Have a nice life!

... või nagu koha peal öeldakse: Schönes Leben noch!

Nüüd ongi siis see faas kätte jõudnud, kus endale sellise lause ütlemist lubada võib. Kummaline, naljakas, aga väga eluline.
Jätsime Peteriga täna hüvasti. Kuidagi... niimoodi, nagu polekski see mingi väga suur hüvastijätt, vaid pigem siuke üsna väike, nagu kohtuks me kohe jälle varsti Stammtischis või KaBu's või lihtsalt suvaliselt ühe või teise nurga peal. Käisime Altes Gasthaus Leve's söömas. Peter vabandas, et on seal ainult paar korda olnud ja ei tunne veel menüüd eriti hästi, aga et kõik on hea. Ta tunneb juba vist kõiki Münsteri restorane ja nende kvaliteedi- ja hinnataset. Jah, austria elamiskultuur. Aga westfaali toit on väga eestilik. Sõin kodutehtud verivorsti (mis tegelikult oli verikäkk) kartulipudru ja hapukapsaga. Väga-väga kodune. Sülti oleks võinud ka süüa. Nii et ju eesti kokakunsti juured siin Westfaalis peituvadki. Aga samas selle võrra tõusis minu usk eesti toitu, sest seal menüüs oli ka igast siuksed kahtlaseid liha-taime ja muid roogasid, verd ja sisikonda ja kõrneid ja rasva ja muud siukest. Ja kartulit ka. Ma olen muidu eesti köögi kohta suurem jagu ajast mõelnud, et elusees mingi väljamaalane keedukartulit ja sülti suure heameelega sööma ei hakkaks, aga see arvamus vajab ekspertiisi. Jagasin Peterile "Sinimaniseele" plaadi ka kui argliku katse tutvustada meie barbarlikku eesti kultuuri. Ma ei usu, et ta seda kunagi suure naudinguga kuulama hakkab, aga nohh... mine tea.
Siis väntasime Gievenbecki ja kutsusime vastatikku teineteist külla ja siis oligi kõik. Ta sõidab Viini oma sõprade ordinatsioonile kaasa elama, nii et ta täna õhtal ei tulegi. Vat siis, siuke lugu siis minu naabrimehega.