Uus koht

Schi f f f ahrter Damm

Kuulsin, et Eestis pidi suvi olema. Eino paras teile, meil nii mõnusalt kallab vihma, ojee, ma olen nii luuni läbiligunenud ja naudin seda täiega! Ega igapäev ikka ei ole siukest ilma, ainult iga kahe nädala tagant esmaspäeviti.

Aga see vihm tegelikult nii palju ei seganudki, või poleks seganud, aga mingi psühholoogiline jama on sellega nagu: et kui vihma sajab, siis miski asi peas ütleb, et poe varju. No tee mis tahad, looduse vastu ikka ei saa. Me siis pugesimegi varju, kõigepealt bussipeatusesse ja siis bussi. Ent see pagana buss sõitis nii aeglaselt, et kui me viimaks Handorfi jõudsime, oli kell juba pool viis (jee, 45 minutit kõigest raudteejaamast!) ja vaprad kanuupoisid juba kuskil kaugel Werse voogudel seilamas. Vahtisime veidi nõutult ringi - Anna millegipärast tahtis õudsalt lauatennist (?) mängima hakata, aga mina mõtlesin, et oleks tore mööda kallasrada edasi vaadata, kas kanuutajaid äkki kusagilt käänu tagant paistmas ei ole. Paraku kallasrada lõppes sujuvalt raudteetammi juures ühelt poolt ja teiselt poolt mingi taraga, nii et sellest ei tulnud suurt midagi välja. Passisime seal mingi tund aega, aga ei kippu ega kõppu - ju vedasid oma paadid üle veskitammi ja jätkasid teed allavoolu. Jätsime lõpuks poistele kirja, et ME OLIME SIIN. Klassika. Tüdrukute au sai sellega loodetavasti vähemalt päästetud.

Suplushooaeg algab üle-ülehomme.

Mehr Ska!

Käisime eile sadamas. Jessake, nagu oleks mingisse teise linna sattunud. Vat, see paneb mõtlema sellele, et kui palju on võimalik tunda seda linna, kus sa elad. Tundub, et Tallinn ja Tartu on mulle juba enam-vähem selgeks saanud, aga kui palju selle peale aega on kulunud..? Aga siin olen ma sõbraks saanud ainult selle linnaosaga, kus ma ise elan ja liigun, ehk siis tegelik Münster (ja Gievenbeck ja lossitagune ei ole selles mõttes päriselt linn) on mulle senini üsna võõraks jäänud. Kui Carolynilgi külas käisime, oli avastamist küllaga. Ja sadam - see asub ju teisel pool raudteed! Kuigi olgem ausad, pool linna asubki teisel pool raudteed... khm. Aga sadam oli tõesti päris äge ja huvitav. Võib muidugi küsida, mis sadamat saab üldse olla sellisel sisemaalinnal nagu MS seda on - aga siin on meil ka selline imeasi nagu Dortmund-Ems-Kanal, mis ühendab meid suure mere ja ooekaniga - vist. Tegelikult ei tasu selliseid asju minult küsida. Tegemist on täiesti uue aja linnajaoga - ehk siis on sealt üle käinud hoogne arendustegevus ja muutnud sadamaümbruse (ehk siis midagi Admiraliteedibasseini sarnast) atraktiivseks elamu- ja peokvartaliks, kus vanad industriaalhooned on ultramoodsalt ülesvuntsitud, valgustatud jne. Seal on klubisid ja restorane jne. Meie läksime Annaga eile sinna ühele ska-kontserdile. Olime ainult kahekesi, sest tundus, et ülejäänud seltskond hoiab end täna õhtuks ja teisipäevaks jne - kui toimuvad erasmuse-peod. Heh, aga no nii äge kontsert oli! The Clerks, Kölnist, kaheksa (või üheksa isegi?) maailma kõige ilusamat meest nagu nad ise ennast tutvustasid. Mängisid väga ägedalt - klubi oli tegelikult ülimalt pisike ja rahvast mahtus tantsima ehk umbes kolmekümne inimese ringis, aga efekt oli vapustav - siuke tunne oli, nagu oleks mingil hiiglafestivalil jalga keerutand! Siuksed suvised rütmid ja valgused, et vägisi tuli Folk meelde. Kütsid rahva üles nii et vähe polnud, aga kahjuks nad ikka kella seitsmeni hommikul ei mänginud, nagu alguses lubasid: me publiku pealt vaatama, kaua mängime, võib-olla hommikuni! Heh, siinkohal kasutan võimalust ja saadan tervisi Keiule: terve selle õhtu jooksul kumises mul peas see, kuidas Keiu rääkis ühest ska-kontserdist, kus ta Saksamaal käis ja mis oli ta nii läbi võtnud... :) Mehr Ska, immer wieder mehr Ska!

Aga et bänd oli laval ainult südaööni, siis oli kuidagi narr tunne nii ülesköetult jälle koju tagasi minna. Jalutasime siis linnapoole, kui korraga samas Cineplexi ees tulid meile vastu Robert ja Carmen ja need teised tüübid, kellega ma eelmisel nädalal Sputnikhalles käisin - ma ei mäleta nende nimesid ja isegi kui mäletaks, siis poleks kindel, kas ma neid kirjutada ka oskaks - üks norra tüdruk ja üks türklane ja siis veel üks poiss ja tüdruk. Lõime siis kampa ja läksimegi jälle Sputnikhallesse. Tuli välja, et noormees, kes näeb välja nagu hiinlane, on tegelikult pärit Türgist ja on selle türgi poisi parim sõber, kes näeb välja nagu venelane. Igatahes väga ebatavaline paar. Nojah, eks Türgi on ju otsapidi juba väga Aasias, nii et pole ime, et asiaatseid näojoonigi kohtab: lihtsalt siin Saksamaal on kõik türklased äravahetamiseni sarnaselt mitte-asiaatlikud. Peale seda mõnusat ska-hullust mõjus Sputnikhalle kuidagi eriliselt jaburalt uimaselt. Heh, me Annaga olime vist kõige vaimustunumad tantsijad, kui korraga Madnessi "One step beyond" peale pandi.
Tulema sain alles kella kolme paiku, kui muusikavalik eriti karmiks kätte läks (ee... trash-metal??).

Oih, ja nüüd magasin poole kaheni päeval... ja Mehr Ska kummitab ikka veel.

Kivi, käärid, paber

Kasisin oma toa täna puhtaks, organiseerisin asju, viskasin hulga prahti minema. Parem korsitada praegu suur jupp ära, kui jätta kõik järgmisesse nädalasse. Õige jah: sain oma toa suure voodi ja telekaga! Jee, kolin sisse millalgi nädala pärast, kuna Amsterdami-sõit tuleb enne vahele. Olen juba üsna elevil. Selle toaga siin mul ilmselt nii isiklikku suhet tekkinud ei ole, kui eelmise ühikatoaga Gescherwegil, kust oli lõppeks päris nukker lahkuda. Kolimised on selles mõttes head, et aitavad oma elust ja asjadest mingit selget ülevaadet saada. Kui ikka tead, et pead mõne aja pärast asjad jälle samasse kotti tagasi toppima, siis ei tule seda mõtet, et ostaks lõputult mingit pahna. Ja pahna tuleb ju ära ka visata, kui uude kohta kolida, niisiis see kõik optimeerib neid asju, mis mind ümbritsevad. Üleliigsed asjad teevad mind kergelt närviliseks - justkui väike hääl kusagil kuklas koguaeg piniseks: tegele minuga, mõtle mida minuga teha ja kuhu mind panna! Oeh. Ma ei tea ainult, mida teha nende lõputute flaierite ja brošüüride jms - ühest küljest tahaks ju koguda infot ja arhiveerida materjale oma käikude kohta, teisest küljest ma tean, et see kiiks kõike tallele panna viib ainult lõputute paberikuhjadeni, mida pole kuhugi panna ja mida ma enne järgmist suurpuhastust niikuinii läbi ei vaata. Ma mäletan küll, kui huvitav oli kunagi oma kirjutuslaua sahtleid läbi vaadata ja mõelda, mis ma kõik teinud olen jne, avastada mingeid tagantjärele ülinaljakatena tunduvaid seiku. Aga jah, siuke pahn teeb veel kõige rohkem haigeks. Teeb haigeks see, et ei taha neid asju ära visata ja ei taha ka alles hoida.

Siin on terve külajagu hispaania erasmuslasi. Enne oli neid palju ja nüüd tuli veel juurde. Ja kui nad kusagil õhtul kokku saavad, siis toimub kõige esimese asjana tohutu suudlemine. Kui grupis on kasvõi kakskümmend inimest, siis tuleb ju ikka kõik tervituseks läbimusitada! See komme ei ole neil muidugi mitte ainult isekeskis, vaid kandub ka kõigile teistele üle, keda nad kohtavad - ehk siis tuleb muudkui aga musitada, kui mõnda hispaanlast kohtad. See pani mind mõtlema selle peale, kui segadusttekitav on eestlaste tervitamiskomme. Meil ei ole mingit kindlat vormi, kuidas tervitada, ja see tekitab teinekord väga imelikke momente. Füüsiline kontakt oleks justkui nagu soovitud, aga samas on ikka sisimas kusagil mingi vedru või kruvi, mis distantsi hoiab. Kallistamine on moes, aga see ei ole ju ka nagu alati relevantne. On näiteks hulgaliselt inimesi, kellega sõbralik sülelemine on alati tervitusrituaal, aga on ka hulgaliselt inimesi, kellega hoolimata sõbralikest suhetest ei kipu kuidagi tervituseks kallistama. Ja see žest ise, tundub mulle, on saanud kuidagi erilise märgilise tähenduse, olles nagu mingiks lähedusmanifestatsiooniks. Huvitav igatahes! On see nüüd siis mingi põhjarahvale omane tagasihoidlikkus või hoopis ülemäärane tähenduseotsimine? Aga sakslastega on asi õnneks lihtne, sest nad on samasuguse ebamäärase tervitamistseremoonia järgijad nagu eestlasedki - piisab Hallo'st ja ei pea mõtlema, kas pidi nüüd kaks või kolm või neli põsemusi tegema....

Täna oli hea päev. Sain hommikul hea egolaksu sellega, et avastasin, et ma tõepoolest suudan 18.sajandi saksakeelset käsikirja lugeda enneolematu kergusega - millist oskust mul kindlasti polnud siis, kui ma Riias arhiivis käisin... khm. Mõned olla oma tekstide kallal 2 tundi pusinud...

Pärast läksime kanuutama. Ülikoolisport... ma vist juba jutustasin. Ilm oli jube ilus, mis andis juhendajale ja osavõtvatele noormeestele põhjuse neidude kallal ilkuda. Eelmisel esmaspäeval nimelt sadas, ja mitte ainust naisterahvast polnud kohal. Vahva oli, tore väike seltskond - halloo? miks siin keegi kanuusõidu vasu huvi ei tunne? Aga ega ma ka võib-olla poleks nii julgelt läinud, kui Anna ja Jenny kaasas poleks olnud. Asi toimub nimelt Münsterist väljaspool, piki väikseid käänulisi teid kusagil põhjapool. Läksime jalgratastega, paraku mina küll tähele ei suutnud panna, mis teid ja radu pidi me sinna sõitsime ja tagasi tulime. Järgmine kord on ilmselt sama abenteuerlich. Jõgi iseenesest oli veidi igav, sest see on tammidega läbilõigatud ja see jupp, kus me sõita saime, oli väga rahulik ja sirge. Suured puud vee ääres olid ka just maha lõigatud. See-eest nägime pesal istuvaid parte (või olid nad kanad?) ja mõningaid hulpivaid laipu.

Heh, ja lõpuks õhtul helistas see tüüp WG-st, mida ma laupäeval vaatamas käisin ja ütles, et asjad on minu jaoks head: nad äkki tahavad mind sinna. Nii et hoidke pöialt: ma väga tahaks elada korteris, kus mul oleks lai voodi ja telekas ja rõduga köök!

Sakslastel on vist diktatuuridega mingi oma asi ajada. Eile käisime kinos. Die Welle räägib omanäoliselt sotsiaalsest eksperimendist diktatuuri ja autokraati teemadel, mis kasvab veidi üle käte. Film on vändatud samanimelise ("The Wave") romaani alusel, mille tegevus toimub tegelikult Ameerika väikelinnas. Kui nüüd aus olla, siis see film on veidi pingutatud. Saksamaa kontekst ei ole eriti usutav. Filmis kõlab ka lause: Saksamaal ei saaks diktatuur enam toimida, zu aufgeklärt - liiga valgustatud. Ja seda ta on ka, kuigi film üritab vastupidist näidata. Kogu lool oleks rohkem jumet, kui tegevus toimukski kusagil USA väikelinnas. Käsitulirelvad ja muu siuke värk. Kes ära vaatab, võib väidelda teemal, kas see on saksa kultuuri järjekordne katse endale tuhka pähe raputada. Hm, aga nagu "Klassi" retseptsioon just näitas, siis mine tea, võib-olla ei peaks teismelised seda ka üksi vaatama.

Ööd on siin mustad

Kui Jüri ja Kristian siin olid, siis käisime üks õhtu nendega Kuhviertelis kõrtsus. Cavete ja Blaue Haus olid kavas. Siuksed toredad mõnusad paigad. Ainuke viga oli see, et umbes kella kahest vajus rahvas kuidagi laiali ja seda ma olen täheldanud ka varasematel aegadel. Jah, võrdlesime seda siis isekeskis Zavoodiga, kus tipptund alles ühest-kahest saabub ja kella viieks hommikul on ikka veel raske platsi puhtaks saada. Aga ju siis sakslased järgivad seda norrakate süsteemi, et kiiresti palju õlut sisse ja siis koju magama :)

Ent tegelikult nad ikka ei lähe üldse kella kahest magama, vaid suunduvad hoopis kluppi tantsima. Kõrtsus oleks pidanud meie ka esiti eelsoojendust tegema, kui me reedel Sputnikhalles ja laupäeval Ampis käisime. Heh, see on vist kõnekas fakt minu siinse elu kohta, et see oli esimene kord seitsme kuu jooksul siin linnas ka Münsteri tõelise ööeluga tutvust teha! Mis teha, kui me muidu ainult isekeskis ühikatubade nurkades veini trimpame ja vara ära vajume... :) Kuna Robert on muutunud mingiks Sputnikhalle fänniks, siis mõtlesin, et võiks ka selle korra üle vaadata. Asub see kusagil sadama kandis, piirkonnas, kuhu ma veel senini sattunud ei olnud. Raudteejaamast kõmpisime sinna päris tükk aega, ümbrus muutus muudkui aga industriaalsemaks ja kahtlasemaks, kuni me lõpuks jõudsime mingi tehasevaremeni, mis oli üleni graffitiga kaetud. See oligi Sputnikhalle... Mingi metalheadide ja antifade ja kelle kõige muu pesa, ma ausalt ei oska neid kõiki omavahel eristada! Kell 12 valitses selle paiga suurtes saalides aga vilistav tühjus. Ruumi oli seal tõesti palju, nii tantsimiseks kui istumiseks. Sissepääsu eest pidi maksma, aga õlu oli odav. Mulle tuli millegipärast Green Christmas meelde, kõrged laed, raske muusika ja palju teismelisi. Hoidsime Annaga teineteise lähedale, sest meile mõlemale tundus, et me oleme natuke liiga ebamustalt riietatud... Sisekujundus meenutas mulle natuke Zavoodi, nii et mul tekkis isegi pisuke koduigatsus laadis ah-kuidas-Zavoodis-on-kõik-parem. Eriti see ruumi täitev tühjus oli kummaline, aga peale viimased Z. massidemonstratsioone tunduvad mulle vist kõik kõrtsid ja klubid jube tühjad. Üldmulje oli tegelikult täitsa tore, muusika väga närvidele ei käinud ja inimesi oli huvitav jälgida. Paraku olime see õhtu kõik bussidega teel, nii et viimane ots kulus ennastunustavalt läbi raudteejaama bussi peale tormates.

Eile viis tee umbes samasse kanti, sadama lähedale, kus asub üks teine klubi, Amp. Kah väga industriaalne kant, mis pani mind mõtlema, et klubid ja asjad on vist kesklinnast meelega välja puksitud, et nad öörahu ei häiriks. Väga armas koht, siuke elutoaliku sisekujundusega, mitte eriti suur, niisiis täitsa hubane - mis mind ainult imestama pani, olid tantsupõrandal laiuvad vaibad. Muidu väga ilus (tähendab, võib-olla siiski ainult hämaras klubivalguses ja mitte hommikul), aga mahavisatavate konide hulka arvestades äärmiselt tuleohtlik. Enne meie seltskonna kohalesaabumist toimus seal mingi kontsert, kus oli oma tubli kolmkümmend kuulajat... ?! Bändil olid mõned huvitavad biidid, aga nende saksakeelne kaver Pixies'e loost Where is My Mind - või peaks ma ütlema Wo ist mein Kopf, wo ist mein Verstand - oli küll ülimalt absurdne. Nii et ei pane imeks ka, et nii vähe rahvast oli. Kell 12 oli ruumi laialt ja hakkas vaikselt tunduma, et ma satun lihtalt väga ebapopulaarsetesse kohtadesse. Aga ei - kella ühest-kahest, kui kõrtsid tühjaks voolavad, hakkas sealgi mass tihenema, nii et lõpuks oli tantsupõrand pilgeni täis. Muss oli okei, mulle meeldis. Ja saal ilusaid indielapsi täis. Kahjuks oli seal ka üks veider nokkmütsiga tüüp, kes järjepanu kõigil tantsivatel tütarlastel seljas elas, nii et ma pendeldasin lõpuks kahe ruumi vahel, sest teises toas mängis metal ja seal õõtsusid ülirahulikult mõned karvased ja sulelised, kellel polnud kõrvalseisjatest erilist asja. Õlu oli kallis ja mul tuli jälle Zavoodi-igatsus peale.

Heh, ja täna hommikul lugesin Supilinna päevade kavast, et Jaan-Jürgen Klaus esitleb oma uut filmi "Zavoodi fenomen". Ohh, minge minu eest ka vaatama!

Aga miks siis ikkagi

kuulavad Gender study loengud peaasjalikult ainult naised? Ja miks lektorid on ainult naised? Kas äkki selle pärast, et mehed ei hooli sellest, et gender on sotsiaalselt konstrueeritud kategooria, nii algeline, nii ürgne ja nii kinnistunud, et seda oleks lausa ohtlik endale teadvustada? Või on see lihtsalt igav teema?

Nojah, ega mina ei ole mingi feminist. Või nohh, oleneb ka ilmselt. Kui endale öelda, et see, et ma ülikoolis õpin ja saan parlamenti valida ja omada kinnisvara jne ei olegi olnud kogu aeg mingi põhiline inimõigus, siis jahh, eks ma olen ka feminist. Aga eriliselt mees-ja naisküsimuse peale mõtleja ma kindlasti ei ole. Ausalt, ma ei tõusnud püsti variant b) peale - see loeng sobib hästi mu tunniplaani, kui loengus esitati küsimus, miks me kohale oleme tulnud. Kuigi see oleks olnud ehk tõele au andes õige vastus. Mina tõusin nagu kõik teised püsti variant a) ajal - mind huvitab teema. Võib-olla oleks aeg ennast kurssi viia mõningate valdkondadega. See soo teema kerkib viimasel ajal muudkui üles, millegipärast. Ja kena on, kui targad naised räägivad.

Ent küsimus ei leia siiski vastust: miks tegelevad soo-uuringutega ikkagi ainult naised? Kogu see loeng Gender under construction on naiste poolt läbi viidav - ja peamiselt olid auditooriumis naised. Üksikud meesüliõpilased ka, need, kellel oli vaja seal mingi mooduli täitmiseks käia. Eriti kummaliselt mõjusid aga keskmistes pinkides istuvad daamid. Sellised ehtsaksalikud väljapeetud daamid pärlkõrvarõngaste, valgete pluuside ja rangelõikeliste pintsakutega. Mitte mingid akadeemilised daamid, vaid koduperenaised, kelle lapsed on suureks kasvanud ja kellele Studium in Alter pakub head võimalust ennast tuulutada. Daamid, kellele muidu nende ärimeestest ja pankuritest hästiteenivad abikaasad Karstadtis kalleid potte ja ilusat pesu ostavad. Huvitav oleks teada, mis on nad sinna loengusse tarinud - ja mis nad sealt saavad? Hilinenud mäss kinnistunud soorollide suhtes?

Münster jookseb

kui ta just kusagil jalgpalli ei mängi või aeroobikat ei harrasta. Aga ilmselt ikka rohkem jookseb kui hüppab... Kui me siin Jüri ja Kristianiga viimastel ilusatel päevadel rattaga ringi tiirutasime, siis hakkas kuidagi eriti silma, et pea iga inimene, kes meile vastu tuli, oli tervisejooksja (ülejäänud, loomulikult, sõitsid rattaga). Karjakaupa, kahekesi, üksinda, pikad, paksud, peenikesed, mehed ja naised. Nii kui ilmad soojaks on läinud, nii on neid massiliselt nii promenaadil kui ka väikestel külatänavatel Münsteri ümber agraarsel maastikul. Ikka iPod kõrva ja läks! Vohavad nii et vähe pole.

Mnjah, sakslased vist on tõesti tervislik tõug inimesi. Ülikoolisport on neil siin ka paremini organiseeritud kui Tartus. Saab igast põnevaid asju harrastada. Nii näiteks võib kätt ja jalga proovida Rhönrad'iga. Veider kohalik leiutis...või noh, baieri värk. Mõtlesin esmaspäeval, et lähen kanuuga sõitma, aga kuna vihma sadas nii tugevalt, et ma olin juba hommikul kodust linna sõites ilma vette kukkumatagi läbimärg, jätsin selle järgmiseks nädalaks. Võrreldes Tartuga on hinnad ka veitsa odavamad, mis kindlasti meelitab inimesi saali. Kristian arvas, et võib-olla on see linnavõimude poolt kavalalt selleks nii seatud, et võimalikult palju tervisejooksaid tänavatelt ära võimlatesse saada - muidu vaata ummistavad liiklust ja tekitavad kaose.

Semesteranfang

Olen jälle tagasi. Semester algas peale, Münster on taas täis rõkkavaid tudengiparvi, linnal on jälle elu sees.

Mõtlesin muidu, et ei teegi mingeid loenguid-seminare nende järelejäänud kuude jooksul, aga nüüd loengunimekirju vahtides hakkas ikka üks ja teine asi meeldima, nii et prooviks ikka leida endale motiveerivaid asjaolusid, mis mind hommikul voodist üles ajaks. Täna käisin ühes Volkskunde seminaris, mis tegeleb argieluga 17-19 sajandil, ja töö toimub arhiiviallikatega. Oma imestuseks pean tõdema, et saksakeelsete konksude lugemine läheb mul hulga kergemini, kui nii mõnelgi teisel, seda hoolimata sellest, et võõrkeelsed sõnad ei karga mulle näkku, kui ma neile peale vaatan. Ma ei olegi veel ikka täpselt aru saanud, mis asi on Volkskunde, aga Sven juhtis mu tähelepanu sellele, et palju sellest, mida meil tehakse ajaloo nime all, on tegelikult tühipaljas Volkskunde. Ehk siis näiteks minu viimane ÕES-i ettekandekoosolekukülastus, kus räägiti hobusevargustest Põlvamaal, kaldub ka rohkem Volkskunde kui puhta ajaloo poole. Ja Tiit Rosenberg liigituks oma huvide poolest ka üsna Volkskunde sekka. Aga mitte ainult, sest selles rahvateaduses on sees ka kindel etnograafiline huvi, mida meie ajaloolaste seas nii väga tähendada ei saa. Põnev kooslus igatahes. Ja selles semestril olen ma nüüd kaldumas just sinna rahvateadlaste tunniplaani poole. Homme üritan end veel mõnda nende seminari nihverdada.

Sisseelamine Münsterisse. Täna ehk on esimene selline mõtlik õhtu. Kui ma jaanuaris tagasi tulin, oli päris raske end uuesti kohaldada sellega, mis ma siit eest leidsin ehk võõra keele ja tühja toaga. Kartsin, et seekord läheb samamoodi. Jõudsin ennast Tartu elusse juba jälle väga sisse elada. Maailmafilm oli tore, Sinimani oli tore, Tantsuklubi oli tore, Zavood oli tore. Kuidas sa kõike seda head siis niimood jälle ikka niisama lihtsalt maha jätad?! Päev enne minekut oli päris nukker olla. Vihma sadas ja ma ei jõudnud pooli asjugi ära teha sellest, mis ma tahtsin. Nökerdasin selle oma Hexerei-seminaritöö kallal. Uhh, saksa keeles mul jutt ikka nii hästi ei jookse kahjuks. Kokku tuli mul seda ainult 10 lehekülge... mitte ei saa aru, kuidas näiteks Koen suutis 8 15-25 leheküljelist seminaritöö kirjutada! Tema suulise saksa keele põhjal seda eriti ei usuks... Nojah. Igaljuhul oli selline tunne, et ei taha minna. Et tahaks ikka nüüd jälle jääda. Samas tean muidugi, et need eesolevad kolm kuud lähevad väga kiiresti, eriti kuna see on nüüd lõpusirge.

Aga et Jüri ja Kristian tahtsin oma käimasoleval Brandenburgundia tuuril Münsteris mu juures öömaja ja seltsi, siis olid nemad oma kohalolekuga meeldivaks sillaks Eestist Saksamaale tulekuks. Maandusin Bremenis teisipäeva ennelõunal. Mul oli seljataga unetu öö Tallinna-Riia ööbussis ja Riia varahommikuses lennujaamas, aga selleks ajaks, kui poisid kohale jõudsid, olin üllatavalt virge. Mina olin Bremeni peamisi vaatamisväärsusi juba näinud, seega sain isegi veidi giidi eest olla. Istudes seal koos sõpradega Bremeni kauni vanalinna keskväljakul, tundsin, et just nii peaks reisima. Minu esimene mälestus Bremenist oli ilus, aga veidi einsam. Kui ei ole kellegagi maha istuda ja kohalikku õlut degusteerida, on ikka jama küll, ütleme ausalt. Seevastu näeb muidugi rohkem. Kuna Jüri on armunud kõigisse vanadesse kirikutesse, mida ta näeb, oli meil Kristianiga kohati endas raske leida samasugust süvenenud huvi. Aga toomkirikus nägin seetõttu rohkem kui esimesel korral. Seal on näiteks Cranachi "Schmerzensmann" ja väike Kirchenmaus.

Pärast lühikest, aga meeleolukat pidu... ptüi, peatust Osnabrückis jõudsime hilisõhtul lõpuks Münsterisse. Mina olin sellel hetkel juba midagi 40 tundi üleval olnud. Mul on väike tuba, aga kolmekesi mahtusime siia täitsa kenasti ära - nii et kes soovib, see proovib! Uksed on avatud! Kahjuks olin ma oma emalt päritud kõik-elektrijuhtmed-seinast-välja-kui-kodust-ära-lähed-paanikas ka külmkapi suure hoolega välja tõmmanud, nii et esiteks ootas mind sügavkülmas üsna pikantselt haisev ja võluvalt karvane elluärgand spinat. Spinat on läinud, aga pikantsusest on ikka veel kerge hõng alles.

Jüri ja Kristian olid kokkuvõttes päris mitu päeva Münsteris. Rohkem kui võiks ühelt väikelinnalt oodata. Aga tegelikult ongi Münster siuke mõnus vedelemislinnake, kus võib ikka uusi ja huvitavaid asju avastada. Mina näiteks ei ole senimaani käinud veel sadama juures, kus kuulu järgi peaks ka mingi tore elav kultuurikvartal olema. Ja kes neid Kinderhaus'e ja Hiltrup'egi kõik veel nänud on! Esimesel päeval laenutasid poisid endale jalgrattad nagu korralikele münsteraanlastele kohane. Ja tõepoolest, sadulas näeb ikka palju rohkem. Tegime alustuseks kohe poolele linnale ringi peale. Ilm oli jube ilus ja iga pink puu all kutsus tegelikult maha istuma ja lonksukest õlutit jooma. Tegime Aaseele ringi peale, sealt edasi läbi aasade ja põldude põhja suunas, kuna ma tahtsin neile Rüschhaus'i näidata. Kuigi ma seal põllu peal eriti ei orienteeru, leidsin ma üllatavalt kiiresti ja valutult õiged teeotsad kätte. Muuseum oli kahjuks küll juba suletud, aga Rüschhaus on väljastki väga armas. Kahju ainult, et just selle koha peal kiirtee nii lähedalt läbi läheb ja tee ääres müravalli ei ole. Nii palju täiuslikum oleks see oaasike, kui seal ka vaikne oleks!

Järgnevatel päevadel läksid meie teed lahku. Jüri tahtis omaette kirikuid vahtida, Kristian pildistas puid ja mina käisin loengutes ja trennis ja poes ja istusin niisama vaikselt kodus ka. Linnamuuseumisse läksin siiski Jüriga koos ja see oli täitsa vahva käik. Kui ma seal oktoobris käisin, siis oli kõigil pea laiali otsas ja ei jõudnud eriti süveneda. Seekord vaatasin ainult need saalid läbi, mis rääkisid ajast enne Vestfaali rahu, ja ikka kulus kaks tundi! Muuseum on ilus ja suur, päris head materialid on neil ette valmistatud igast digiasjadena. Ainuke, mis mind häirib, on see, et liiga palju on faksiimilet ja reprosid ja koopiaid. No olks, kui seal on ristijate puuride koopiad üleval, pole hullu, aga muidu tundub küll natsa koonerdamine.

Neljapäevane Stammtisch oli rahvast paksult täis. Uusi erasmuslasi on väga palju. Vanad olid kuidagi omaette nurka kogunenud, mina näiteks ei saanudki ühegi uuega jutule. Aga seltsielu lõi see käik jälle käima. Kuna nüüd on kevad ja mahlad jooksevad, oleks tore edaspidi midagi välitingimustes teha. Näiteks Aasee ääres grillida või purjetada. Erasmuse ekskursioon läheb seekord Dresdenisse. Juhuu. Tahaks küll väga kaasa sõita. Peale selle tahab Sean pokkeriturniiri korraldada ja oma eilse edu põhjal võin öelda, et teeksin meelsasti kaasa. :)

Laupäeval läksid poisid lõpuks minema. Kölni. Üks suundumas Pariisi poole, teine Belgiasse-Hollandisse. Oeh, päris vahva ettevõtmine neil see. Ja hea, kui nii palju tuttavaid on ees, kelle käest saab peavarju ja juhatust. Kui neid rongile saatsin, oli endal ka siuke tunne, et hüppaks peale. Siin olles tunduvad kõik sihid kuidagi nii kättesaadavas kauguses olevat, et ainult mine - kodu on alati nii lähedal, et tundub, et midagi halba juhtuda ei saa. Jajaa, nagu Jüri ütles, et Euroopa on nii palju väiksemaks muutunud...

Habras tasakaal

Eesti elu edusammud: KÕU internet Sebe bussis.

Väga ilus päev on. Kuiv asfalt on tõelise kevade märk. Parveldakse väljas, vabas õhus, paadisildadel ja mänguväljakutel, müürijuppidel ja pargipinkidel.

Võtsin raamatukogu garderoobist oma mantli. Minu ees oli üks vanamees, võttis ka riided, asetas korraks leti peale suure värvilise raamatu. Hall jope ja sinised püksid, pruuni soni ja poekott, selline tore sõbralik taadike, ilmselt mitte kuigi sage külaline seal majas. Küsis: "kas välja saab sealtpoolt?" ja osutas uste poole. Garderoobitädi noogutas. Seal ta siis läks, tuta-tuta. Aga raamat ta kotis oli "Parkinsoni tõbi. Raamat haigele..."

Elu puudutab vahel nii valusalt.

Bussijaama poole rühkides olime nii mõnegi teise möödujaga tunnistajaks ühele vastsele noorpaarile, kes Atlantise ees pilti tegi ja rahutuvide asemel taeva pool suure kimbu valgeid õhupalle lennutas. Üle vee kaikus pulmaisa hüüatus: ära ainult Emajõe voogudesse kuku! Valge pruut ja valge peig sahkerdasid paadisillal midagi nende pallide kallal, vist sidusid nende külge oma unistusi. Tõusid, tõusid, sinisesse taevasse. Ei tea, kas kalamees, kes seal samas pulmaseltskonna keskel rahus õnge edasi leotas, ka silmad tõstis, et vaadata, kuidas hele viinamarjakobar kuhugi tigutorni taha kaugusesse kadus, noorte armastajate õnn endaga kaasas.

P-p-p---- Istun siin ramsis ja ei oska endaga midagi peale hakata. Seminaritöö kirjutamine nagu läheks ja siis nagu jälle ei lähe ka. Ja vabandused kõigile neile, kelle ma oma nõia-jutuga vahepeal juba hulluks olen ajanud. No ei saa ega saa otsa see teema. Väljas on jube ilus ilm, aga ma magasin põhilise osa sellest maha. Kõik need ajavahed ja kellakeeramised on mu bioloogilise kella päris sassi ajand.

Oeh, Tartu ikka on ilus ja mõnus. Elasin kiiresti sisse ja nüüd peab kahjuks jälle kiiresti välja elama. Mis elu see ka on?! Aga teisipidi jälle: kui mu elu ei oleks praegu selline, oleksin ikkagi ilmselt ummikus ja masendunud, nagu see kevaditi kipub olema. Ent ega mugavad ajad hakkavadki vaikselt läbi saama niikuiniii....

Varesed ja puulobudikud. Festival oli äge, nii et ma olen rahul, et ma ikkagi tulin selleks ajaks Tartusse. Ja kõigile vabatahtlikele jagati Johannes Pääsukese albumid. Miks need nii väiksed on, küsin ma?! See album oleks pidanud olema vähemalt viis korda paksem! Seal on kihvtid pildid Supilinnast. Miuksed ägedad lobudikud. Ja nüüd siin vahepeal ringi jalutades olen ma ikka vahtind neid ägedadi lobudikke. See varakevadine aeg on hea mitte ainult inspektsioonideks maastikul! Oehh, miskit jahh, prõksatab-põksatab põues - nüüd kui õhtud on jälle pikad ja valged ja lume alt sulab välja porine isamaa.