Ainult kaks laupäeva ongi veel järgi jäänud. Tänase veetsin väga koduselt. Käisin vahepel küll ka poes ja raamatukogus, end õhtuti olen ma siin sellel nädalal väga tagasihoidlik olnud ja tugitoolis peesitades jalgpalli vaadanud. Ei, ma ei ole tegelikult eriline jalgpallifänn, aga see ikka veel veidi seesistuv haigus ja üleüldse halvad ilmad ei ole tekitanud eriti viitsimist ennast kodust välja ajada. No mis sa ikka seal Aasee ääres grillid või chillid, kui varbad külmetavad... jah, juuni.. juhuu!

Mõni päev tagasi oli mul hull paanika - et noh, aeg tiksub ja miskit peaks ikka veel siin ära tegema. Aga see on selline huvitav paanika, mis teisest küljest on hoopis laiskus ja suur igavus. Ma olen oma teemadega siin nii puntrasse kiskunud, et ei tea tõesti, kust otsast jätkata ja milline suund oleks kõige kasulikum. Peas vasardab ainult see teadmine: Tartus ja Tallinnas seda ja seda ja seda asja enam kätte ei saa. Jube küll, kui vähe meil seal tõesti olemas on. Kahju, kahju, ja siis teinekord teen enda jaoks jälle mingeid väga ootamatuid avastusi selles vallas. Ja tõepoolest, hetkel keerleb mu elu tõesti ainult raamatute ümber. Inimesi põle juba mitu päeva näinud! Oeh, ma loodan tõesti, et Peter homme õhtusöögi korraldab, sest peale selle, et ma hea meelega tema lõppematut loengukursust teemal "Austria" taas jälle oleksin nõus kuulama, teeb ta alati nii väga hästi süüa... mm... liha Zürichi moodi.

Astrid tuli peale nädalat aega jälle koju. Olen oma kaasüürilistega vahetanud täna sellised sõna: Morgen! Morgen! Hallo! Hallo! Hey!

Muideks Mütze suhtleb minuga, kuigi sõnatult, oluliselt rohkem...