Jajahh, blogindus ja üleüldse dokumentalistikasse kalduvad väljendusvahendid on ühed riskantsed asjad. Kuna eile oli... khm... pidu jälle, siis olen ma terve tänase päeva niisama internetis ringi uimerdanud (ma käisin siiski ka arhiivis ja loengus ja raamatukogus, aga kodus lihtsalt suurt tööd ei viitsind hakata tegema) ja EPLi edetabelis püsib muudkui Kadri Kõusaare selgitav tekst oma debüütfilmi kohta. Ja kuna ma eile sattusin sealsamas lugema ka Kristina Davidjantsi artiklit filmitegijate eetilistest valikutest Eesti filmi lähiajaloos, siis hakkas see teema mind järjest rohkem huvitama ja nii ma siis kammisin siin läbi igasugu arvamuslehekülgi jne. Mu meelest see Kõusaare tänane tekst tõstatab hoopis muid küsimusi, kui see senine loomevabaduse piiramisega liputamine. Mu meelest ei ole siin tegu mingi vabadusepiiramisega, vaid tõesti üle laipade valmis tehtud filmiga ja nö egoprojektiga, kus hoopis küsimus eetikast ja vastutusest peaks seisma esiplaanil. Aga siin kaldun minagi juba ehk hinnagutesse, mida on riskante anda. Ehk siis ütleme, et kunsti ja eetika probleemide üle võiks arutleda pikemalt. Kui õiged küsimuseasetused leida, siis on ju isegi tervitatav, et ühe filmi valmimise protsess (aga mitte film kui kunstiline tervik ise!) tekitab diskussiooni, mille kaudu ühiskond võib läbi vaadata oma suhtumise üksikisiku vabadusse ja vastutusse. Mingi artikli kaudu tõmbus ka paralleel sellega, et Olavi Ruitlase blogi keelas kohus tema eksnaise nõudel ja kuidas Kivisildnik selle pihta karjuma pani, et vaikiv ajastu jne. Esiteks ajaloolasena ma ei kipuks üldse seda terminit "vaikiv ajastu" nii kergekäeliselt kasutama. Teiseks peaks ehk esitama küsimuse sedapidi: kas meil on mingi valitsev ideoloogia, mis käsib sulgeda solvava sisuga blogisid ja keelab filme, kus filmitegija ei ole suutnud hoiduda tungimast kellegi eraellu - või on see lihtsalt kaine mõistus, mis ütleb, et sõnavabadus ei vabasta enda sõnade (laiemalt tekstide) eest vastutamast?
Jajaah, nii vaadates võiks ma ju siin pikalt ja laialt jahvatada kõiksugu kenade välismaalastest sõprade elaelust ja isikuomadest, jagades omapoolseid hinnanguid paremale ja vasakule: sest kedagi ei ole ju lugemas ja solvumas! Kes see ikka eesti keelt tönkab neist... ja kodustel oleks põnevam lugeda, sest seks ja vägivald ju ikka müüb! Ent kus siis täpselt ikkagi läheb selle vastutuse piir, mida võib ja mida ei või. Mind paneb väga imestama, millise ükskõiksusega teinekord (mingid täiesti suvalised) blogijad (eestikeelsed) oma lehekülgedel enda ja teiste eraelu lugeja ette laovad. Teiste päevikuid on huvitav lugeda küll, aga päevik on ju isiklik asi ja seda saab enamasti lugeda ainult sajala! Blogi on aga sügavalt avalik asi. Pealegi peitub blogi-idees ka suurepärane võimalus olla päris autor, kes oma lugejat katarsise poole juhatab! Et siis argielu ilu jne. Vahel on ühel ja teisel pool lugeda väga ilusaid ja tõsiseid sissekandeid, nii vormi kui sisu poolest kauneid tõdemusi elu enese kohta. Selliseid võiks ju rohkem olla.