Siin ja seal

Tavaliselt ma eriti inimestega MSNis ei räägi. Jah, mu elus on olnud perioode, kus ma olin lausa arvuti taha kleebitud, sest teatud inimestega oli jubedalt tarvis tundide kaupa jutustada. Aga siin olles kuidagi... talvel oli vahepeal aegu, kus ma nädalate kaupa kellestki midagi ei kuulnud. Nüüd on suvi käes ja teistpool juhet olevatele tundub vist, et ma peaks hakkama millalgi koju tulema, nii et ikka üks ja teine satub küsima, kuidas läheb jne - peale kuudepikkuseid vaikuseminuteid eetris. Ei, ma ei ole üldse pahane ega midagi, sest ega ma isegi ju väga aktiivne küsija-uurija ei ole. Neti teel ühenduse pidamine on üldse üks kehv variant - või tegelikult on üldse raske ühendust pidada nendega, kes elavad nii kaugel ja kelle argielu on niivõrd teine.

Ja see elu teisesus siin ja sealpool on natuke hirmutav. Oli hirmutav enne ärasõitu, aga nüüd on isegi veel rohkem. Niisiis täna sattusin MSNis nii mitmegi inimesega rääkima, ja kuna jututeemaks oligi millal-ma-tagasi-tulen-ja-mis-ma-peale-hakkan, siis sattusin heietama mõtteid, mis must saab ja kuidas kodumail lood on. Viimasel nädalal olen ma kuidagi rohkem seal, kui siin. Mõtetes. Sest jube-jube, umbes viimased kaks aastat on mul olnud üsna kindel visioon, kus ma olen ja mida ma teen - selle plaani viga on ainult selles, et ta saab täpselt minu välismaalt tulekuga otsa. Edasi... on üsna hägune.

Kui ma kuulen selle taustale neid lugusid sellest, mis Tallinnas ja Tartus toimub, siis tundub mulle ikka veel uskumatu, et see elu siin kohe otsa saab. Sest siin valitseb absoluutne hõljuv argine ja pehme probleemivabadus. Ei ole kaelamurdvaid suhteprobleeme, ei ole kaelamurdvaid finatsprobleeme, ei ole ängistavaid koolimuresid ja ei ole ka muret tuleviku pärast siin ja praegu, Münsteris. Ainuke tulevikuga seotud probleem, mis siin Münsteris kummitab, on võib-olla see, et paljusid inimesi enam ei kohta, paljusid enam ilmselt mitte iialgi. Probleemid on, aga nad on justkui kõik väljaspool aega ja ruumi. Nad ei ole siin. Ja siis tuleb see lennukisõit ja nad on korraga kõik väga kohal. Ja nii veider on ka mõelda, et kui mina Tallinnas/Tartus jälle oma tavalise eluga maadlen, on nemad mõnda aega ikka veel siin, grillivad Aasee ääres, käivad mensas söömas, mängivad pokkerit ja joovad õlut, kohtuvad stammtischis. Idüll.

Nii ilmselt jääbki see aeg meelde - einena murul.