Heh, eelmine sissekanne tuleb up-date'ida: õhtu kukkus päris kena välja. Lõpetasime alles kella poole kolme ajal, ja endalegi üllatuseks olime ära suutnud juua 7 pudelit veini... 8 inimese peale... ärge küsige üldsegi, kust need pudelid tekkisid, mina tõin ainult ühe lauda...

Ma muidu olen ikka veel üsna pahane selle glükoosi-laktoosi-allergiku peale, kes mulle viimasel hetkel nagu muuseas teatas, et ah, ma lähen hoopis norrakate stammtischi... Stammtischi! Minu Tisch oli ju ainukordne! Aga see selleks. Kartulisalat sai päris nämma, kuigi mina oma kogenud kartulisalatimaitsemeelega pean ütlema, et see jäi ikkagi kõvasti alla minu parimatele kartulisalatielamustele. Teistele see-eest meeldis. Saksa Kartoffelsalat on ikka piisavalt teise maiguga; esiteks seal ei ole üldse nii palju komponente (kartul&sibul) ja teiseks on kaste veits liiga tugev: rasvane ja äädikane. Aga mul oli kerge ja vahuline! Ja rabarberikook tuli ka imehea välja. Leidsin retsepti google'isse suvaliselt rabarberikook sisse lüües, ja tadaa! leidsin mingist suvalisest blogist jube hea retsepti, eestikeelse ja puha. Toitu polnud küll palju, aga keegi ei kurtnud. Mul küll tekib alati kergeid kahtlusi, kui keegi mitu korda ütleb, et talle mu tehtud toit maitses, aga ei peaks vist tegelikult ju oma sõpru kahtlustama...

Ja täna lähen Peteriga lõpuks ometi sinna nurgapealsesse itaalia restorani lõunat sööma - pärast kõiki neid kuid, kui ma olen nende maalilist maja seal puu all vahtinud (sest see on nimelt terve aeg mu kodutee peale jäänud ja ma muudkui unistasin: kunagi olen mina üks neist, kes selle puu all istuvad!)