Elbflorenz

nii teda nimetatakse, Elbflorenz. Elbe Firenze, ja neil on õigus, sest Dresdeni siluett Elbe teiselt kaldalt vaadatuna on tõepoolest hurmav oma itaalia arhitektide ehitatud barokktornidega, Frauenkirche majesteetlik kuppel meenutab vägagi Firenze toomkirikut, ent ta on nii puhas ja valge, nagu ükski teine barokne kirik tänapäeval olla ei saa. Kahjulik keskkond ei ole veel tema valget pinda mustaks söövitanud. Frauenkirche on nimelt ehitatud aastatel 1993-2005. Aastakümneid oli Neumarktil tühjus, ainult rohi ja lehmad, ja Frauenkirche koha peal lebas hiiglaslik hunnik kokkukukkunud kiriku kive. Kuni viimaks vabaduse saabudes Dresdeni endist hiilgust taastama hakati. Nüüd ei tunneks nii mõnigi inimene seda kohta enam ära, sest seal, kus veel mõni aeg tagasi oli aas, on nüüd rida uhkeid baroklike joontega maju. Ent kui Canaletto tuleks uuesti Dresdenisse maalima, siis ta ei paneks ehk midagi tähele, sest kesklinna ülesehitustööd kopeerivad paljuski tema kunagisi töid.

Tehke mis tahate, aga siinkohal ma küll postmodernist ei ole ja jutt selle koha pealt, et iga restaureerimine hävitab restaureeritava tegelikku väärtust ja kogu kahju ja häving peaks kuidagi erilisest silma kargama, on minu arvates jama. Eile me just arutasime Carolyniga - tema rääkis oma reisist Dresdenisse ja ütles, et neile jutustati seal väga detailselt Dresdeni pommitamisest. Ja peaaegu vist ainult pommitamisest. Meile räägiti aga Saksi kuurvürstidest ja August Tugevast, kes on Dresdenile andnud tema tuntud näo. Ja mis siis lõppeks on olulisem ühe linna eneseteadvuses? Üks hetk veebruaris 1945, kui kogu ilu põrmu varises - või aastasajad, kus seda ilu üles ehitati ja sellest ilust inpiratsiooni saadi?

Ilmad olid superilusad. Palav, isegi lämmatav, ja äikest oleme siin ka näinud, nii Dresdenis kui nüüd Münsteris. Esimene päev, reede, möödus meil paraku suures osas bussis istudes, alla 600 kilomeetri läbimiseks kulus meil rohkem kui 10 tundi! Jube sõit, seda enam, et enamus rahvast oli eelmisel õhtul üsna pikalt väljas olnud, mina kaasa arvatud, sest tähistasime Jensi lahkumist kaugele maale. Õnneks oli meil vähemalt Klimaanlage ja päike ei paistnud kogu aeg lagipähe. Kui kohale jõudsime, oli juba õhtupoolik. Oijaa, oli see alles ilus õhtu. Päike oli juba parasjagu madalal, nii et keskpäevane plass valgus oli asendunud kuldse sooja õhtuvalgusega, mis eriliselt kaunilt joonistas välja kõigi neid toredaid vigureid torne ja fassaade Dresdeni kesklinnas. Seal on ju kõik iludused ühes kampas koos: Zwinger, kuurvürstide loss, Hofkirche, Frauenkirche, Semperoper. Ja kuigi vahetult kesklinnast väljaspool laiub sovjetliku arhitektuuri karm lagedus, võib Teatri väljakul nautida hoopis elegantsemat atmosfääri. Mul oli millegipärast kogu aeg tunne, et ma olen välismaale sattunud ja et see pole enam Saksamaa. Võib-olla selle pärast, et Peter jutustas kõrval kogu aeg lugusid Viinist...

Kesklinna on aga õhtuti hämmastavalt vaikne ja kogu melu ja elu toimub üle jõe Neustadtis, kus on kobaras koos kõrtse ja restorane, kuigi nende palavate ilmadega pidutses enamus rahvast lihtsalt tänaval. Oma graffitiga kaetud seinte ja märkimisväärse alternatiivrahva konsentratsiooniga meenutas see pigem Berliini. Aga keel jälle kaldub tugevalt lõunapoole. Ja ei mingit preisiliku korda - kõik jalutasid punase tulega üle tee, asi, millest Münsteris unistadagi ei tasu. Jah, eks see on tõsi, et Münsteris ootavad inimesed isegi siis rohelist tuld, kui kell on kaks öösel ja mitte ühtegi autot ei ole silmapiiril. Leidsime endale esimesel õhtul kena väikse restorani nimega "Planwirtschaft" - plaanimajandus. Väga kihvt, kui inimesed oma äridega vaeva näevad - kallis ei olnud, toit oli hea, teenindus super (ja ekstra tasub mainida, et tualetid olid lahkes inimlikkuses varustatud ka näiteks juukseželeede ja deodorantidega). Kuna olime hullult väsinud, siis see õhtu suureks pummeldamiseks ei läinud. Aga etteruttavalt ütlen, et ka järgmisel õhtul läksime suht vara koju ja tegelikku Dresdeni ööelu ma väga ei näinudki, sest selleks ajaks olin ma juba inimestest natuke liiga väsinud, et innustuda nende jätkuvast seltskonnast.

Järgmisel päeval oli ette nähtud tihe plaan. Alustasime omal käel hommikul kõigepealt Frauenkirchest, käisime sees ja ronisime ka torni. Sees näeb see helesinine ja roosa rokokoolik toredus muidugi veidi kitš välja - sest ta on lihtsalt nii uus! Aga palju ikka õnnestub barokiajastu arhitektuuri näha sellisel kujul, mille eest absolutistlikud valitsejad olid nõus tohutuid summasid välja käima! Ronisime ka torni, et heita pilk Dresdeni panoraamile. Jube kõrge ja jube ilus.
Siis jätkus meie programm Brühli terrassi aluse kindlustuse külastamisega. Teine valik oleks olnud varakambri külastamine lossis, aga et ma olin päev varem lugenud sellest, kuidas Tallinna linnamuuseum tahab mingit peent muuseum luua vastleitud kindlustuskäikudesse, siis mõtlesin, et vaataks üle, kuidas see Dresdenis kavandatud on. Tjah, koht ise oli hämmastavalt igav - selles mõttes, et ega seal midagi vaadata ei olnud. Aga audiogiidiga ringi jalutades said asjad veidi selgemaks - kuigi ka mitte väga. Kogu seda asja on seal nii palju ümber ehitatud, et praeguses situatsioonis on väga raske nähtava põhjal ette kujutada, mismoodi siis kogu see kindlustus toimis. Et kui sul on pikk käik, mille põhjas on võlvitaolised asjad, siis on üsna raske aru saada, et samas kohas oli kunagi linna viiv sild...jajahh, ärge parem küsige.
Pärast lõunat läksime Peteri ja Vitaliga Zwingerisse vanu meistreid vaatama. Vitali oli seal tegelikult juba käinud, sest kui meil novembris Berliini ekskursioon oli, otsustas tema, et nii läheale ta Dresdenile enam tükil ajal ei satu ja sõitis päevaks Dresdenisse. Siis ta muidugi veel ei teadnud, et kevadine ekskursioon otse Elbe äärde suundub.
Zwingeri kunstikollektsioon oli väga huvitav, eelkõige selle pärast, et seal on ka esindatud need kunstnikud, keda Kadriorus leidagi võib. Meil Kadriorus on need kunstnikud ainult ühe-kahe tööga esindatud, Dresdenis sai natuke rohkem näha: Angelica Kaufmann, Bernardo Strozzi, Annibale Caracci, Anton Graff. Peale selle veel ka palju Rembrandti. Ja alles sellel reisil hakkasin mõtlema, et Rembrandti tööd on oma aja kohta ikka tõepoolest hämmastavad! Kui kõrvutada neid selle aja keskmiste portreedega, mis on ikka veel hämmastavalt lamedad, plakatlikud, siis Rembrandt seal kõrval tundub lihtsalt fantastiliselt oskuslikud reaalne. Dresdenis on seina peal ka maailmakuulsad magusad inglid, mis on koha leidnud tassidel, kottidel, kaartidel jne - kuigi ilmselt vähesed teavad, et need on osad hoopis suuremast ja tähtsamast meistriteosest, nimelt Raffaeli Sixtuse Madonnast.

Käisime muuseumi läbi, see oli õnneks üsna läbitava suurusega. Ja siis sai kell nii palju, et me mõtlesime, et oleks aeg minna ooperimaja piletisappa. Semperoper on üsna kuulus ja Peter käis välja idee, et võiks ju proovida, kas tund enne etenduse algust saaks veel pileteid. Kassast öeldi päeval, et kui pool tundi enne kassa avamist kohale tulla, siis ehk on võimalus. Läksimegi siis sappa. Ja täitsa õige nõuanne - saime esimese koha järjekorras, aga koha hakkas valguma kohale rahvast, kes lootsid ka pileteid saada. Laval oli "Võluflööt", popp tükk ju ka. Ootasime oma aja ära ja saimegi esimesena kassa juurde, kuid siis öeldi, et on ainult viimased seisukohad jäänud. Kuna olime selleks ajaks terve päeva ainult püstijalu olnud, tundus 3 tundi ooperit viienda rõdu tagumistest ridadest natuke liiga suure väljakutsena ja me pöördusime veidi pettunult tagasi. Nojaa. So ist das Leben. Aga Peter ei väsinud jutustamast sellest, kuidas Viinis saab tudeng 4 euro eest riiklikus ooperis tund aega enne etenduse algust veel pileti soetada. Nii et kes Viini satub: minge kindlasti ooperisse, on odavam kui Eestis ja kindlasti kvaliteetsem. Kui Staatsoperis kohti pole, siis Volksoperis kindlasti on.

Tagasiteel hostelisse jäime aga vihma kätte. Suurema vihma eest pagesime küll Karstadti kaitsvasse varju, nii et sõrmejämedused raheterad, mida taevast langema hakkas, meid õnneks ei tabanud. Vihm siiski järgi ei jäänud, nii et saime ikkagi üsna hea sahmaka kaela. Aga Dresdenis sadas vähem, kui Münsteris, kus reedel olla olnud niisugune vihm, et poole tunni jooksul ujutati kõik keldrid üle. Me õnneks sellest küll pääsesime ja meie kelder ei ole hull. Või koristasid nad selle nädalavahetusel juba ära?!

Õhtul tahtsime välja minna, aga kogu seda lõbu varjutas veidi see grupireisidega kaasas käiv jant, et igaühe järgi peab kogu aeg ootama, igaühel on oma soovid õhtusöögiks ja kunagi ei suudeta leida kõigile sobivat lahendust. Lisaks sellele olin ma juba väsinud ja inimesed käisid mulle veidi närvidele. Nii läks mul tuju täiesti ära ja ma lihtsalt vedasin ennast kaasa, kuhu iganes meie seltskond läks (või pigem, kus iganes meie seltskond seisis). Maandusime mingis veidras hipiurkas nimega FlowerPower, mis meenutas natuke Zavoodi, aga oli tunduvalt suurem ja tuntavalt vasakpoolsem. Tundus, et see on koht, kus õige pidu algab ka alles kella kahest öösel. Nii kaua ma aga vastu ei pidanud ja trotsides oma halba tuju, soostusin Peteriga koos koju kõmpima. Sest ma ei suutnud enam lõpuks eriti hästi välja kannatada, kuidas ta kogu aeg oma jutte alustas: Das ist aber komisch, weil bei uns in Österreich... ja mulle tundub, et nii palju stereotüüpseid nalju pole ma ka veel tema suust kuulnud. Jajahh, selline see meie tulevane katoliiklik hingehoidja kord juba on.

Pühapäeval startisime väga vara, nii et Dresdenit rohkem ei näinudki. Suundusime Schloss Mortizburgi, mis on Saksi kuurvürstide jahiloss. Suur ja kaunis, keset tiiki, nelja suure nurgatorniga, sisaldab ta suurimat kogu barokseid nahktapeete. Lisaks veel palju põdra ja hirvesarvi ja muid toredaid asju. Ilus oli seal küll, ja ekskursioon oli ka väga huvitav, vähemalt mulle. Ent ilmselt mitte kõigile ei lähe kunst ja ajalugu peale, sest pärast kuuldus ikka ühe ja teise suust ironiseerivaid märkusi. Mis paneb mind mõtlema, et ma ei tahaks kunagi ühelegi tudengigrupile ekskursiooni teha, sest ilmselgelt on seal ehk 10% inimesi, kes päriselt ka kuulavad ja huvituvad. Penskaritega on ikka palju lihtsam.

Ja siis hakkaski tagasisõit. Läks palju kiiremini, polnud nii palav ja vaevarikas, kuigi mul käis terve aeg pea ringi, sest lõunasöök jäi meil ju niiviisi vahele. Olin päris õnnelik, et see nii kiiresti läks, sest kuidagi hakkas see virrvarr ja inimesed lõpuks vastu. Kuigi koju ma veel ei läinud, sest Cecilia pidas ärasaatmisgrilli Aasee ääres. Suundusime Peteri ja Vitaliga sinna, ehkki erilist eluvaimu mul sees enam ei olnud. Cecilia on väga kena inimene ja ta elab seda väga üle, et ta Münsterist ära peab minema, sest tal on ilmselt väga palju saksa sõpru siin kogunenud. Ja kuna mina olen järgmine, kes minema sõidab - teised jäävad vähemalt juuli keskpaigani - siis küsitakse mult pidevalt, et kuidas mul ikka läheb jne. Aga hetkel mul küll veel mingeid erilisi tundeid ärasõidu kohapealt pole. Viimane nädal on tegelikult nii pikk ja tegus olnud, et pole jäänud aega väga mõtteid sel teemal mõlgutada, kuigi aega on veel väga vähe järgi.

Jah, selline oli siis minu kevadekskursioon Dresdenisse. Tõeliselt kaunis linn ja kuna ilmad olid väga ilusad, jääb ta ilmselt mulle veel kaunimana meelde. Peale selle tekitas see ootamatult suur kultuuridoos nüüd veel suurema vajaduse kõrge kultuuri järgi. Eile sõitsin Landesmuseumist mööda ja mõtlesin pingsalt, et oleks mul vaba hetk, lipsaks kohe sinna. Aga täna enam hästi ei jõua (Laura&Co oli külas teed joomas) ja üldse peaks see nädal kaotatud aega tasa tegema. Kuigi kaks päeva... jah, ega ei saa midagi tehtud küll.