Europealinn

Ma olen haiglane, nii et peaks tegelikult ju magama minema ja peale selle mu silmad ka valutavad, aga mingi rahutus on sees ja hingata ka hästi ei saa, sest õhk ei käi läbi ja kohutavalt palav on ka, nii et ma istun veel natuke üleval ja kirjutan sellest, kuidas ma Brüsselis käisin.

Need viimased kaks reisi olid väga lühikese vahega, vaevalt olin ma Dresdeni tripist end välja puhanud, kui pidi juba Belgiasse põrutama. Eks võib-olla olla juba selle pärast ei saanud ma sellest käigust täit naudingut. Mitte et Dresden minus veel kuidagi sees istuks (nii nagu vahel mõne kohaga juhtub), kuid kogu see eelmise nädala reis oli lihtsalt niivõrd õnnestunud, et Brüsselisse minnes ei piisanud vaid taas-kord-teel-olemise võlust. Ja võib-olla rohkem kurvastas mind see, et sain kokkuvõtteks Brüsselit nii palju vähem tundma kui Dresdenit, olgugi, et mul oli Brüsselis palju rohkem aega. Sest tegelikult ju ei olnud ka.

Läksin ja tulin Mitfahrt'iga, ja see oli kõige meeldejäävam autotäis, mis mul siiani olnud on (isegi hääletades ei satu siukeste tüüpide peale). Juht oli venelane, saksa nimega küll, ent ainult 6 aastat Saksamaal elanud. Ja selline eriti meeldejääv tüüp: temas oli midagi hämmastavalt peetersuurelikku. Eht ehe vene tüüp, vägilasekasvu, meeldivad ümara näoga ja tõesti Peetrile sarnaste näojoontega, kuigi Peetril kindlasti siukest juuksepahmakat polnud kui meie juhil. Selline sahmerdaja, aga väga sõbralik ja aus. Juhina täielik äpu, ses mõttes, et ta klammerdus oma GPS seadme külge ja keeldus järgimast reaalseid silte, kuigi robootiline naisterahvas (keda ta vist Svetlanaks kutsus) järjekindlalt udujuttu ajas. Algul arvasin, et ta on mingi mafioosnik või ärimees. Kena auto, aga kuidagi ootamatu suhtlusviis, liiga kahtlustäratavalt sõbralik ehk Saksamaa oludes. Kui ma teda Düsseldorfi jaamas ootasin, jäi ta esiteks pool tundi hiljaks ja oli siis valmis peale võtma neli reisijat. Tavaliselt võetakse ainult kolm. Selge ka miks: kui ikka kaks täismeest tagapingil istuvad, siis on isegi minusugusel väiksel naisterahval seal üsna kitsas. Need kaks täismeest olid muideks umbkeelsed (palun öelge, et nad ei olnud Aserbaidžaanist!!), nii nagu ei olnud sakslane (kuigi õnneks mitte umbkeelne!) ka ees pingil istuv jupats Tuneesia noormees, kes mulle esimese 30 sekundi puhul tegi ettepaneku, kas ma ei tahaks talle pärast Düsseldorfi külla tulla. Tjah. Visiitkaart vedeleb siiani kusagil. Oli üsna-üsna ebamugav sõit. Alguses oli liiga palav, pärast Belgia piiri aga hakkasid kogunema pilved ja Brüsseli piirile jõudes oli selge, et head nahka sellest käigust ei tule.

Pilvelõhkujad oli mattunud uttu. Hullem oli aga see, et mul oli juba hommikul tõustes väike külmetusepoiss nahavahel, lolli peaga olin ma aga Dresdeni sõidu vigadest õppida püüdes soojad riided koju jätnud. Münsteris oli ju soe. Seal aga 14 kraadi ja pidev seenevihm.

Katriniga sain kokku Gare du Nordis. Pole teda veebruari lõpust saati näinud. Tahtsime juba millalgi varem Brüsselis kokku saada, kuid tookord see ei klappinud ja nüüd maandus kohtumine sellele õnnetule vihmasele nädalavahetusele. Ehkki nagu ma aru sain (ja see oli vist ainus asi, mida ma Brüsseli kui linna kohta õppisin), on seal alati vihmane, nii et kõik euroinstitutsioonide inimesed varmalt tööd saaks teha (või käis see nüüd vastupidi?). Marssisime AEGEE majja. Kuna Katrin on meil seal suur boss, siis oli meile kindlustatud ööbimiskoht. Heh, väga äge maja, siuke vana ja mitmetasandiline, ilusa ehkki räämas vannitoaga ja aiaga tagahoovis. Tõeline boheemlaslik tudengikodu. Või mis tudengikodu, tegemist on täisvereliste lobistidega, kes seal pesitsevad! Aga elu ei vaibu seal vist iial. Sellel nädalavahetusel olid külas nt AEGEE-Enschede inimesed, kes kaks päeva muud ei teinud kui sõid ja jõid ja joomamänge mängisid.

Vaatamata vastikule ilmale tuuritasime reedel siiski vapralt linna peal. Mina ei ole ju seda paika näinud erinevalt Katrinist, kel on sinnakanti iga natukese aja tagant asja. See vist seadis ka omad piirid. Ma olen tihti täheldanud, et inimesed, kes on juba mingeid paiku näinud või neid koguni tunnevad, ei ole eriti entusiastlikud ekskursandid. Ilus linn on, eriti meeldis mulle vanalinna keskvälja oma kaunite renessanssfassaadidega. Ja kuningalossi ümbrus on ka kena. Mingi huvitav segu Pariisist ja Amsterdamist, kuigi ta ei ole tegelikult kummagagi sarnane. Ilusam kui Pariis ja suurejoonelisem kui Amsterdam. Jah, nii võib vast öelda küll. Ent mingit päris oma olemust ma ei avastanudki. Uus ja vana on kohati liiga vägivaldselt kokku viidud, see häiris mind vast enim.

Ei teagi tegelikult, kas sain linnast täis pildi, sest uitasime ringi, aga mingit süsteemi meil sealjuures ei olnud. Kui aus olla, siis ma ei teadnud Brüsselist varem mitte midagi. Olin ainult Atomiumist kuulnud, ent seda ma lõppeks ei näinudki. Kujutasin ette, et tegemist on hoopis koledama linnaga, sest 2006 aastal heitsin korra pilgu peale Gare du Nordi uste vahelt ja siinsed belglased kehitasid Brüsseli peale ka õlgu. Ent see, mis ma nägin, väärib kindlasti veel avastamist.

Uitasime linnas, jõime kohvi ja vahtisime ilusaid ja kalleid asju vaateakendel. Ühe sellise akna pealt avastasin ma oma rõõmuks ka kaks tassi Angelika Kauffmanni motiividega, mis Kadriorus seinal ripuvad. Heh, vat siis. Kahjuks oli pood kinni, nii et ma ei saanud minna ja küsida, mis aegsed need tassid olid. Võimalik ju ka, et 18.sajand.

Õhtul käisime CD maja nurga taga pastat söömas ja Katrin oli mu peale kuri, et ma ei hinda itaalia köögi pastakeetmise viisi. "Ainult sakslased keedavad nii, et makaronid jäävad vastu seina visates seina peale kinni!" Mnjaa, mis teha, kui ma juba saksa (ja eesti) kööginippidega ära olen harjunud. Toit oli siiski maitsev, peab ütlema.

Ma jäin aga selle vihma ja külma peale järjest haigemaks, nii et õhtuks polnud mul üldse mingit seltskondlikku tuju. Katrin ja Laure (AEGEE president) rääkisid muudkui AEGEE siseasjadest - mis põhimõtteliselt oli ainult inimeste tagarääkimine, olgu selleks siis töö- või eraelulised aspektid. See oli siis minu esimene kogemus organisatsiooniga pärast AEGEEga liitumist: It's all about human relationes. Ei tekitanud küll erilist motivatsiooni aktiivseks liikmeks hakata. Mina vajusin lõpuks peale paari veiniklaasi tuppa magama, nemad läksid aga kööki, kus Enschede inimesed pidu pidasid. Alles kella kuue paiku hommikul jäi maja lõpuks vaikseks.

Öö oli kohutav. Haigena ei saa ma tavaliselt üldse hästi magada. Hommikupoole suikusin siiski lõpuks ja kuna Katrin tuli ka alles kella seitsme paiku tuppa, siis magasime kohutavalt kaua. Saime alles kell veerand kahe paiku päeval üles. Katastroofiline. Ma olin väga hapu selle peale, sest eelmisel ühtul olime teinud plaane Antwerpenisse minekuks. Kui kell kaks alles üles tõusta, ei ole väga suurt mõtet enam teise linna sõita. Katrin siiski käis peale, et lähme. Ja kuidagi suutis ta mu siiski sisse rääkida. Ilm ei olnud paranenud, ehkki oli veidi soojem ja ei sadanud enam. Antwerpen ei ole õnneks kaugel ja Belgias on rongipilet ka väga inimliku hinnaga. Jõudsime kella kolme paiku kohale. Heh, laupäevad on vist igal pool kõige massirohkemad. Palju-palju rahvast, palju poode, palju šikke marke. Kui Antwerpen ei ole väga suur, olid seal kõik kallid brändid esindatud. Kui ma olen kunagi miljardärist ajaloolane, siis lähen Antwerpenisse poodlema: kenad poed ja ajaloolised majad - mida hing võiks veel ihaldada?! Ei, tegelikult nii ilus see linn ka ei olnud. Flaami renessanss on küll väga ilus, aga kuidagi häirib see, et see on tänavapildis katkestatud muudkui mingite rõvedate 70ndate fassaadide poolt. See ei loo ju mingit Stimmungit! Mul oli ka üks missioon - tahtsin näha Marten de Vosi "Kaana pulma" (jällegi seoses Kadrioru koguga), mis pidi olema Maarja kirikus - vähemalt nii ma muudkui jube targalt eelmine suvi lossis jutustasin. Maarja kirik on aga hoops täpsemalt Antwerpeni toomkirik, mis pühendatud Neitsi Maarjale. See aga ei seisnud üldsegi niiviisi kaardi peal. Huvitav on jah see, et hollandi ja saksa keeles öeldakse Maarja kohta enamasti hoopis Meie Proua. Frauenkirche või Liebfrauen vms. Kes ei tea, ei pruugigi leida. Me lõpuks leidsime, aga kirik oli selleks ajaks juba külastamiseks suletud. Pagana unekotid! Sain ainult postkaardi osta, aga maal ise jäigi nägemata.
Antwerpenist ma ka mingit sotti ei saanud. Kenad majad, aga mitte kena linn. Kole ka muidugi ei ole, aga mind ei võlunud. Ehk oleks pidanud ikkagi Genti sõitma, nagu mu siinsed belglased soovitasid.

Õhtul tegid Enschede tüübid aias süüa, ent mina olin niivõrd haige ikkagi, et midagi ei läinud suurt alla. Jah, nüüd ma muidugi unistan sellest lihakotletist, mille ma siis ära põlgasin. Mul ei ole hetkel kodus midagi süüa ja see kotlett oli tõesti hea. Damit. Hollandlastel ei olnud plaanis linna minna, niisiis läksime Katriniga kahekesi - otsima head Belgia õlut.

Toit on Belgias esmaklassiline. Hea šokolaad, head vahvlid, head õlled. Lisaks veel ... ahh, jälle kisub vesistamiseks - head merekarbid. Siirdusime ühte Brüsselisse kuulsaimasse turistikõrtsi nimega Deliirium, kus pidavat olema kõige suurem valik õllesid üleüldse. Isegi eesti õlut pidada sealt saama. Me muidugi ei läinud sinna eesti õlle pärast. Belgia õlu on ikka nämma. Eriti tumedad õlled on head, Westmalle ja Tournay, mida ma nüüd viimane kord mekkisin. Aga ärge küsige minult, kus see kõrts täpselt asub, sest see oli üks jube väike tänav vanalinnas, mida isegi Katrin pidi telefoniühenduses Hollandiga otsima. Aga küllap turistiinfo ikka teab.

Kui me CD majja tagasi jõudsime, mängisid tüübid parajasti köögis mingit "valetamisele" sarnast joomamängu. Et kui valesti arvad, pead õlut jooma. Tegime ka paar ringi kaasa, aga kõige kainematena ei pidanudki me jooma. (Peaaegu) kaine mõistus ikka võidab. Enschede seltskond oli selleks ajaks juba üsnagi pehme. Ühed lõugasid köögis, teised aias. Pärast hommikul kuulsime, et kella kuue paiku oli naabrite poolt üle aia lennutatud üks tool, mis väidetavalt otse lõkkesse kukkus, nii et nad selle ära põletasid. Ei tea, aga just sel hetkel, kui me järgmisel päeval Katriniga lahkuma valmistusime, tuli ukse taha üks härrasmees, kes palus et "aias olevad inimesed tuleksid ja vabandaksid mu naise ees." Tõepoolest ei tahaks siukses majas elada, ehkki omamoodi oleks see päris põnev: ajada mingit poolpoliitilist asja, elada kommuunielu Brüsselis ja üritada maailma parandada.

Pühapäeval läks ilm hoopis ilusaks ja siis oli lausa mõnus linna peal jalutada. Oleks tahtnud veel veidi olla. Veetsime oma pärastlõuna Brüsselise kaunite kunstide muuseumis. Neil on tõesti äge kogu. Palju keskaega. Brueghel'eid ka mõnevõrra. Ja olen avastanud, et Rubens mulle üldse ei meeldi. Peale selle oli väikseks avastuseks veel Mehis Heinsaare "Artur Sandmanni" kaanelt tuttav antropomorfne maastik. Heh, äge oli. Ma olen siin viimaste aegadega hoopis rohkem vanemat maalikunsti hindama hakanud. Keldris oli neil veel ka väga äge kogu uuemat aega, aga peale neid kauneid keskaegseid tahvleid ei suutnud ma üldse keskenduda nendele Chagallidele ja Magritte'idele, mis seal vastu vahtisid. Jooksin sõna otseses mõttes need saalid läbi. Aega ka ei olnud enam palju, sest ärasõit juba ootas. Oma kunstivaimustust saan nüüd veel rahuldada vaid siin Landesmuseumis ja Berliinis Gemäldegalerie's enne lendu, siis saabki see Eurotrip läbi ja peab mõneks ajaks koduste kogudega rahulduma.

Tagasi sõitsin taas selle vene vägilasega. Tuli välja, et ta on hoopis pianist! Väga põnev seltskond oli üldsegi: tagapingil istusid nüüd hoopis väiksemad latiinomehed-tantsuüliõpilased. Nood rääkisid ainult inglise keeles. Kambas oli siiski ka üks sakslane, kes oli vist poolprofessionaalne muusikafotograaf. Tal oli fotoaparaat ja rulluisud. Kõlab põnevalt, aga tegelikult ei ole. Härra pianistiga sai ta kohe jutu peale, sest nad mõlemad tundsid huvi klassikalise muusika vastu. Ent sakslasel oli veel teinegi huvi: tal oli nimelt Krasnojarskis pruut Jelena (keda ta muidugi kordagi Jelenaks, vaid ikka ainult Helenaks nimetas), mingi sportlane. Sellest ta siis muudkui jahvatas seal: et on ikka andekas naine, õppis kolme kuuga saksa keele ära ja tahab Saksamaale elama tulla, mis ei ole muidugi lihtne asi ette võtta. Heh, ma olen kindel, et see naine ajab ainult kodakondsust taga, sest see tüüp oli tõeliselt tüütu ja väga üleolev. Kuna me mõlemad suundusime Münsterisse, venelane pani meid aga Dortmundis maha - vadrates sinna juurde kogu aeg, et nüüd on mul ikka isiklik ihukaitsja, kes mind õrna neiukest turvab, aargh!!! - siis pidin temaga veel tükk aega selles hirmaeglased Dortmund-Münsteri rongis veetma. Ta rääkis pea terve aja ainult oma rulluisuiskudest! Kui ta just oma vene pruudist ei rääkinud. Või spordist. Kui ütlesin, et olen Eestist, siis huvitas teda muidugi ainult see, kuidas meil venelastega olukord on (peab ütlema, et mainekujunduse alal on meil veel väga suur tükk tööd teha, sest kui keegi üldse midagi Eestist teab, siis ainult seda, et venelastega on keeruline). Lisaks sellele oli ta kuidagi veidralt patroniseeriva hoiakuga. Pärast hakkasin mõtlema, et ma nägin eile vist tõeliselt hunnik õnnetust välja oma pideva köhimise ja nohimisega, ehk siis selle pärast. Kui ma ütlesin, et mul ei olnud sooje riideid kaasas, irvitas ta, et ju ma panin raha kõik šokolaadi peale hakkama. No palun: ma ei ole loll, erinevalt temast ma lihtsalt tean, et 20€ eest jopesid ei müüda!

Kui peaks tulema kunagi vajadus Euroinstitutsioonidesse tööle minna, siis Brüssel pole üldse kõige halvem koht, kus elada, arvan ma. Kui elusate ponidega karussel välja arvata, siis täitsa inimlik paik.