Väsinud.
Mõtlesin, et tänane õhtu tuleb väga igav ja üksildane, aga hommikust peale on olnud igasugu asju korraldada, et polegi saanud eriti niisama passida. Kell on juba öö, ja ma võiks veel jätkata, aga jätan mõned asjad hommikuks. Kui päike paistab ja linnud laulavad ja pea on ehk veidi selgem kui nüüd.

Ja ma olengi inimene, kes üksinda lõbustusparki läheb.

No vott, täna oli Berliinis Beck'i kontsert. Ja ma ei olnud seal. Ganz merkwürdig. Pean nüüüüüd omaette siin Becki kuulama ja kainenema. Tatsächlich. Nii et mis ma selle eest saan, et siin oma hinge piinan? Hoopis 43 piimaga. Ganz lecker.


Ja - also. Mehr trauriger kann es nicht werden. Es ist nicht wirklich traurig, aber ich fühle schon einbischen pflichtigt ein wenig zu weinen. Ja. - es ist einfach so. Man kann nichts dagegen. Alldas, was noch hier bleibt - und all das, was noch vor mir steht. Und - all diese namenlose Gefühle, die sich vermischen zu einem blöden Kummer - oder Sorge, oder Leid. Wie das dann immer noch heisst. Boah.

Soldier Jane. Dont' be afraid.

Have a nice life!

... või nagu koha peal öeldakse: Schönes Leben noch!

Nüüd ongi siis see faas kätte jõudnud, kus endale sellise lause ütlemist lubada võib. Kummaline, naljakas, aga väga eluline.
Jätsime Peteriga täna hüvasti. Kuidagi... niimoodi, nagu polekski see mingi väga suur hüvastijätt, vaid pigem siuke üsna väike, nagu kohtuks me kohe jälle varsti Stammtischis või KaBu's või lihtsalt suvaliselt ühe või teise nurga peal. Käisime Altes Gasthaus Leve's söömas. Peter vabandas, et on seal ainult paar korda olnud ja ei tunne veel menüüd eriti hästi, aga et kõik on hea. Ta tunneb juba vist kõiki Münsteri restorane ja nende kvaliteedi- ja hinnataset. Jah, austria elamiskultuur. Aga westfaali toit on väga eestilik. Sõin kodutehtud verivorsti (mis tegelikult oli verikäkk) kartulipudru ja hapukapsaga. Väga-väga kodune. Sülti oleks võinud ka süüa. Nii et ju eesti kokakunsti juured siin Westfaalis peituvadki. Aga samas selle võrra tõusis minu usk eesti toitu, sest seal menüüs oli ka igast siuksed kahtlaseid liha-taime ja muid roogasid, verd ja sisikonda ja kõrneid ja rasva ja muud siukest. Ja kartulit ka. Ma olen muidu eesti köögi kohta suurem jagu ajast mõelnud, et elusees mingi väljamaalane keedukartulit ja sülti suure heameelega sööma ei hakkaks, aga see arvamus vajab ekspertiisi. Jagasin Peterile "Sinimaniseele" plaadi ka kui argliku katse tutvustada meie barbarlikku eesti kultuuri. Ma ei usu, et ta seda kunagi suure naudinguga kuulama hakkab, aga nohh... mine tea.
Siis väntasime Gievenbecki ja kutsusime vastatikku teineteist külla ja siis oligi kõik. Ta sõidab Viini oma sõprade ordinatsioonile kaasa elama, nii et ta täna õhtal ei tulegi. Vat siis, siuke lugu siis minu naabrimehega.

Nii, nüüd ma ei ole enam Münsteri elanik. Pean samas mainima, et kui sissekolides nad nii viisakad ei ole, siis kui ma väljakolin elik enam nende käest mitte midagi ei taha võiks nad ju viisakamad olla. Aga ju seisab ebaviisakus neil ametikirjelduses. Mul läks veel suht õnnelikult, igast lõuna- ja idamaalased jäid must piki koridoriseinu edasi seisma.

Jee, Saksamaa võitis!

Mõtlesin, et pean täna ikka kindlasti kuhugi kodust välja jalkat vaatama minema, sest rohkem mul ju polekski võimalik Saksa mänge näha. Üks public viewing'u koht on Aasee ääres mensas. Kuna Vitali on Londonis Radiohead'i kontserdil ja Robert läks kuhugi sõprade juurde ja kuna mul suurt rohkem jalgpalli vaatavaid sõpru siin polegi, siis läksin algul üksinda linna. Aasee ääres oli jalgrataste meri ja palju valge-must-puna-kollaseid inimesi. Seal oli ekraan küll, aga mingil tobedal põhjusel saavad seda vaadata ainult inimesed, kes aia sisse pääsevad. Aia värava ees aga seisid kurjad turvamehed ja kedagi sisse ei lasknud. Ei saanudki aru, miks nii. Oma sõpru lasid sisse ja siis veel mingeid muid ka, aga need, kes vapralt sabas seisid, sisse ei saanud. Nägin seal tiireldes Heidit (saksa-jaapani tütarlaps) ja võtsin talt sabast kinni. Ta oli mingi sõbrantsiga, aga kuigi neil olid põhimõtteliselt kohad sees olemas, ei lastud neidki sisse. Ootasime seal mõnda aega värava juures järjekorras, aga sellest ei saanud küll mingit asja. Ei kuulnud midagi, ega ei näinud ju ka. Tegin ettepaneku minna teisele poole Aaseed ühte Biergartenisse. Keerasime just siis minekule, kui Türgi esimese värava lõi. Biergarten oli ka aga hullumoodi rahvast täis, nagu arvata võis. Kuidagi me aga siiski ekraani nägime, nii poole silmaga. Jube ebamugav. Mängu just eriti nautida ei saanud, aga see-eest atmosfäär oli suurepärane. Ole-ole-ole-olee-Super-Deutschland, Super-Deutschland-ole-ole-ole! Ja Schwarz-Rot-Gold Invasion, Invasion, Invasioo-oo-oon..!
Heidiga oli tore koos vaadata, sest ta oli just samal hommikul tulnud Šveitsist - olles seal Berni staadionil olnud kolm nädalat UEFA vabatahtlik! Näitas oma uhket kaelakaarti ja jutustas, kuidas ta Hollandi meeskonna mänge vaatas ja pressikonverentsid kaasa tegi. Jessake, see võis ikka äge olla. Ehh, niimoodi poole silmaga mingit vildakat ekraani vahtida on ilmselge tagasiminek päriselt staadionil pressitribüünil olemise kõrval. Siit niisiis idee tõelistele jalkafännidele: enne järgmist EM-i tuleb kandideerida vabatahtlikuks. Äkki õnnestub ja saabki omal nahal kogu selle palagani kaasa teha.
Heidil oli Saksa lipp ka kaasas nagu korralikule fännile kohane ja nii me siis seal sellega ringi hüppasime. Suurt midagi ei näinud ega kuulnud, aga sai vähemalt kaasa laulda ja karjuda. Ja kui võit saabus, siis terve see Aasee äärne tee ja ristmik oli täis hordidena ringi väntavaid fänne ja tuututavaid autosid, mille akendest rippusid välja lippe lehvitavad fännid. Melu ei vaibu ilmselt nii pea, finaalipääs on ju ikkagi... oeh.
Ja seda ma arvasin, et nad finaali pääsevad. Lennukipilet sai ikka täiesti-täiesti valeks päevaks võetud. Oleks ikka pidanud esmaspäevaks ostma. Nüüd ma ehk ei näegi mängu - ja vor allem - Tallinnas kusagil pisikesest telekast palli taga ajavaid mehi vaadata ei ole ikka üldse nii äge, kui koos sadade fännidega kusagil vabas õhus juubeldada. Ma ei ole üldse suur jalgpallisõber, aga tänane õhtu oli igatahes kaasahaarav.

Türklastega on ka kõik rahulik. Eelmise Türgi mängu järgsel päeval oli meil siin üks ootamatult mahapõlenud türgi pitsabaar, aga et me elame siiski Münsteris, siis pakun, et tuli sai alguse ümberläinud küünlast :)

Ja ühe huvitava asja avastasin veel. Chameria albaanlased on leidnud hea nipi, kuidas endale võimalikult palju tähelepanu tõmmata. Kuna ma ju ühtki väravat üksikasjalikult oma silmaga ei näinud (nii kui värav tuli, kargasid kõik mu ees püsti ja nii ei näinud kordustki), proovisin YouTube's midagi leida. Seal on juba praegu üleval väga palju videosid pealkirjaga Germany-Turkey-Semi-finalis-Highlights, ainult et õige mängu asemel on mingi suvaline mäng ja ekraanile ilmub tekst: I'm sorry, but the world needs to know the truth...

Huvitavate inimeste otsa satub ikka.

Eile näiteks tutvusin Erasmuse peol ühe saksa noormehega, kelle hüüdnimi oli Lihakarn. Mitte lihtsalt, aga eesti keeles. Tuli välja, et ta oli kusagil maailmas (kus täpselt, see läks mu peolärmis kõrvust mööda) kohtunud mingite Tallinna AEGEE tüüpidega, kes ühel hetkel otsustasid teda just nii kutsuma hakata. Jah, ma tõesti tahaks teada, mis asjaoludel... peale selle teadis ta väga hästi õllekõrvast väljendit Tervis sulle, seks mulle. Kui ma märtsis Tartus olin, siis sai selgeks, et ka kõik erasmuslased Tartus (aga võib-olla Tallinnaski) teavad seda lauset hästi. Amusing. Aga eestlased ju ei kasuta seda...?!

Leiutasime ka uusi tantsusamme. Tantsige edaspidi näiteks ameteid: pitsakokk, kirjakandja, lüpsja...

Fussball, Fussball über alles...

Enne kuut hakkasid esimesed fännid juba kogunema. Noh, miks mitte, tuleb ju ennast enne mängu ikka õigesse meeleolusse juua. Mul ei ole üldse meeleolu, aga tänast mängu tahaks küll näha, ja mitte oma kodutelekast. Kahju ainult, et mul ei ole midagi, millega ennast saksa jalgpallifänniks maskeerida...

Tulin just arvuti taha, et igahommikuse kohvi kõrvale EPL Online'ist värskeid uudiseid lugeda. Ainult täna nagu polnud üldse värskeid uudiseid, kõik puha eilsed ja üleeilsed, mis mul juba ammugi läbituustitud. No, mis toimub, küsin ma. Ja siis tuleb endale ka meelde, et täna on Võidupüha... ja jaaniõhtu :(
Kallis EPL! Kirjutage ikka riigipühadel ka uudiseid, nii et ükskikud väliseestlased ennast nii äralõigatult ei tunneks!

Selles võib siis välja lugeda, et mina istun jaanipäeval kodus. Aga häid pühi kõigile!

Rohkem kunsti!

Ludger tom Ring noorem (1522-1584)

Käisin hommikupoole viimaks Landesmuseumi püsikogu vaatamas. Ah, appi! Nii äge! Ma jõudsin (ja tahtsin) läbi käia ainult keskaja ja renessansi/baroki, aga ikkagi võttis see mul mingine kolm tundi aega. Mingeid suuri ja tuntud nimesid ei olnud - aga kellele neid veel vaja on! Lihtsalt hämmastavalt ägedalt palju keskaegseid maale on neil siin ja siis veel päris hea hulk kohalikku, madalamaadest mõjutatud kunsti, ja Madalmaade kunstnikke muidu ka. Ma olin vist selle kolme tunni jooksul üks kolmest küljastajast, kes neilt läbi käis. Heh, ja ma olin põhjalik. Uahh, kõik need värvid ja detailid ja... hulluks võib minna - ma tahan ka neid pilte endale seina peale! Lihtsalt niivõrd ilusaid ja peeneid asju sai näha.


Hermann tom Ring (1520-1597)

Te vaatate seda ülemist pilti ja mõtlete, et noh, kaks tüdrukut. Aga mina vaatan seda pilti ja ma näen hoopis säravamaid värve kui siin, abiellumiseks valmis seatud elusuuruseid kaunitare, keda isa vaatab vasakult poolt üle oma abikaasa musta riietatud kuju (vanemad on ära lõigatud). Mõnikord teevad reprod pilte paremaks kui nad on, aga mõnikord ei saa ükski repro originaali värvide erksusele pihta. Kunstnik on muideks münsterlane. Huvitav, kas ta oli siis ka kohal, kui siin Uus Jerusalemm välja kuulutati...

Mis mulle veel silma hakkab on see, et Cranachi (või tema töökoja) pilte jätkub igasse muuseumisse. Münsterist Kadrioruni.

Kasutasin täna lõpuks oma Semesterticketit turistlikul eesmärgil. Sõitsin Paderborni. Muideks, ma arvasin kogu aeg, et see linn on Padeborn, ilma r-ita keskel. Aga ikka iga hetk õpib midagi juurde! Ärkasin päris hilja üles, aga ega varem poleks olnud mõtetki, sest linn on suhteliselt väike, nii et kui ma kell üks sinna kohale jõudsin (rongiga läheb oma poolteist tundi), siis oli laupäev täises hoos. See tähendab, et poed on lahti, kioskid või turg üleval, mängib mingi pillimees, inimesed istuvad kohvikutes ja naudivad ilma. Nii on see meil siin Münsteris, nii ka Paderbornis, aga pakun, et ka kõigis teistes väikestes linnades üle Saksamaa on see nii - laupäeva hommikust kuni hilise pärastlõunani on linnad kõige elavamad. Paderbornis tegelikult turgu ei olnudki, aga see-eest olid neil seal mingid pidustused. Toomplatsil ja raekoja ees olid üleval vabaõhulavad, kloun tegi lastele nalja ja umpa-umpa bänd mängis vanainimestele Volksmusik'i. Läksin Paderborni selle pärast, et Peter soovitas - pidada ilus olema. Ja oli ka ilus. Teised linnad, kuhu me oma semestrikaardiga minna saame, on suht mõttetud. No Osnabrück veel, aga Enschede ja Dortmund on küll linnadena mõttetud ja Bielefeld ei pidada ka parem olema. Suured sõjakahjustused pluss kiire ja odav ülesehitustöö. Paderborn on, nagu ma linnamuuseumis teada sain, üks Saksamaa enim hävinud linnu: 85% oli maatasa. Sellele vaatamata näeb linn tegelikult hea välja. Vanad tänava- ja majamahud on säilinud, lisaks olulisemad ajaloolised hooned nagu kirikud, kloostrid ja raekoda on üles ehitatud. Kuidagi... põnev! Jalutama kutsuv... palju rohelust ja... lühim jõgi Saksamaal - Pader! Peale selle veel mõned vahvad vahvärkmajad, mida ma hoolega pildistasin. Ühes neist oli ka linnamuuseum ja kuna paistab, et Saksamaal on linnamuuseumid tasuta, siis põikasin sisse ja uudistasin seda maja seest poolt ka. Jube äge. Hoopis teistsugune, kui meie majad ikka. Hästi madalad, aga mitmekordsed, keskel on siuke fuajee moodi läbi kahe korruse ruum, teisel korrusel siis nagu terrass või rõdu. Ahjaa, ja see maja oli muideks 16.sajandist pärit. :)

Kui koju jõudsin, siis tuli korterinaaber ukse taha vinguma, et miks ma kööki ei korista. Hm, enda meelest ma olen juba viimased nädal aega selle eest hea seisnud, et see korras oleks. Üldse ma ei saa tegelikult aru, mis moodi see süsteem meil siin toimima peaks. See korraldus, mille nad mulle algul lahti seletasid, pole mu silma järgi küll seni toiminud. Peale selle ma ei saa aru, miks peab oma naabritega suhtlema riputades üles noomivaid sildikesi. See oli eile nagu heas õudusfilmis: lähen pissile ja kui poti pealt püsti tõusen, on korraga peeglis mu selja taga suur wc-harja pilt!

Ah jah, WG-Leben...

Vanameestega kohvitamas

Saksa-Eestis teadussidemed: kohvitamine akadeemiliste härradega.

Kaks nädalat tagasi suutsin viimaks ennast kokku võtta ja organiseerida kohtumise Prof Rüss'iga, kellele mul oli vaja edasi anda Forschungen'ide eelmise aasta number ja palavad tervitused Tartust. Kui ma talle siis lõpuks sinna kabinetti külla läksin, palus ta mul istuda ja heietas pool tundi mõtteid selle üle, kuidas ta teeb uurimistööd oma naise esivanemast, kes tegeles klaasitootmisega Meleskis. See Forschungsbericht kaldus tal kangesti nostalgitsemise poole. Mina kuulasin, naeratasin ja noogutasin. Siis aga pistis pea ukse vahelt sisse üks üliõpilane, kes tuli Sprechstude'sse ja ma olin sunnitud lahkuma. Enne tahtis ta mind veel oma juurde kuhugi Westfali külla kutsuda, aga ma ütlesin viisakalt "ei", sest ausaltöelda ei meelita mind mõte prohvessooride ja nende naistega pühal laupäeva õhtal kusagil pärapõrgus videvikku pidada. Aega niigi vähe. Aga kui ta mind lõunale kutsus, siis ei saand muidugi "ei" öelda. Ega poleks tahtnudki, ta ju lubas välja teha :D

Hah, aga kahe nädala möödudes neljapäeval, ehk siis eile, võttis ta kellegi teadusliku kaastöötaja kah kaasa ja see tegi ettepaneku minna mensasse sööma. Professorihärra kergitas kulme ja sõnas, et ta polegi seal varem käinud, hehehee. Läksime siis Bispinghofi, kus on meile kõige lähem suur mensa. "Ärge muretsege, võtke aga mida soovite!" lausus ta siis mulle, kui kandikute järgi läksime. Tjah, nagu oleks mensa just see koht, kus ma tavaliselt endale midagi lubada ei saa... Kõht oli tühi küll, kuigi ärevusest ajab mul pea alati iiveldama. Mõtlesin siis, et võtan ainult salati... aga kui salat taldrikul oli, siis nägi see jube nadi välja... nii et mõtlesin, et võtan siis selle köögiviljarulli ka... aga see on ainult koos kastme ja ilma milletagi... nii on ju ka imelik, nii et peaks ikka riisi ka juurde võtma. Nii sai aga kandlik täis ja Rüss imestas: kas Te suudate selle tõesti kõik ära süüa?! ehh, no mis ma selle peale siis ütlema pean?! Lõppeks kui talt mensakaarti küsiti (sest maksmine käib kaardiga), tegi ta suured silmad ja vaene teaduslik kaastööline pidi talle appi tõttama. Ja mina järasin kangelaslikult kuiva riisi, kinnistades vist kujutluspilti vaesest ja näljasest tudengist...

Tuli välja, et teaduslik kaastööline on Riias elanud, professor ise Tartus (sealt muidugi see kontaktki), aga et nad mõlemad on Venemaa ajaloo alal tegutsevad, siis muidugi oli teemaks ikka jälle Eesti ja venelased. Nagu alati. Kui keegi üldse midagi Eestist teab, siis seda, et meil on venelased.

Aga nemad vähemalt teavad midagi. Arndt ei teadnud üldse midagi ja esimene küsimus oli: kas te olete Euroopa Liidus? Jah, juba tervelt neli aastat! Aga see oli juba veebruaris, see küsimus. Täna sain temaga Landesmuseumi kohvikus kokku, sest tema tavaline kohvikohtumispaik Fürstenberghausi vastas lõhuti maha või veeti minema vms. Ladusin siis talle ette, et vahepeal on asjad väga segaseks läinud ja üldse ei saa enam aru, kuhu poole liikuma peaks. Esitasin mingeid suht suvalisi küsimusi, sest tegelikult - ma ei oska asjale isegi konstruktiivsete küsimuste kaudu enam läheneda. Ta vastas kannatlikult ja andis mingeid viiteid ka, aga lõpuks võttis asja ikka karmilt aga ausalt kokku: teil on huvitavad ideed, aga magistritöö jaoks on vaja leida midagi selgemat, muuga võite doktorantuuris edasi tegeleda!
Ehh, seda ma olen juba varemgi kuulnud... juba siis, kui ma bakat kirjutasin... oeh, no ma tean tegelikult isegi, et sellises plaanis ei ole asjal mingit jumet. Allikad, ikka need allikad! Kontseptsioonid võib tulevasteks aegadeks jätta...

Heh, eelmine sissekanne tuleb up-date'ida: õhtu kukkus päris kena välja. Lõpetasime alles kella poole kolme ajal, ja endalegi üllatuseks olime ära suutnud juua 7 pudelit veini... 8 inimese peale... ärge küsige üldsegi, kust need pudelid tekkisid, mina tõin ainult ühe lauda...

Ma muidu olen ikka veel üsna pahane selle glükoosi-laktoosi-allergiku peale, kes mulle viimasel hetkel nagu muuseas teatas, et ah, ma lähen hoopis norrakate stammtischi... Stammtischi! Minu Tisch oli ju ainukordne! Aga see selleks. Kartulisalat sai päris nämma, kuigi mina oma kogenud kartulisalatimaitsemeelega pean ütlema, et see jäi ikkagi kõvasti alla minu parimatele kartulisalatielamustele. Teistele see-eest meeldis. Saksa Kartoffelsalat on ikka piisavalt teise maiguga; esiteks seal ei ole üldse nii palju komponente (kartul&sibul) ja teiseks on kaste veits liiga tugev: rasvane ja äädikane. Aga mul oli kerge ja vahuline! Ja rabarberikook tuli ka imehea välja. Leidsin retsepti google'isse suvaliselt rabarberikook sisse lüües, ja tadaa! leidsin mingist suvalisest blogist jube hea retsepti, eestikeelse ja puha. Toitu polnud küll palju, aga keegi ei kurtnud. Mul küll tekib alati kergeid kahtlusi, kui keegi mitu korda ütleb, et talle mu tehtud toit maitses, aga ei peaks vist tegelikult ju oma sõpru kahtlustama...

Ja täna lähen Peteriga lõpuks ometi sinna nurgapealsesse itaalia restorani lõunat sööma - pärast kõiki neid kuid, kui ma olen nende maalilist maja seal puu all vahtinud (sest see on nimelt terve aeg mu kodutee peale jäänud ja ma muudkui unistasin: kunagi olen mina üks neist, kes selle puu all istuvad!)

Hah, ürita veel õhtusööki korraldada..!

Üks ei söö liha ja teine ei söö kala ja kolmandal on glükoosi- ja laktoosiallergia ja üldsegi - endale teen siin süüa või?!

Eesti köök ei lähe ikka üldse kaubaks. Rohkem raha Ester Tuiksoo müstilistele toiduprojektidele! :P

Siin ja seal

Tavaliselt ma eriti inimestega MSNis ei räägi. Jah, mu elus on olnud perioode, kus ma olin lausa arvuti taha kleebitud, sest teatud inimestega oli jubedalt tarvis tundide kaupa jutustada. Aga siin olles kuidagi... talvel oli vahepeal aegu, kus ma nädalate kaupa kellestki midagi ei kuulnud. Nüüd on suvi käes ja teistpool juhet olevatele tundub vist, et ma peaks hakkama millalgi koju tulema, nii et ikka üks ja teine satub küsima, kuidas läheb jne - peale kuudepikkuseid vaikuseminuteid eetris. Ei, ma ei ole üldse pahane ega midagi, sest ega ma isegi ju väga aktiivne küsija-uurija ei ole. Neti teel ühenduse pidamine on üldse üks kehv variant - või tegelikult on üldse raske ühendust pidada nendega, kes elavad nii kaugel ja kelle argielu on niivõrd teine.

Ja see elu teisesus siin ja sealpool on natuke hirmutav. Oli hirmutav enne ärasõitu, aga nüüd on isegi veel rohkem. Niisiis täna sattusin MSNis nii mitmegi inimesega rääkima, ja kuna jututeemaks oligi millal-ma-tagasi-tulen-ja-mis-ma-peale-hakkan, siis sattusin heietama mõtteid, mis must saab ja kuidas kodumail lood on. Viimasel nädalal olen ma kuidagi rohkem seal, kui siin. Mõtetes. Sest jube-jube, umbes viimased kaks aastat on mul olnud üsna kindel visioon, kus ma olen ja mida ma teen - selle plaani viga on ainult selles, et ta saab täpselt minu välismaalt tulekuga otsa. Edasi... on üsna hägune.

Kui ma kuulen selle taustale neid lugusid sellest, mis Tallinnas ja Tartus toimub, siis tundub mulle ikka veel uskumatu, et see elu siin kohe otsa saab. Sest siin valitseb absoluutne hõljuv argine ja pehme probleemivabadus. Ei ole kaelamurdvaid suhteprobleeme, ei ole kaelamurdvaid finatsprobleeme, ei ole ängistavaid koolimuresid ja ei ole ka muret tuleviku pärast siin ja praegu, Münsteris. Ainuke tulevikuga seotud probleem, mis siin Münsteris kummitab, on võib-olla see, et paljusid inimesi enam ei kohta, paljusid enam ilmselt mitte iialgi. Probleemid on, aga nad on justkui kõik väljaspool aega ja ruumi. Nad ei ole siin. Ja siis tuleb see lennukisõit ja nad on korraga kõik väga kohal. Ja nii veider on ka mõelda, et kui mina Tallinnas/Tartus jälle oma tavalise eluga maadlen, on nemad mõnda aega ikka veel siin, grillivad Aasee ääres, käivad mensas söömas, mängivad pokkerit ja joovad õlut, kohtuvad stammtischis. Idüll.

Nii ilmselt jääbki see aeg meelde - einena murul.

Teil on juba tund aega päike kõrgel. Milline ebaõiglus, siin alles hakkab hahetama.

Aga ega ma seda koiduvalgust siin nii palju näinud polegi... ei kipu peod veerema aopunasse, või õigemini aosinisse... ei teagi, miks päiksetõus arvatakse olevat punane, on ju hoopis rohkem sinist, rohelist, kollast selles vaatemängus.

Ma lähen nüüd siiski magama. Homme tuleb vee nii mõnigi tähtis paberimajandus korda ajada. Ja köök ära koristada...

"Kohalik" kunstnik

August Macke, "Modegeschäft", 1913

Kui Landesmuseum paneb omaenda kogudest August Macke näituse kokku, siis tuleb ju ikka minna ja see üle vaadata, mis sest, et ma viimasel ajal olen rohkem vanema maalikunsti lainel sõudnud. Kas ma seda juba rääkisin, et Brüsseli kunstimuuseumis olid keldris kõrvuti Dali "Augustinuse kannatused" ja Chirico üks maal ja ma jooksin neist lihtsalt mööda, sest pea oli ikka veel pilvedes ehk ülemiste korruste Dirk Boutsi ja Bruegheli ja muude väikeste iluduste juures? Ma mäletan, et millalgi eelmisel aastal - võib-olla oli see peale Sirje Helme loengut - mõtlesin, et moderne kunst on ju lausa ainuvõimalik..! Hehee. Vat, kuidas maitse muutub.

Aga Macke oli täitsa vahva, hoolimata sellest, et ma tema värvigammast suurt ei arva. Meenutas veidi sügisest Henn Roode näitust (või tegelikult peaks ju ütlema, et Henn Roode meenutab Macke't). "Modegeschäft'i" kõrvale võiks ju vabalt "Turu" asetada. Aga Roode värvigamma istub mulle rohkem. Huvitav oli see näitus selle poolest, et siuke provintsimuuseum nagu see siin Münsteris on, ei saa endale lubada mingit täit maalinäitust ja nii oli välja pandud ka palju hoopis ootamatuid asju, näiteks ristpistetehnikas pilt ja palju visandeid, kavandeid ja muud siukest kribu krabu, ehk isegi triviaalset. Maale oli tegelikult vähegi. Ent see tegi asja just huvitavamaks, sest andis palju täpsema pildi tema tegutsemistest. No ma ei kujutaks mingi suure uhke muuseumi esindusnäitusel ettegi, et pandaks välja nt kunstniku joonistatud restoranimenüü...

Peale selle peab ütlema, et pühapäeviti on Landesmuseum alati rahvast paksult täis. Järgmine pühapäev pean veel püsikogu ka üle vaatama, neil on seal mõned Cranachid ja hollandlased...

Heh, aga siis sattus mulle siin näppu selline film nagu Peter Greenaway "A Draughtsman's contract", mis jutustab seda sama lugu, millesse ma juba süüvinud olen : nimelt 17.sajand ja kunst ja ühiskond ja nii edasi. Hah, jääb vist tükiks ajaks mulle meelde kummitama, ja peaks veel üle vaatama teine kord, kuniks ma siin toas veel nende DVDde keskel elan.

Peale jalgpalli...

Angelika Kauffmann (1741-1807), Šveitsi-Austria maalikunstnik

Ainult kaks laupäeva ongi veel järgi jäänud. Tänase veetsin väga koduselt. Käisin vahepel küll ka poes ja raamatukogus, end õhtuti olen ma siin sellel nädalal väga tagasihoidlik olnud ja tugitoolis peesitades jalgpalli vaadanud. Ei, ma ei ole tegelikult eriline jalgpallifänn, aga see ikka veel veidi seesistuv haigus ja üleüldse halvad ilmad ei ole tekitanud eriti viitsimist ennast kodust välja ajada. No mis sa ikka seal Aasee ääres grillid või chillid, kui varbad külmetavad... jah, juuni.. juhuu!

Mõni päev tagasi oli mul hull paanika - et noh, aeg tiksub ja miskit peaks ikka veel siin ära tegema. Aga see on selline huvitav paanika, mis teisest küljest on hoopis laiskus ja suur igavus. Ma olen oma teemadega siin nii puntrasse kiskunud, et ei tea tõesti, kust otsast jätkata ja milline suund oleks kõige kasulikum. Peas vasardab ainult see teadmine: Tartus ja Tallinnas seda ja seda ja seda asja enam kätte ei saa. Jube küll, kui vähe meil seal tõesti olemas on. Kahju, kahju, ja siis teinekord teen enda jaoks jälle mingeid väga ootamatuid avastusi selles vallas. Ja tõepoolest, hetkel keerleb mu elu tõesti ainult raamatute ümber. Inimesi põle juba mitu päeva näinud! Oeh, ma loodan tõesti, et Peter homme õhtusöögi korraldab, sest peale selle, et ma hea meelega tema lõppematut loengukursust teemal "Austria" taas jälle oleksin nõus kuulama, teeb ta alati nii väga hästi süüa... mm... liha Zürichi moodi.

Astrid tuli peale nädalat aega jälle koju. Olen oma kaasüürilistega vahetanud täna sellised sõna: Morgen! Morgen! Hallo! Hallo! Hey!

Muideks Mütze suhtleb minuga, kuigi sõnatult, oluliselt rohkem...

Jan Davidsz de Heem (1606-1684)


I don't know what to do with myself


Jube raske on kontsentreeruda. Nõiaring on umbes selline: ma olen liiga näljane, et õppima hakata, aga ma ole liiga nõrk, et endale süüa teha, ja ma pean õppima, selle asemel, et minna poodi endale süüa ostma. Nii ma siis istungi siin jube terve hommiku ja pärastlõuna oma toas, lugedes lehti ja inimeste blogisid ja mõeldes, et Tallinnas käivad inimesed palju stiilsemalt riides kui Münsteris. Jube intellektuaalsed tegevused kõik.

Please send me ... flowers.

Otsused, otsused: lugeda seda ühte raamatut, või teist?!

Tuleb välja, et hoolimata politseist, mis tegeleb punase tulega teed ületavate linnakodanike tagaajamisega, on Münsteril ka oma palju tumedam pool...

Läksin üle tee Schleckerisse endale köharohtu ostma. Müüja tegi sõbraliku märkuse selle kohta, et ma näen väga haige välja ja on kurb, et just sellise ilmaga. Nõustun temaga 100 protsenti. Mul on täna isegi vee halvem olla kui eile. Millegipärast tuleb alati peale nohuperioodi kõba köhaperiood, mis ei lase magada ja teeb elu põrguks. Nojah. Aga siis rääkis see müüja veel midagi mingist mootorrattagängist ja siunas Münsteri politseid, et muidu on neid igal pool kümme tuhat, aga kui neid päriselt vaja on, siis pole neid kusagil. Kuna ma ei saanud tema mõnusalt segasest jutust rohkem aru, noogutas targalt, mõmisesin, et jah, kahjuks pole asjaga kursis ja läksin minema. Kuna Schlecker paratsetamooli ei müü, siis pidin veel linna apteeki minema.

Kui üle Hindenburgplatzi sõitsin, tabasin aga, et midagi on toimumas. Kuulsin koeri haukumas ja esimese asjana torkas pähe, et äkki seal korraldatakse koertevõistlust. Aga... no koertevõistlusel vist ei hoita koeri maasturite peale hiiglaslikes puurides. Palju musti mehi - siis mõtlesin, et oot, mootorrattad... mingi gäng? Aga miks koertega?! Kui aga edasi sõitsin, avastasin, et koerad kuuluvad politseile nagu ka muu krempel. Rohemustad baretid, saksa märulipolitsei oli kohal. Mitte ainult koerad, vaid ka automaadid ja veekahurid. Terve Hindenburgplatzi maakohtu poolne ots oli neid täis. Ja siis ma taipasin, et see saab olla ainult seoses mingi kohtuprotsessiga, mida peetakse mootorratturite üle. Politsei ümberpiiratud aedikus istusidki suured paksud vanamehed üleni nahas ja neetides. Selge pilt. Isegi Imbissbude oli neile sinna üles sätitud.

Nüüd lugesin lehest, et tegemist oli Hells Angelsi ja Bandidose vahelise verise arveteklaarimisega mullu maikuus, kui Bandidosed ühe Hells Angeli oma päise päeva ajal maha lasksid. Need kaks tüüpi mõisteti siis täna eluks ajaks vangi. Münstersche Zeitungis olid mõned väga mõjusad pildid ka, aga ma ei saand neid siia laadida. Palju mootorrattureid, väga palju. Aga sellised asjad mõjuvad siin linnas tõeliselt erakordsena: omavahel vaenust pidavad mootorrattajõugud ja väikse armee suurune märulipolitsei ei lähe nagu kuidagi kokku muidu igapäevase idüllilise atmosfääriga. Nii et ärge te öelge, et Münster on igav linn...

Europealinn

Ma olen haiglane, nii et peaks tegelikult ju magama minema ja peale selle mu silmad ka valutavad, aga mingi rahutus on sees ja hingata ka hästi ei saa, sest õhk ei käi läbi ja kohutavalt palav on ka, nii et ma istun veel natuke üleval ja kirjutan sellest, kuidas ma Brüsselis käisin.

Need viimased kaks reisi olid väga lühikese vahega, vaevalt olin ma Dresdeni tripist end välja puhanud, kui pidi juba Belgiasse põrutama. Eks võib-olla olla juba selle pärast ei saanud ma sellest käigust täit naudingut. Mitte et Dresden minus veel kuidagi sees istuks (nii nagu vahel mõne kohaga juhtub), kuid kogu see eelmise nädala reis oli lihtsalt niivõrd õnnestunud, et Brüsselisse minnes ei piisanud vaid taas-kord-teel-olemise võlust. Ja võib-olla rohkem kurvastas mind see, et sain kokkuvõtteks Brüsselit nii palju vähem tundma kui Dresdenit, olgugi, et mul oli Brüsselis palju rohkem aega. Sest tegelikult ju ei olnud ka.

Läksin ja tulin Mitfahrt'iga, ja see oli kõige meeldejäävam autotäis, mis mul siiani olnud on (isegi hääletades ei satu siukeste tüüpide peale). Juht oli venelane, saksa nimega küll, ent ainult 6 aastat Saksamaal elanud. Ja selline eriti meeldejääv tüüp: temas oli midagi hämmastavalt peetersuurelikku. Eht ehe vene tüüp, vägilasekasvu, meeldivad ümara näoga ja tõesti Peetrile sarnaste näojoontega, kuigi Peetril kindlasti siukest juuksepahmakat polnud kui meie juhil. Selline sahmerdaja, aga väga sõbralik ja aus. Juhina täielik äpu, ses mõttes, et ta klammerdus oma GPS seadme külge ja keeldus järgimast reaalseid silte, kuigi robootiline naisterahvas (keda ta vist Svetlanaks kutsus) järjekindlalt udujuttu ajas. Algul arvasin, et ta on mingi mafioosnik või ärimees. Kena auto, aga kuidagi ootamatu suhtlusviis, liiga kahtlustäratavalt sõbralik ehk Saksamaa oludes. Kui ma teda Düsseldorfi jaamas ootasin, jäi ta esiteks pool tundi hiljaks ja oli siis valmis peale võtma neli reisijat. Tavaliselt võetakse ainult kolm. Selge ka miks: kui ikka kaks täismeest tagapingil istuvad, siis on isegi minusugusel väiksel naisterahval seal üsna kitsas. Need kaks täismeest olid muideks umbkeelsed (palun öelge, et nad ei olnud Aserbaidžaanist!!), nii nagu ei olnud sakslane (kuigi õnneks mitte umbkeelne!) ka ees pingil istuv jupats Tuneesia noormees, kes mulle esimese 30 sekundi puhul tegi ettepaneku, kas ma ei tahaks talle pärast Düsseldorfi külla tulla. Tjah. Visiitkaart vedeleb siiani kusagil. Oli üsna-üsna ebamugav sõit. Alguses oli liiga palav, pärast Belgia piiri aga hakkasid kogunema pilved ja Brüsseli piirile jõudes oli selge, et head nahka sellest käigust ei tule.

Pilvelõhkujad oli mattunud uttu. Hullem oli aga see, et mul oli juba hommikul tõustes väike külmetusepoiss nahavahel, lolli peaga olin ma aga Dresdeni sõidu vigadest õppida püüdes soojad riided koju jätnud. Münsteris oli ju soe. Seal aga 14 kraadi ja pidev seenevihm.

Katriniga sain kokku Gare du Nordis. Pole teda veebruari lõpust saati näinud. Tahtsime juba millalgi varem Brüsselis kokku saada, kuid tookord see ei klappinud ja nüüd maandus kohtumine sellele õnnetule vihmasele nädalavahetusele. Ehkki nagu ma aru sain (ja see oli vist ainus asi, mida ma Brüsseli kui linna kohta õppisin), on seal alati vihmane, nii et kõik euroinstitutsioonide inimesed varmalt tööd saaks teha (või käis see nüüd vastupidi?). Marssisime AEGEE majja. Kuna Katrin on meil seal suur boss, siis oli meile kindlustatud ööbimiskoht. Heh, väga äge maja, siuke vana ja mitmetasandiline, ilusa ehkki räämas vannitoaga ja aiaga tagahoovis. Tõeline boheemlaslik tudengikodu. Või mis tudengikodu, tegemist on täisvereliste lobistidega, kes seal pesitsevad! Aga elu ei vaibu seal vist iial. Sellel nädalavahetusel olid külas nt AEGEE-Enschede inimesed, kes kaks päeva muud ei teinud kui sõid ja jõid ja joomamänge mängisid.

Vaatamata vastikule ilmale tuuritasime reedel siiski vapralt linna peal. Mina ei ole ju seda paika näinud erinevalt Katrinist, kel on sinnakanti iga natukese aja tagant asja. See vist seadis ka omad piirid. Ma olen tihti täheldanud, et inimesed, kes on juba mingeid paiku näinud või neid koguni tunnevad, ei ole eriti entusiastlikud ekskursandid. Ilus linn on, eriti meeldis mulle vanalinna keskvälja oma kaunite renessanssfassaadidega. Ja kuningalossi ümbrus on ka kena. Mingi huvitav segu Pariisist ja Amsterdamist, kuigi ta ei ole tegelikult kummagagi sarnane. Ilusam kui Pariis ja suurejoonelisem kui Amsterdam. Jah, nii võib vast öelda küll. Ent mingit päris oma olemust ma ei avastanudki. Uus ja vana on kohati liiga vägivaldselt kokku viidud, see häiris mind vast enim.

Ei teagi tegelikult, kas sain linnast täis pildi, sest uitasime ringi, aga mingit süsteemi meil sealjuures ei olnud. Kui aus olla, siis ma ei teadnud Brüsselist varem mitte midagi. Olin ainult Atomiumist kuulnud, ent seda ma lõppeks ei näinudki. Kujutasin ette, et tegemist on hoopis koledama linnaga, sest 2006 aastal heitsin korra pilgu peale Gare du Nordi uste vahelt ja siinsed belglased kehitasid Brüsseli peale ka õlgu. Ent see, mis ma nägin, väärib kindlasti veel avastamist.

Uitasime linnas, jõime kohvi ja vahtisime ilusaid ja kalleid asju vaateakendel. Ühe sellise akna pealt avastasin ma oma rõõmuks ka kaks tassi Angelika Kauffmanni motiividega, mis Kadriorus seinal ripuvad. Heh, vat siis. Kahjuks oli pood kinni, nii et ma ei saanud minna ja küsida, mis aegsed need tassid olid. Võimalik ju ka, et 18.sajand.

Õhtul käisime CD maja nurga taga pastat söömas ja Katrin oli mu peale kuri, et ma ei hinda itaalia köögi pastakeetmise viisi. "Ainult sakslased keedavad nii, et makaronid jäävad vastu seina visates seina peale kinni!" Mnjaa, mis teha, kui ma juba saksa (ja eesti) kööginippidega ära olen harjunud. Toit oli siiski maitsev, peab ütlema.

Ma jäin aga selle vihma ja külma peale järjest haigemaks, nii et õhtuks polnud mul üldse mingit seltskondlikku tuju. Katrin ja Laure (AEGEE president) rääkisid muudkui AEGEE siseasjadest - mis põhimõtteliselt oli ainult inimeste tagarääkimine, olgu selleks siis töö- või eraelulised aspektid. See oli siis minu esimene kogemus organisatsiooniga pärast AEGEEga liitumist: It's all about human relationes. Ei tekitanud küll erilist motivatsiooni aktiivseks liikmeks hakata. Mina vajusin lõpuks peale paari veiniklaasi tuppa magama, nemad läksid aga kööki, kus Enschede inimesed pidu pidasid. Alles kella kuue paiku hommikul jäi maja lõpuks vaikseks.

Öö oli kohutav. Haigena ei saa ma tavaliselt üldse hästi magada. Hommikupoole suikusin siiski lõpuks ja kuna Katrin tuli ka alles kella seitsme paiku tuppa, siis magasime kohutavalt kaua. Saime alles kell veerand kahe paiku päeval üles. Katastroofiline. Ma olin väga hapu selle peale, sest eelmisel ühtul olime teinud plaane Antwerpenisse minekuks. Kui kell kaks alles üles tõusta, ei ole väga suurt mõtet enam teise linna sõita. Katrin siiski käis peale, et lähme. Ja kuidagi suutis ta mu siiski sisse rääkida. Ilm ei olnud paranenud, ehkki oli veidi soojem ja ei sadanud enam. Antwerpen ei ole õnneks kaugel ja Belgias on rongipilet ka väga inimliku hinnaga. Jõudsime kella kolme paiku kohale. Heh, laupäevad on vist igal pool kõige massirohkemad. Palju-palju rahvast, palju poode, palju šikke marke. Kui Antwerpen ei ole väga suur, olid seal kõik kallid brändid esindatud. Kui ma olen kunagi miljardärist ajaloolane, siis lähen Antwerpenisse poodlema: kenad poed ja ajaloolised majad - mida hing võiks veel ihaldada?! Ei, tegelikult nii ilus see linn ka ei olnud. Flaami renessanss on küll väga ilus, aga kuidagi häirib see, et see on tänavapildis katkestatud muudkui mingite rõvedate 70ndate fassaadide poolt. See ei loo ju mingit Stimmungit! Mul oli ka üks missioon - tahtsin näha Marten de Vosi "Kaana pulma" (jällegi seoses Kadrioru koguga), mis pidi olema Maarja kirikus - vähemalt nii ma muudkui jube targalt eelmine suvi lossis jutustasin. Maarja kirik on aga hoops täpsemalt Antwerpeni toomkirik, mis pühendatud Neitsi Maarjale. See aga ei seisnud üldsegi niiviisi kaardi peal. Huvitav on jah see, et hollandi ja saksa keeles öeldakse Maarja kohta enamasti hoopis Meie Proua. Frauenkirche või Liebfrauen vms. Kes ei tea, ei pruugigi leida. Me lõpuks leidsime, aga kirik oli selleks ajaks juba külastamiseks suletud. Pagana unekotid! Sain ainult postkaardi osta, aga maal ise jäigi nägemata.
Antwerpenist ma ka mingit sotti ei saanud. Kenad majad, aga mitte kena linn. Kole ka muidugi ei ole, aga mind ei võlunud. Ehk oleks pidanud ikkagi Genti sõitma, nagu mu siinsed belglased soovitasid.

Õhtul tegid Enschede tüübid aias süüa, ent mina olin niivõrd haige ikkagi, et midagi ei läinud suurt alla. Jah, nüüd ma muidugi unistan sellest lihakotletist, mille ma siis ära põlgasin. Mul ei ole hetkel kodus midagi süüa ja see kotlett oli tõesti hea. Damit. Hollandlastel ei olnud plaanis linna minna, niisiis läksime Katriniga kahekesi - otsima head Belgia õlut.

Toit on Belgias esmaklassiline. Hea šokolaad, head vahvlid, head õlled. Lisaks veel ... ahh, jälle kisub vesistamiseks - head merekarbid. Siirdusime ühte Brüsselisse kuulsaimasse turistikõrtsi nimega Deliirium, kus pidavat olema kõige suurem valik õllesid üleüldse. Isegi eesti õlut pidada sealt saama. Me muidugi ei läinud sinna eesti õlle pärast. Belgia õlu on ikka nämma. Eriti tumedad õlled on head, Westmalle ja Tournay, mida ma nüüd viimane kord mekkisin. Aga ärge küsige minult, kus see kõrts täpselt asub, sest see oli üks jube väike tänav vanalinnas, mida isegi Katrin pidi telefoniühenduses Hollandiga otsima. Aga küllap turistiinfo ikka teab.

Kui me CD majja tagasi jõudsime, mängisid tüübid parajasti köögis mingit "valetamisele" sarnast joomamängu. Et kui valesti arvad, pead õlut jooma. Tegime ka paar ringi kaasa, aga kõige kainematena ei pidanudki me jooma. (Peaaegu) kaine mõistus ikka võidab. Enschede seltskond oli selleks ajaks juba üsnagi pehme. Ühed lõugasid köögis, teised aias. Pärast hommikul kuulsime, et kella kuue paiku oli naabrite poolt üle aia lennutatud üks tool, mis väidetavalt otse lõkkesse kukkus, nii et nad selle ära põletasid. Ei tea, aga just sel hetkel, kui me järgmisel päeval Katriniga lahkuma valmistusime, tuli ukse taha üks härrasmees, kes palus et "aias olevad inimesed tuleksid ja vabandaksid mu naise ees." Tõepoolest ei tahaks siukses majas elada, ehkki omamoodi oleks see päris põnev: ajada mingit poolpoliitilist asja, elada kommuunielu Brüsselis ja üritada maailma parandada.

Pühapäeval läks ilm hoopis ilusaks ja siis oli lausa mõnus linna peal jalutada. Oleks tahtnud veel veidi olla. Veetsime oma pärastlõuna Brüsselise kaunite kunstide muuseumis. Neil on tõesti äge kogu. Palju keskaega. Brueghel'eid ka mõnevõrra. Ja olen avastanud, et Rubens mulle üldse ei meeldi. Peale selle oli väikseks avastuseks veel Mehis Heinsaare "Artur Sandmanni" kaanelt tuttav antropomorfne maastik. Heh, äge oli. Ma olen siin viimaste aegadega hoopis rohkem vanemat maalikunsti hindama hakanud. Keldris oli neil veel ka väga äge kogu uuemat aega, aga peale neid kauneid keskaegseid tahvleid ei suutnud ma üldse keskenduda nendele Chagallidele ja Magritte'idele, mis seal vastu vahtisid. Jooksin sõna otseses mõttes need saalid läbi. Aega ka ei olnud enam palju, sest ärasõit juba ootas. Oma kunstivaimustust saan nüüd veel rahuldada vaid siin Landesmuseumis ja Berliinis Gemäldegalerie's enne lendu, siis saabki see Eurotrip läbi ja peab mõneks ajaks koduste kogudega rahulduma.

Tagasi sõitsin taas selle vene vägilasega. Tuli välja, et ta on hoopis pianist! Väga põnev seltskond oli üldsegi: tagapingil istusid nüüd hoopis väiksemad latiinomehed-tantsuüliõpilased. Nood rääkisid ainult inglise keeles. Kambas oli siiski ka üks sakslane, kes oli vist poolprofessionaalne muusikafotograaf. Tal oli fotoaparaat ja rulluisud. Kõlab põnevalt, aga tegelikult ei ole. Härra pianistiga sai ta kohe jutu peale, sest nad mõlemad tundsid huvi klassikalise muusika vastu. Ent sakslasel oli veel teinegi huvi: tal oli nimelt Krasnojarskis pruut Jelena (keda ta muidugi kordagi Jelenaks, vaid ikka ainult Helenaks nimetas), mingi sportlane. Sellest ta siis muudkui jahvatas seal: et on ikka andekas naine, õppis kolme kuuga saksa keele ära ja tahab Saksamaale elama tulla, mis ei ole muidugi lihtne asi ette võtta. Heh, ma olen kindel, et see naine ajab ainult kodakondsust taga, sest see tüüp oli tõeliselt tüütu ja väga üleolev. Kuna me mõlemad suundusime Münsterisse, venelane pani meid aga Dortmundis maha - vadrates sinna juurde kogu aeg, et nüüd on mul ikka isiklik ihukaitsja, kes mind õrna neiukest turvab, aargh!!! - siis pidin temaga veel tükk aega selles hirmaeglased Dortmund-Münsteri rongis veetma. Ta rääkis pea terve aja ainult oma rulluisuiskudest! Kui ta just oma vene pruudist ei rääkinud. Või spordist. Kui ütlesin, et olen Eestist, siis huvitas teda muidugi ainult see, kuidas meil venelastega olukord on (peab ütlema, et mainekujunduse alal on meil veel väga suur tükk tööd teha, sest kui keegi üldse midagi Eestist teab, siis ainult seda, et venelastega on keeruline). Lisaks sellele oli ta kuidagi veidralt patroniseeriva hoiakuga. Pärast hakkasin mõtlema, et ma nägin eile vist tõeliselt hunnik õnnetust välja oma pideva köhimise ja nohimisega, ehk siis selle pärast. Kui ma ütlesin, et mul ei olnud sooje riideid kaasas, irvitas ta, et ju ma panin raha kõik šokolaadi peale hakkama. No palun: ma ei ole loll, erinevalt temast ma lihtsalt tean, et 20€ eest jopesid ei müüda!

Kui peaks tulema kunagi vajadus Euroinstitutsioonidesse tööle minna, siis Brüssel pole üldse kõige halvem koht, kus elada, arvan ma. Kui elusate ponidega karussel välja arvata, siis täitsa inimlik paik.

Otse sündmuskohalt

Ega telekat pole selle jaoks vajagi, et teada, et Saksamaa tänase mängu võitis. Düsseldorfi kandis olid tänavad tühjad ja mingil hetkel kostus võimalus juubeldamine. Veidi hiljem saabusime just Dortmundist tagasi koju, kui mäng parajasti lõppes ja raudteejaamas maha astudes oli kõik kohe selge. Hafenis on meil see public viewing, eks nad siis kõik olid parasjagu sealt jaama saabunud, et ööbussidega koju vurada. Must, punane, kollane, lipukesed autodel, kõvasti karjuvad purjus mehed ja signaalitamine. Järgnevate nädalate rutiin. Kui kõvale algusele järgneb ka kõva lõpp, siis olen ma küll enese peale väga kuri, et just finaalmängu ajaks endale lennupileti ostsin. Mängu küll näen, aga Stimmung pole enam sugugi see...

Elbflorenz

nii teda nimetatakse, Elbflorenz. Elbe Firenze, ja neil on õigus, sest Dresdeni siluett Elbe teiselt kaldalt vaadatuna on tõepoolest hurmav oma itaalia arhitektide ehitatud barokktornidega, Frauenkirche majesteetlik kuppel meenutab vägagi Firenze toomkirikut, ent ta on nii puhas ja valge, nagu ükski teine barokne kirik tänapäeval olla ei saa. Kahjulik keskkond ei ole veel tema valget pinda mustaks söövitanud. Frauenkirche on nimelt ehitatud aastatel 1993-2005. Aastakümneid oli Neumarktil tühjus, ainult rohi ja lehmad, ja Frauenkirche koha peal lebas hiiglaslik hunnik kokkukukkunud kiriku kive. Kuni viimaks vabaduse saabudes Dresdeni endist hiilgust taastama hakati. Nüüd ei tunneks nii mõnigi inimene seda kohta enam ära, sest seal, kus veel mõni aeg tagasi oli aas, on nüüd rida uhkeid baroklike joontega maju. Ent kui Canaletto tuleks uuesti Dresdenisse maalima, siis ta ei paneks ehk midagi tähele, sest kesklinna ülesehitustööd kopeerivad paljuski tema kunagisi töid.

Tehke mis tahate, aga siinkohal ma küll postmodernist ei ole ja jutt selle koha pealt, et iga restaureerimine hävitab restaureeritava tegelikku väärtust ja kogu kahju ja häving peaks kuidagi erilisest silma kargama, on minu arvates jama. Eile me just arutasime Carolyniga - tema rääkis oma reisist Dresdenisse ja ütles, et neile jutustati seal väga detailselt Dresdeni pommitamisest. Ja peaaegu vist ainult pommitamisest. Meile räägiti aga Saksi kuurvürstidest ja August Tugevast, kes on Dresdenile andnud tema tuntud näo. Ja mis siis lõppeks on olulisem ühe linna eneseteadvuses? Üks hetk veebruaris 1945, kui kogu ilu põrmu varises - või aastasajad, kus seda ilu üles ehitati ja sellest ilust inpiratsiooni saadi?

Ilmad olid superilusad. Palav, isegi lämmatav, ja äikest oleme siin ka näinud, nii Dresdenis kui nüüd Münsteris. Esimene päev, reede, möödus meil paraku suures osas bussis istudes, alla 600 kilomeetri läbimiseks kulus meil rohkem kui 10 tundi! Jube sõit, seda enam, et enamus rahvast oli eelmisel õhtul üsna pikalt väljas olnud, mina kaasa arvatud, sest tähistasime Jensi lahkumist kaugele maale. Õnneks oli meil vähemalt Klimaanlage ja päike ei paistnud kogu aeg lagipähe. Kui kohale jõudsime, oli juba õhtupoolik. Oijaa, oli see alles ilus õhtu. Päike oli juba parasjagu madalal, nii et keskpäevane plass valgus oli asendunud kuldse sooja õhtuvalgusega, mis eriliselt kaunilt joonistas välja kõigi neid toredaid vigureid torne ja fassaade Dresdeni kesklinnas. Seal on ju kõik iludused ühes kampas koos: Zwinger, kuurvürstide loss, Hofkirche, Frauenkirche, Semperoper. Ja kuigi vahetult kesklinnast väljaspool laiub sovjetliku arhitektuuri karm lagedus, võib Teatri väljakul nautida hoopis elegantsemat atmosfääri. Mul oli millegipärast kogu aeg tunne, et ma olen välismaale sattunud ja et see pole enam Saksamaa. Võib-olla selle pärast, et Peter jutustas kõrval kogu aeg lugusid Viinist...

Kesklinna on aga õhtuti hämmastavalt vaikne ja kogu melu ja elu toimub üle jõe Neustadtis, kus on kobaras koos kõrtse ja restorane, kuigi nende palavate ilmadega pidutses enamus rahvast lihtsalt tänaval. Oma graffitiga kaetud seinte ja märkimisväärse alternatiivrahva konsentratsiooniga meenutas see pigem Berliini. Aga keel jälle kaldub tugevalt lõunapoole. Ja ei mingit preisiliku korda - kõik jalutasid punase tulega üle tee, asi, millest Münsteris unistadagi ei tasu. Jah, eks see on tõsi, et Münsteris ootavad inimesed isegi siis rohelist tuld, kui kell on kaks öösel ja mitte ühtegi autot ei ole silmapiiril. Leidsime endale esimesel õhtul kena väikse restorani nimega "Planwirtschaft" - plaanimajandus. Väga kihvt, kui inimesed oma äridega vaeva näevad - kallis ei olnud, toit oli hea, teenindus super (ja ekstra tasub mainida, et tualetid olid lahkes inimlikkuses varustatud ka näiteks juukseželeede ja deodorantidega). Kuna olime hullult väsinud, siis see õhtu suureks pummeldamiseks ei läinud. Aga etteruttavalt ütlen, et ka järgmisel õhtul läksime suht vara koju ja tegelikku Dresdeni ööelu ma väga ei näinudki, sest selleks ajaks olin ma juba inimestest natuke liiga väsinud, et innustuda nende jätkuvast seltskonnast.

Järgmisel päeval oli ette nähtud tihe plaan. Alustasime omal käel hommikul kõigepealt Frauenkirchest, käisime sees ja ronisime ka torni. Sees näeb see helesinine ja roosa rokokoolik toredus muidugi veidi kitš välja - sest ta on lihtsalt nii uus! Aga palju ikka õnnestub barokiajastu arhitektuuri näha sellisel kujul, mille eest absolutistlikud valitsejad olid nõus tohutuid summasid välja käima! Ronisime ka torni, et heita pilk Dresdeni panoraamile. Jube kõrge ja jube ilus.
Siis jätkus meie programm Brühli terrassi aluse kindlustuse külastamisega. Teine valik oleks olnud varakambri külastamine lossis, aga et ma olin päev varem lugenud sellest, kuidas Tallinna linnamuuseum tahab mingit peent muuseum luua vastleitud kindlustuskäikudesse, siis mõtlesin, et vaataks üle, kuidas see Dresdenis kavandatud on. Tjah, koht ise oli hämmastavalt igav - selles mõttes, et ega seal midagi vaadata ei olnud. Aga audiogiidiga ringi jalutades said asjad veidi selgemaks - kuigi ka mitte väga. Kogu seda asja on seal nii palju ümber ehitatud, et praeguses situatsioonis on väga raske nähtava põhjal ette kujutada, mismoodi siis kogu see kindlustus toimis. Et kui sul on pikk käik, mille põhjas on võlvitaolised asjad, siis on üsna raske aru saada, et samas kohas oli kunagi linna viiv sild...jajahh, ärge parem küsige.
Pärast lõunat läksime Peteri ja Vitaliga Zwingerisse vanu meistreid vaatama. Vitali oli seal tegelikult juba käinud, sest kui meil novembris Berliini ekskursioon oli, otsustas tema, et nii läheale ta Dresdenile enam tükil ajal ei satu ja sõitis päevaks Dresdenisse. Siis ta muidugi veel ei teadnud, et kevadine ekskursioon otse Elbe äärde suundub.
Zwingeri kunstikollektsioon oli väga huvitav, eelkõige selle pärast, et seal on ka esindatud need kunstnikud, keda Kadriorus leidagi võib. Meil Kadriorus on need kunstnikud ainult ühe-kahe tööga esindatud, Dresdenis sai natuke rohkem näha: Angelica Kaufmann, Bernardo Strozzi, Annibale Caracci, Anton Graff. Peale selle veel ka palju Rembrandti. Ja alles sellel reisil hakkasin mõtlema, et Rembrandti tööd on oma aja kohta ikka tõepoolest hämmastavad! Kui kõrvutada neid selle aja keskmiste portreedega, mis on ikka veel hämmastavalt lamedad, plakatlikud, siis Rembrandt seal kõrval tundub lihtsalt fantastiliselt oskuslikud reaalne. Dresdenis on seina peal ka maailmakuulsad magusad inglid, mis on koha leidnud tassidel, kottidel, kaartidel jne - kuigi ilmselt vähesed teavad, et need on osad hoopis suuremast ja tähtsamast meistriteosest, nimelt Raffaeli Sixtuse Madonnast.

Käisime muuseumi läbi, see oli õnneks üsna läbitava suurusega. Ja siis sai kell nii palju, et me mõtlesime, et oleks aeg minna ooperimaja piletisappa. Semperoper on üsna kuulus ja Peter käis välja idee, et võiks ju proovida, kas tund enne etenduse algust saaks veel pileteid. Kassast öeldi päeval, et kui pool tundi enne kassa avamist kohale tulla, siis ehk on võimalus. Läksimegi siis sappa. Ja täitsa õige nõuanne - saime esimese koha järjekorras, aga koha hakkas valguma kohale rahvast, kes lootsid ka pileteid saada. Laval oli "Võluflööt", popp tükk ju ka. Ootasime oma aja ära ja saimegi esimesena kassa juurde, kuid siis öeldi, et on ainult viimased seisukohad jäänud. Kuna olime selleks ajaks terve päeva ainult püstijalu olnud, tundus 3 tundi ooperit viienda rõdu tagumistest ridadest natuke liiga suure väljakutsena ja me pöördusime veidi pettunult tagasi. Nojaa. So ist das Leben. Aga Peter ei väsinud jutustamast sellest, kuidas Viinis saab tudeng 4 euro eest riiklikus ooperis tund aega enne etenduse algust veel pileti soetada. Nii et kes Viini satub: minge kindlasti ooperisse, on odavam kui Eestis ja kindlasti kvaliteetsem. Kui Staatsoperis kohti pole, siis Volksoperis kindlasti on.

Tagasiteel hostelisse jäime aga vihma kätte. Suurema vihma eest pagesime küll Karstadti kaitsvasse varju, nii et sõrmejämedused raheterad, mida taevast langema hakkas, meid õnneks ei tabanud. Vihm siiski järgi ei jäänud, nii et saime ikkagi üsna hea sahmaka kaela. Aga Dresdenis sadas vähem, kui Münsteris, kus reedel olla olnud niisugune vihm, et poole tunni jooksul ujutati kõik keldrid üle. Me õnneks sellest küll pääsesime ja meie kelder ei ole hull. Või koristasid nad selle nädalavahetusel juba ära?!

Õhtul tahtsime välja minna, aga kogu seda lõbu varjutas veidi see grupireisidega kaasas käiv jant, et igaühe järgi peab kogu aeg ootama, igaühel on oma soovid õhtusöögiks ja kunagi ei suudeta leida kõigile sobivat lahendust. Lisaks sellele olin ma juba väsinud ja inimesed käisid mulle veidi närvidele. Nii läks mul tuju täiesti ära ja ma lihtsalt vedasin ennast kaasa, kuhu iganes meie seltskond läks (või pigem, kus iganes meie seltskond seisis). Maandusime mingis veidras hipiurkas nimega FlowerPower, mis meenutas natuke Zavoodi, aga oli tunduvalt suurem ja tuntavalt vasakpoolsem. Tundus, et see on koht, kus õige pidu algab ka alles kella kahest öösel. Nii kaua ma aga vastu ei pidanud ja trotsides oma halba tuju, soostusin Peteriga koos koju kõmpima. Sest ma ei suutnud enam lõpuks eriti hästi välja kannatada, kuidas ta kogu aeg oma jutte alustas: Das ist aber komisch, weil bei uns in Österreich... ja mulle tundub, et nii palju stereotüüpseid nalju pole ma ka veel tema suust kuulnud. Jajahh, selline see meie tulevane katoliiklik hingehoidja kord juba on.

Pühapäeval startisime väga vara, nii et Dresdenit rohkem ei näinudki. Suundusime Schloss Mortizburgi, mis on Saksi kuurvürstide jahiloss. Suur ja kaunis, keset tiiki, nelja suure nurgatorniga, sisaldab ta suurimat kogu barokseid nahktapeete. Lisaks veel palju põdra ja hirvesarvi ja muid toredaid asju. Ilus oli seal küll, ja ekskursioon oli ka väga huvitav, vähemalt mulle. Ent ilmselt mitte kõigile ei lähe kunst ja ajalugu peale, sest pärast kuuldus ikka ühe ja teise suust ironiseerivaid märkusi. Mis paneb mind mõtlema, et ma ei tahaks kunagi ühelegi tudengigrupile ekskursiooni teha, sest ilmselgelt on seal ehk 10% inimesi, kes päriselt ka kuulavad ja huvituvad. Penskaritega on ikka palju lihtsam.

Ja siis hakkaski tagasisõit. Läks palju kiiremini, polnud nii palav ja vaevarikas, kuigi mul käis terve aeg pea ringi, sest lõunasöök jäi meil ju niiviisi vahele. Olin päris õnnelik, et see nii kiiresti läks, sest kuidagi hakkas see virrvarr ja inimesed lõpuks vastu. Kuigi koju ma veel ei läinud, sest Cecilia pidas ärasaatmisgrilli Aasee ääres. Suundusime Peteri ja Vitaliga sinna, ehkki erilist eluvaimu mul sees enam ei olnud. Cecilia on väga kena inimene ja ta elab seda väga üle, et ta Münsterist ära peab minema, sest tal on ilmselt väga palju saksa sõpru siin kogunenud. Ja kuna mina olen järgmine, kes minema sõidab - teised jäävad vähemalt juuli keskpaigani - siis küsitakse mult pidevalt, et kuidas mul ikka läheb jne. Aga hetkel mul küll veel mingeid erilisi tundeid ärasõidu kohapealt pole. Viimane nädal on tegelikult nii pikk ja tegus olnud, et pole jäänud aega väga mõtteid sel teemal mõlgutada, kuigi aega on veel väga vähe järgi.

Jah, selline oli siis minu kevadekskursioon Dresdenisse. Tõeliselt kaunis linn ja kuna ilmad olid väga ilusad, jääb ta ilmselt mulle veel kaunimana meelde. Peale selle tekitas see ootamatult suur kultuuridoos nüüd veel suurema vajaduse kõrge kultuuri järgi. Eile sõitsin Landesmuseumist mööda ja mõtlesin pingsalt, et oleks mul vaba hetk, lipsaks kohe sinna. Aga täna enam hästi ei jõua (Laura&Co oli külas teed joomas) ja üldse peaks see nädal kaotatud aega tasa tegema. Kuigi kaks päeva... jah, ega ei saa midagi tehtud küll.

Intensiivsed ajad

Täna vaatasin seda poola poissi tema uue saksa tüdrukuga kenasti käsikäes istumas ja taipasin, et see oli alles eelmine reede, kui nad koos Janno grillil olid ja ütlesid, et tutvusid samal päeval. Viimane nädal on olnud jõle pikk. Algas see kõik sellest, et Janno tuli külla, ja vaevalt olin ma kosunud sellest, et ta ära läks, kui tuli juba Dresdenisse sõit. Vahepeale mahtus veel Taiwanisse suunduva Jensi ärasaatmispidu kanali ääres, ja nüüd Dresdenist naasnuna maandusime otsa Cecilia ärasaatmispeole. Ja kus on äraminejaid, seal on ka tagasitulijaid ja nii on Laura meil see nädalavahetus külas ning homme toimub taas mingi värk Aasee ääres. Kõmpisime Peteriga täna kodu poole ja vangutasime pead: tema arvas, et see oleks olnud nagu alles eile, kui me Janno, Endrico ja Vitaliga öösel tema külmkappi rüüstasime, nii et tal ei olnud hommikul üllatuslikult midagi suhu pista, mina arvasin jälle, et see oleks olnud justkui nädalate eest. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.

Ent head ööd. Ööd pole küll nii valged kui Tartus, aga see eest on nad lämmatavalt palavad.