Euroopa pealinnad Vol. 5 - Amsterdam

(Kuna olen Riiast ka siin ühtteist pajatanud, siis loen Riia viiendaks....)

Doris kutsus külla ja ma olin rõõmuga valmis minema. On isegi häbi, et ma olen siia küljealusesse naaberriiki nii vähe jõudnud. Peab ju leidma rohkem aega, et oma sõpradel külas käia. Ent samas: ma olen aja jooksul Hollandist proportsionaalselt hulga rohkem läbi käinud, kui Saksamaast...

Jõudsin teisipäeva õhtul. Doris tuli mulle jaama vastu. Mõelda vaid, me polnud teineteist üle aasta enam näinud. Meile ütles ta minnes, et jääb vaid aastaks, aga aasta on veninud teadmatult pikaks. Elu on vaikselt paika loksunud. Oli teda igatahes väga meeldiv uuesti jälle kohata ja aduda, et on inimesi, kellega suheldes ajalised ja ruumilised distantsid midagi ei loe. Nad elavad Sandriga kahekesi Amsterdami kesklinna piiril, tillukeses toas, kus on kaks akent ja imetilluke wc-dušš, aga nagu ma aru sain, siis on see Amsterdami mõistes üsna tavaline asi. Ruumi on vähe ja pole seal midagi laiutada. Mõelda vaid, et see tuba, kuhu ma just hetk tagasi ümber kolisin, on peaaegu täpselt sama suur, ainult mina olen seal üksi ja asjale liituvad veel köök-vannituba-esik. Tjah. Aga ega õnnelik-olemist see ei takista! Minagi mahtusin ära ja ruumi jäi ülegi :)

30.aprill on Hollandis nö rahvuspüha - kuningannapäev ehk kuninganna sünnipäev. Traditsiooniliselt on seda peetud valitseva monarhi sünnipäeval, aga nüüd on asi nihkunud, sest Beatrici sünnipäev on kusagil novembris, see-eest tema ema Juliana sünnipäev oli meeldivalt 30.aprillil, mis langeb ilusale kevadisele ajale. Niisiis otsustas Beatrice, et jätab alles selle 30.aprilli ja ei lase rahval novembris tänavatele ronida. Igati meeldiv. Huvitav on aga see, et kui sellist lüket ei oleks, polekski hollandlastel põhjust meile nii tuttaval ajal pidutseda, sest töörahva püha ega volbriööd neil ei tunnistata. Sel aastal oli 1.mai küll ka vaba, sest see on juhuslikult Taevaminemispüha, ent see on teadagi liikuv püha. Niisiis tuleb välja, et euroopa rahvad küll pühitsevad igal pool aprilli-mai vahetust, aga teevad seda kõik eri ajenditel. Sakslastel on 1.mai Tag der Arbeit, eestlastel jälle kevadpüha, aga pidu käib kõigi piiride taga.

Et aga 30.aprill on vaba päev, toimus 29ndal Amsterdamis suur pidu. Kogu linn oli paksult rahvast täis, kõikides kõrtsides oli pidu, igal pool olid välilavad üleval, ja kanalitel toimusid paatides mobiilsed peod. Värvikirev, lärmakas, sellisena võttis Amsteram mind vastu. Meie plaan oli minna kuulama Sanderi bändi kontserti kõrtsi nimega De Heeren van Amstel, mis asub Rembrandtsplein'il. Sees ei olnud veel õieti midagi peale hakanud, kui me kohale jõudsime, aga väljas käis pidu juba olenemata suhteliselt varasest kellaajast väga suure hooga. Kõikjal kajas vastu trance, mis, nagu ma teada sain, on Hollandi suur leiutis ja ekspordiartikkel :P Aga ajapikku kogunes muudkui rahvast ja kõrts sai rahvast paksult täis. Meie tantsisime loomulikult esireas, olles bändi suurimad fännid :) Muss oli päris vahva. Siuke kaveribänd oli, mis mängis põhilisi peohitte ja küttis rahvast üles. Tegid kolm pikka setti ja seal esireas vahtides sai selgeks, et show-bisnes on ikka hull trenn küll. Kolm tundi lavapeal möllata pole mingi naljaasi, ja olgugi, et kaverbänd, tegid kõik muusikud trummarist klaverimängijani väga ägedadi soolosid.

Pidu jätkus muidugi hommikuni, aga meil sai jaks kusagil kella kolme paiku ikkagi otsa, nii et jalutasime koju tagasi. Järgmisel päeval oli ju tarvis ka vormis olla. Kuningannapäev nimelt algab väga vara hommikul sellega, et rahvas tuleb välja tänavatele oma müügilette üles upitama. Kõik võivad selle päeva jooksul oma vana kola pööningult alla otsida ja selle kasvõi oma välisukse ees mugavalt maha müüa. Võib ka müüa pannkooke ja õlut või mida kõike süda ihkab. Kohustuslikuks elemendiks sellel päeval on loomulikult oranž värv - Oranje dünastia järgi. Niisiis kujutage ette endale väikseid hubaseid Amsterdami tänavaid ja maalilisi maju kanalite kallastel, kus toimub vilgas kaubandustegevus, jalutavad läbisegi amsterdamlased huvitavate asjade otsinguil, pered lastega, turistid, pidutsevad noored, kõik kandmas läbisegi riietuses midagi oranži. Doris laenas mulle oma oranži kampsunit - kuigi oleksin pidanud juba teadlik olema ja valmistuma, kuna mul on juba kogemus 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajast.
Jalutasime meiegi siis seal masside vahel. Linn oli tõesti igat masti pidulisi täis. Ja iga nurga peal toimus pidu, kõrtsides ja tänavatel, korterites ja paatides. Museumspleinil oli mingis suur ülelinna popkontsert, kus sai kuulata halba hollandi popmuusikat. Vondelparkis juures mängisid väga uhkelt mingid brasiilia trummarid. ABC lähedal sai kuulda ja näha väga ehedat Frank Sinatrat. Ja siis muidugi trance.... Vaatamist ja kuulamist jagus igal pool.

Vahepeal läksime koju jalgu puhkama ja mind sunniti Bismarcki mängima. Sest tuleb välja, et Dorise hollandi sõbrad arvavad, et Bismarck on Eestis mingi eriti tuntud ja hit mäng. Mina seda ei teadnud ja enda meelest ei tundnud ma ka mängu. Praktikas sai siiski selgeks, et olen seda varemalt mänginud küll - vist Eneli õpetusel, aga ehk sai temagi Doriselt tookord selle mängupisiku!? Tjah, aga kuna mul mängus üldse ei vedanud, siis ilmselt veab armastuses! :D

Kui mäng läbi sai, mõtlesime veel linna peale jalutama minna. Kell ei olnud küll eriti palju, aga pidu hakkas juba maha käima. 1.mai nimelt ei ole päris ametlikult vaba päev. Mõned peavad ikka tööle ka minema. Nii et kõrtsi panid juba kella kümne paiku uksi kinni. Need vähesed, mis veel lahti olid, olid aga täis vägagi joobes ja piduhimulist rahvast ja kleepusid, mistõttu meid sinna eriti ei meelitanud. Tänavad olid muidugi sama kleepuvad. Siin ja seal vedeles tänavatel esemeid, mis päeva jooksul polnud kirbuturul uut omanikku leidnud ja mis olid jäetud prügikoristajaid ootama. Nii mõnigi leidis veel viimasel hetkel endale neist hunnikutest huvitavaid asju.

Doris õnneks järgmisel päeval töötama ei pidanud, nii et saime kolmekesi linna peal hulkuda. Oeh, Amsterdam on ikka väga ilus ja mõnus linn. Mulle väga meeldib see tore elulaad, mida dikteerib ehk see, et majades on nii vähe ruumi. Inimesed istuvad meeleldi väljas või nurgapealsetes baarides, pole ka palju oma toolid ja lauad toast välja tirida ja maja ees päikest võtta. Või paadiga sõita. Ilmad olid väga ilusad, niisiis läksime meiegi vesijalgrattaga tuuritama. Heh, milline mugavus: kanaleid pidi tiirutades saime vahepeal kodu juures vahepealsed sisseostud tuppa ära sokutada, enne kui laenutusse tagasi väntasime. Ja kanalitelt avaneb ikka hoopis teine vaade, kui tänavalt. Võib imetleda elupaatide hubasust, vaadelda kanalite floorat ja faunat või võimelda liiga madalate sildade all. Mul on nüüd täielik baroki üleküllastus kõigi nende ilusate 17.sajandi fassaadide vaatamisest. Aga see on tegelikult ainult tervislik, sest ma peangi ennast ju kuidagi 17.sajandisse sisse mõtlema...

2.mai oli siiski tööpäev ja Doris oli ametis. Mina sain siis aga mugavalt minna Rijksmuseumisse. Saba oli pikk, aga sisse sai tegelikult päris kiiresti. Kahjuks on seal aga üldiselt remont, nii et päriselt saab hollandi kunstist jne näha vaid väga väikest osa, mis on esitletud näitusel The Masterpieces. Veidike Rembrandti ja näpuotsaga Veermeri ja Frans Halsi jne. Öise vahtkonnaga oli sama lugu, mis Mona Lisagagi - seal oli nii palju rahvast koos ja liigidale ei lastud, nii et seda pilti eriti nautida ei saanudki. Aga ma leidsingi sealt tegelikult muid toredaid asju, mis mulle rohkem imponeerisid. Kahju ainult, et postkaardid, mis ma muuseumipoest kaasa ostsin, nii halva kvaliteediga on: kogu sära ja värvi jõud on kadunud.

Järgmiseks võtsin ette 2008. a pressifoto näituse, mis oli üleval punaste laternate rajooni keskel troonivas kirikus. Väga hea näitus oli, fotonduse tipp. Kui kellelegi on võimalus seda millalgi külastada (rändab mööda Euroopat ringi), siis minge kindlasti: emotsionaalne, liigutav ja natuke masendav ka, nagu meie elu siin ilmas ongi.

Tjah. Aga mis mind kõige enam kummitas: unustage Pariis - Amsterdam on kõige romantilisem linn Euroopas! Võib-olla oli siin mingi inimtegur mängus (Doris ja Sander olid nii toredad võõrustajad), aga üldiselt ei näinud ma Pariisis seda, mida mina linnade juures naudin: eluruumi hubasust ja inimlikkust, värvikirevust ja põnevust. Pariis on kaugelt liiga suur ja majesteetlik, et olla romantiline. Seevastu Amsterdam oma vanade viltuste majade, kanalite, lilledega, kirevate ja sõbralike inimestega oli just see, mis mulle väga meeldis ja kus sellist unelevat õnnelikku jalutamist ja naudisklemist jaguks väga tükiks ajaks. Ja selle kõrval on Amsterdam ju ikkagi ka tõeline suurlinn, mis naljalt ei maga ja kus on leida kõike, mida hing ihaldab. Samas on ikkagi see kõik väga inimlikus võtmes lahendatud.

Nüüd olen tagasi siin vaikses Münsteris, kuhu on ka jõudnud suur suvi. Kolisin just oma asjad ümber ja hakkab jälle uus elu peale.