Kuidas me eile Eurovisiooni vaatasime

Tuleb välja, et Sean on suur Eurovisoonifänn. Heh, kes veel tänapäeval võtaks Eurovisiooni tõsiselt?! Aga leidub inimesi, näedsa. Asjal on siiski ka teine külg: Sean'i Eurovisiooni vaatamine on tema enda jutu järgi alati seotud ka teatava koguse alkoholiga, mida tuleb pruukida vastavate kohtade peal, näiteks kui lavale astub transvestiit, kui Kreeka annab Küprosele 12 punkti ja vastupidi, kui keegi üritab halvas prantsuse keeles rääkida jne. Ja kui nüüd asja niimoodi vaatama hakata, tuleb neid vastavaid joogikohti ikka jube palju. Kuna eile punkte ei antud, siis meil ei jäänd muud üle, kui tõsta klaasi ka sädelevate kleitide, kunstliku tuule ja udu, valestilauldud nootide, ilusate naiste ja poolpaljaste meeste ning muude siukste klišeede auks. Jajaa, ime siis, et täna pea veidi tuikab...
Kahju ainult, et Eesti edasi ei saanud. Ma ei saa küll aru, mis need tüübid EPLis muudkui aga sõna võtsid, et küll on alles häbi-häbi. Asi on ju nii ilmselge käkikeeramine kogu sellele Eurovisiooni kassikullahiilguse vankrile. Kivirähu artikkel mulle selles mõttes meeldis. Paraku jahh, seda käkki ilmselt sai siin kodus keerata, aga suurel laval jäi asi veidi ... mõistetamatuks. Mul õnnestus eile Leto Svet maha magada, sest mul oli enne saate algust veel trenn ja ma ei jõudnud teleka ette enne, kui Kreisiraadio oli juba ära laulnud. Kui lõpuks Seani juurde jõudsin ja küsisin, et kuidas siis Eesti laul oli kahh, tegi ta krimpsus nägu ja ei osanud ilmselt piisavalt diplomaatilist vastust paugupealt välja mõelda. Meie maitsed lähevad muidugi Eurovisiooni suhtes täiesti lahku, arvestades, et mulle näiteks meeldis eelmise aasta Ukraina laul palju rohkem (ikka hea tümakas! :D) kui võidulaul, mida ma isegi ei mäletanud, kuni Sean selle YouTube'ist üles otsis, öeldes, et see oli ilmselgelt (!) parim laul eelmise aasta võistlusel! Aga kas meil käib enam ammu võistlus parimate laulude peale? Heh. Nojaa, mina andsin igatahes patriotismist (ja selle pärast, et mul oli võimalus) hääle Eestile ja siis veel ka Soomele, sest mu meelest oli neil tõesti kõige normaalsem lugu. Sean jälle ajas vastu, et Soome sai edasi, sest talle langesid kõik nö anti-punktid. Tõlgendamise küsimus. Pärast otsisime üles möödunud aegade tõeliselt häid Eurolaule, mõnedki lood on tagantjärele kuulates täitsa kobedad ju.

Teisest küljest oli see rahvusliku maiguga õhtu juba ette määratud vist kuidagi suubuma üldisesse teemasse keeled-kultuurid-rahvad. Diivani peal istusid seal eile eestlane, venelane ja sakslane... (ja nuputasid, kuidas vangist välja saada)... lisaks veel inglane, flaam ja hollandlane. Sellel ei ole Eurovisooniga muidugi midagi pistmist, aga ma hakkasin mõtlema selle peale, kui kummaline on ikkagi see, et me Vitaliga siin Münsteris esindame täiesti eri riike ja rahvusi, mis sest, et oleme sündinud samas linnas, käinud samas ülikoolis... Eile näiteks oli Vitali selgelt Venemaa esindaja. Ja mitte ainult eile, vaid ka muudel aegadel, kui siin mingeid rahvuslikke näitajaid välja käia tuleb. Mein eigenes Land, jäi mulle eile kõrva, kui Dima Bilan koos selle iluuisutajaga lava peale ronis. Tjah. Ma ei oska tegelikult üldse seisukohta võtta, ma pean selleks mingi täiesti teise paradigma välja mõtlema, et asjast sotti saada. Huvitav on ka see, kuidas Vene teema alati peale läheb. Vitali saatus ja staatus huvitab siin iga inimest viis korda rohkem kui mingi väikeriik Eesti. Nii on. Huvitav on teisalt ka see, et kui vähe üldse Venemaad ja vene kultuuri siin tuntakse, nii et see mõjub ju ka eksootiliselt, eksole.

Niisiis läksin eile üsna segaste tunnetega koju. Sommerlicht, das ist Sommerlicht...