Jee, Saksamaa võitis!

Mõtlesin, et pean täna ikka kindlasti kuhugi kodust välja jalkat vaatama minema, sest rohkem mul ju polekski võimalik Saksa mänge näha. Üks public viewing'u koht on Aasee ääres mensas. Kuna Vitali on Londonis Radiohead'i kontserdil ja Robert läks kuhugi sõprade juurde ja kuna mul suurt rohkem jalgpalli vaatavaid sõpru siin polegi, siis läksin algul üksinda linna. Aasee ääres oli jalgrataste meri ja palju valge-must-puna-kollaseid inimesi. Seal oli ekraan küll, aga mingil tobedal põhjusel saavad seda vaadata ainult inimesed, kes aia sisse pääsevad. Aia värava ees aga seisid kurjad turvamehed ja kedagi sisse ei lasknud. Ei saanudki aru, miks nii. Oma sõpru lasid sisse ja siis veel mingeid muid ka, aga need, kes vapralt sabas seisid, sisse ei saanud. Nägin seal tiireldes Heidit (saksa-jaapani tütarlaps) ja võtsin talt sabast kinni. Ta oli mingi sõbrantsiga, aga kuigi neil olid põhimõtteliselt kohad sees olemas, ei lastud neidki sisse. Ootasime seal mõnda aega värava juures järjekorras, aga sellest ei saanud küll mingit asja. Ei kuulnud midagi, ega ei näinud ju ka. Tegin ettepaneku minna teisele poole Aaseed ühte Biergartenisse. Keerasime just siis minekule, kui Türgi esimese värava lõi. Biergarten oli ka aga hullumoodi rahvast täis, nagu arvata võis. Kuidagi me aga siiski ekraani nägime, nii poole silmaga. Jube ebamugav. Mängu just eriti nautida ei saanud, aga see-eest atmosfäär oli suurepärane. Ole-ole-ole-olee-Super-Deutschland, Super-Deutschland-ole-ole-ole! Ja Schwarz-Rot-Gold Invasion, Invasion, Invasioo-oo-oon..!
Heidiga oli tore koos vaadata, sest ta oli just samal hommikul tulnud Šveitsist - olles seal Berni staadionil olnud kolm nädalat UEFA vabatahtlik! Näitas oma uhket kaelakaarti ja jutustas, kuidas ta Hollandi meeskonna mänge vaatas ja pressikonverentsid kaasa tegi. Jessake, see võis ikka äge olla. Ehh, niimoodi poole silmaga mingit vildakat ekraani vahtida on ilmselge tagasiminek päriselt staadionil pressitribüünil olemise kõrval. Siit niisiis idee tõelistele jalkafännidele: enne järgmist EM-i tuleb kandideerida vabatahtlikuks. Äkki õnnestub ja saabki omal nahal kogu selle palagani kaasa teha.
Heidil oli Saksa lipp ka kaasas nagu korralikule fännile kohane ja nii me siis seal sellega ringi hüppasime. Suurt midagi ei näinud ega kuulnud, aga sai vähemalt kaasa laulda ja karjuda. Ja kui võit saabus, siis terve see Aasee äärne tee ja ristmik oli täis hordidena ringi väntavaid fänne ja tuututavaid autosid, mille akendest rippusid välja lippe lehvitavad fännid. Melu ei vaibu ilmselt nii pea, finaalipääs on ju ikkagi... oeh.
Ja seda ma arvasin, et nad finaali pääsevad. Lennukipilet sai ikka täiesti-täiesti valeks päevaks võetud. Oleks ikka pidanud esmaspäevaks ostma. Nüüd ma ehk ei näegi mängu - ja vor allem - Tallinnas kusagil pisikesest telekast palli taga ajavaid mehi vaadata ei ole ikka üldse nii äge, kui koos sadade fännidega kusagil vabas õhus juubeldada. Ma ei ole üldse suur jalgpallisõber, aga tänane õhtu oli igatahes kaasahaarav.

Türklastega on ka kõik rahulik. Eelmise Türgi mängu järgsel päeval oli meil siin üks ootamatult mahapõlenud türgi pitsabaar, aga et me elame siiski Münsteris, siis pakun, et tuli sai alguse ümberläinud küünlast :)

Ja ühe huvitava asja avastasin veel. Chameria albaanlased on leidnud hea nipi, kuidas endale võimalikult palju tähelepanu tõmmata. Kuna ma ju ühtki väravat üksikasjalikult oma silmaga ei näinud (nii kui värav tuli, kargasid kõik mu ees püsti ja nii ei näinud kordustki), proovisin YouTube's midagi leida. Seal on juba praegu üleval väga palju videosid pealkirjaga Germany-Turkey-Semi-finalis-Highlights, ainult et õige mängu asemel on mingi suvaline mäng ja ekraanile ilmub tekst: I'm sorry, but the world needs to know the truth...