Vanameestega kohvitamas

Saksa-Eestis teadussidemed: kohvitamine akadeemiliste härradega.

Kaks nädalat tagasi suutsin viimaks ennast kokku võtta ja organiseerida kohtumise Prof Rüss'iga, kellele mul oli vaja edasi anda Forschungen'ide eelmise aasta number ja palavad tervitused Tartust. Kui ma talle siis lõpuks sinna kabinetti külla läksin, palus ta mul istuda ja heietas pool tundi mõtteid selle üle, kuidas ta teeb uurimistööd oma naise esivanemast, kes tegeles klaasitootmisega Meleskis. See Forschungsbericht kaldus tal kangesti nostalgitsemise poole. Mina kuulasin, naeratasin ja noogutasin. Siis aga pistis pea ukse vahelt sisse üks üliõpilane, kes tuli Sprechstude'sse ja ma olin sunnitud lahkuma. Enne tahtis ta mind veel oma juurde kuhugi Westfali külla kutsuda, aga ma ütlesin viisakalt "ei", sest ausaltöelda ei meelita mind mõte prohvessooride ja nende naistega pühal laupäeva õhtal kusagil pärapõrgus videvikku pidada. Aega niigi vähe. Aga kui ta mind lõunale kutsus, siis ei saand muidugi "ei" öelda. Ega poleks tahtnudki, ta ju lubas välja teha :D

Hah, aga kahe nädala möödudes neljapäeval, ehk siis eile, võttis ta kellegi teadusliku kaastöötaja kah kaasa ja see tegi ettepaneku minna mensasse sööma. Professorihärra kergitas kulme ja sõnas, et ta polegi seal varem käinud, hehehee. Läksime siis Bispinghofi, kus on meile kõige lähem suur mensa. "Ärge muretsege, võtke aga mida soovite!" lausus ta siis mulle, kui kandikute järgi läksime. Tjah, nagu oleks mensa just see koht, kus ma tavaliselt endale midagi lubada ei saa... Kõht oli tühi küll, kuigi ärevusest ajab mul pea alati iiveldama. Mõtlesin siis, et võtan ainult salati... aga kui salat taldrikul oli, siis nägi see jube nadi välja... nii et mõtlesin, et võtan siis selle köögiviljarulli ka... aga see on ainult koos kastme ja ilma milletagi... nii on ju ka imelik, nii et peaks ikka riisi ka juurde võtma. Nii sai aga kandlik täis ja Rüss imestas: kas Te suudate selle tõesti kõik ära süüa?! ehh, no mis ma selle peale siis ütlema pean?! Lõppeks kui talt mensakaarti küsiti (sest maksmine käib kaardiga), tegi ta suured silmad ja vaene teaduslik kaastööline pidi talle appi tõttama. Ja mina järasin kangelaslikult kuiva riisi, kinnistades vist kujutluspilti vaesest ja näljasest tudengist...

Tuli välja, et teaduslik kaastööline on Riias elanud, professor ise Tartus (sealt muidugi see kontaktki), aga et nad mõlemad on Venemaa ajaloo alal tegutsevad, siis muidugi oli teemaks ikka jälle Eesti ja venelased. Nagu alati. Kui keegi üldse midagi Eestist teab, siis seda, et meil on venelased.

Aga nemad vähemalt teavad midagi. Arndt ei teadnud üldse midagi ja esimene küsimus oli: kas te olete Euroopa Liidus? Jah, juba tervelt neli aastat! Aga see oli juba veebruaris, see küsimus. Täna sain temaga Landesmuseumi kohvikus kokku, sest tema tavaline kohvikohtumispaik Fürstenberghausi vastas lõhuti maha või veeti minema vms. Ladusin siis talle ette, et vahepeal on asjad väga segaseks läinud ja üldse ei saa enam aru, kuhu poole liikuma peaks. Esitasin mingeid suht suvalisi küsimusi, sest tegelikult - ma ei oska asjale isegi konstruktiivsete küsimuste kaudu enam läheneda. Ta vastas kannatlikult ja andis mingeid viiteid ka, aga lõpuks võttis asja ikka karmilt aga ausalt kokku: teil on huvitavad ideed, aga magistritöö jaoks on vaja leida midagi selgemat, muuga võite doktorantuuris edasi tegeleda!
Ehh, seda ma olen juba varemgi kuulnud... juba siis, kui ma bakat kirjutasin... oeh, no ma tean tegelikult isegi, et sellises plaanis ei ole asjal mingit jumet. Allikad, ikka need allikad! Kontseptsioonid võib tulevasteks aegadeks jätta...