ja Kristian olid kokkuvõttes päris mitu päeva Münsteris. Rohkem kui võiks ühelt väikelinnalt oodata. Aga tegelikult ongi Münster siuke mõnus vedelemislinnake, kus võib ikka uusi ja huvitavaid asju avastada. Mina näiteks ei ole senimaani käinud veel sadama juures, kus kuulu järgi peaks ka mingi tore elav kultuurikvartal olema. Ja kes neid Kinderhaus'e ja Hiltrup'egi kõik veel nänud on! Esimesel päeval laenutasid poisid endale jalgrattad nagu korralikele münsteraanlastele kohane. Ja tõepoolest, sadulas näeb ikka palju rohkem. Tegime alustuseks kohe poolele linnale ringi peale. Ilm oli jube ilus ja iga pink puu all kutsus tegelikult maha istuma ja lonksukest õlutit jooma. Tegime Aaseele ringi peale, sealt edasi läbi aasade ja põldude põhja suunas, kuna ma tahtsin neile Rüschhaus'i näidata. Kuigi ma seal põllu peal eriti ei orienteeru, leidsin ma üllatavalt kiiresti ja valutult õiged teeotsad kätte. Muuseum oli kahjuks küll juba suletud, aga Rüschhaus on väljastki väga armas. Kahju ainult, et just selle koha peal kiirtee nii lähedalt läbi läheb ja tee ääres müravalli ei ole. Nii palju täiuslikum oleks see oaasike, kui seal ka vaikne oleks!

Järgnevatel päevadel läksid meie teed lahku. Jüri tahtis omaette kirikuid vahtida, Kristian pildistas puid ja mina käisin loengutes ja trennis ja poes ja istusin niisama vaikselt kodus ka. Linnamuuseumisse läksin siiski Jüriga koos ja see oli täitsa vahva käik. Kui ma seal oktoobris käisin, siis oli kõigil pea laiali otsas ja ei jõudnud eriti süveneda. Seekord vaatasin ainult need saalid läbi, mis rääkisid ajast enne Vestfaali rahu, ja ikka kulus kaks tundi! Muuseum on ilus ja suur, päris head materialid on neil ette valmistatud igast digiasjadena. Ainuke, mis mind häirib, on see, et liiga palju on faksiimilet ja reprosid ja koopiaid. No olks, kui seal on ristijate puuride koopiad üleval, pole hullu, aga muidu tundub küll natsa koonerdamine.

Neljapäevane Stammtisch oli rahvast paksult täis. Uusi erasmuslasi on väga palju. Vanad olid kuidagi omaette nurka kogunenud, mina näiteks ei saanudki ühegi uuega jutule. Aga seltsielu lõi see käik jälle käima. Kuna nüüd on kevad ja mahlad jooksevad, oleks tore edaspidi midagi välitingimustes teha. Näiteks Aasee ääres grillida või purjetada. Erasmuse ekskursioon läheb seekord Dresdenisse. Juhuu. Tahaks küll väga kaasa sõita. Peale selle tahab Sean pokkeriturniiri korraldada ja oma eilse edu põhjal võin öelda, et teeksin meelsasti kaasa. :)

Laupäeval läksid poisid lõpuks minema. Kölni. Üks suundumas Pariisi poole, teine Belgiasse-Hollandisse. Oeh, päris vahva ettevõtmine neil see. Ja hea, kui nii palju tuttavaid on ees, kelle käest saab peavarju ja juhatust. Kui neid rongile saatsin, oli endal ka siuke tunne, et hüppaks peale. Siin olles tunduvad kõik sihid kuidagi nii kättesaadavas kauguses olevat, et ainult mine - kodu on alati nii lähedal, et tundub, et midagi halba juhtuda ei saa. Jajaa, nagu Jüri ütles, et Euroopa on nii palju väiksemaks muutunud...