Nõrkused

Oeh, oeh. Suvi on käes ja ühes sellega ka igipidev ja ammendamatu probleem: mul ei ole midagi selga panna! Aga seekord päriselt ka, sest ma ju ei arvestanud siia reisides, et ma ka suveperioodiks jään. Isegi kui ma märtsis käisin ja tulin, ei torgand mulle pähe, et võtaks mõne seelikujupi kaasa (ma viisin ainult oma talveseelikud minema). Kurb on aga see, et sakslased käivad väga igavalt riides ja seetõttu on ka poed suht igavat kaupa täis. Muideks, esimese selleteemalise märkuse tegi siin üks hollandi poiss - ja tõsi ka, eelmine nädal Amsterdamis ringi käies vahtisin muudkui ringi ja mõtlesin, et vau, inimesed kannavad nii leidlikke ja ilusaid riideid. Siin ent - käid mööda Ludgeristrasset ringi (kus on peamised kiirmoepoed) ja vaatad: valge topp-teksad, sinine t-särk-mustad püksid, miniseelik-kollane džemper. Ja nii terve tänav, mehed ja naised segamini, ainult täisvärvid ja läbiproovitud kominatsioonid, teksa ja trikotaaž, ei mingeid mustreid, põnevaid kangaid, mitte midagi. Poest saab hetkel osta: lillasid ja kollased särke, valgeid pükse ja musti retuuse, musti baleriinasid või mürkrohelisi tenniseid. Päevast-päeva.

No olks, asjal on muidugi praktiline külg ka. Ma olen siin ka üsna ühekülgse riietusstiili omaks võtnud seetõttu, et rattaga ringi liiklemine seab omad piirid. See ei tähenda küll, et näiteks seelikuid ei saaks kanda, aga siis peab ikka vaatama, milline seelik see on, et oleks hea vändata. Üleriided peavad ka asjaga kohalduma, et liiga palju tuult läbi ei laseks jne. Ühesõnaga: asjale lisandub teatud kohustuslik sportlik varjund, mis pärsib loomingulist lähenemist sellisele elulisele asjale nagu riided.

Jajahh, jään igatsema Eestimaa kaltsukaid.... Siin on see kraam mõttetult kallis ja asub kusagil pärapõrgus teisel pool raudteed kindlasti, kuhu ma minna ei viitsi.