Skol!

Peale nädalaajast toaspassimist sain lõpuks eile välja. Nihverdasin end siinsete Norra-fännide piduõhtule. Nimelt oli eile Norra rahvuspüha, mida siis siinsed skandinavistid väikse grilli-õhtuga tähistasid, ja kuna Robert õpetab neile veidi norra keelt ja oli kutsutud, siis vedas ta kamba tuttavaid endaga kaasa. Kui me raudteejaamas Eirini ootasime, naeris Baris: ma olen türklane, kes hoiab Saksamaal Norra lippu käes. Nojah, nii meil on siin nende rahvustega. Vihma sadas, mitte küll palju, aga ikkagi üsna ebameeldivalt. Mõtlesin, et ongi nii nagu Norras, aga Robert sai pahaseks ja ütles, et Bergenis olla olnud 18 kraadi ja ilus ilm. Ju siis oli päike ikka sinna tellitud, kus enamus norrakaid pidutsemas. Meie väikses seltskonnas olid aga huvitaval kombel ülekaalukalt metal-inimesed, must värv ja lehvivad juuksed domineerisid igatahes tuntavalt. Mnjah, kui kaks kolmandikku norralastest Münsteris on metal fännid, siis mida see ütleb nende kohta? Ja ilmselgelt tõmbab see viikingiimidž ligi norra muusikapärandi austajaid, sest ka skandinavstide seas leidus seal märkimisväärselt palju pikajuukselisi noormehi ja neide, kes kandsid igasugu nurgeliste logodega musti pusasid.

Kui kohale jõudsime, tekkis mul kohe küsimus: kas see tudengikorter??? Välisuksest sisse astudes hakkas esimese asjana silma uhke seinatäis raamatuid. Lakitud põrandad, kõrged laed, köök sama suur kui minu tuba (või suuremgi), portselan ja veiniklaasid, lisaks uhke rõdu, kust avanes väga kena vaade majadevahelisse intiimsesse aeda. Aga minu rahustuseks ei olnud siiski tegu tudengikorteriga; võõrustajaks oli hoopis üks skandinavistika õppejõududest, kes pidi olema ruuniekspert. Eks sellest siis ka WC uksel rippuv silt, mis oli paralleelselt kirjutatud norra keeles nii ladina tähtede kui ruunidega. Appike, kas see ei lange juba nagu liigsesse klišeelikusse? Ent teisel pool WC seina rippus seinal näiteks üks Miró repro, mis pani mõtlema, et korteriomanik on üsna mitmekülgsete huvidega. Tegelikult see pidu mulle alguses üldse ei meeldinud, kõik tegelesid kuidagi omi asjadega ja täiesti võõrana oli seal uhke köögi nurgas kuidagi naljakas kõõluda, ühist grillimist ei olnud, igaüks pidi ise endale oma kaasavõetud värke praadima ja ma ei julgend isegi oma kaasatoodud veini kotist välja võtta, sest see oli muud lauapealset kraami vaadates kuidagi ilmselgelt liiga labane mark. Kui oled arvestanud, et lähed mingile suvalisele tudengiläbule ja maandud selle asemel härrasmehe korteris, kus papptaldrikute asemel süüakse portselantaldrikutelt, siis see paneb mõtlema, et oleks eelhäälestuse kuidagi teistpidi lahendama pidanud.

Kuid tegelikult on see ebamugavustunne lihtsalt quatsch. Mulle tegelikult väga meeldib selline veidi kõrgendatud olek, tuleb lihtsalt üle saada sellest tundest, et õppejõudude kohalolek tähendab midagi ebamugavat. Ja mingil hetkel, kui ma nõrka naist mängides lõpuks suutsin endale tellida pudeliavaja ja veiniklaasi (atribuudid, mida ma esimesel vaatlusel köögist ei leidnud), istusime rõdule maha ja mulle tulid meelde see üks koosistumine eelmise aasta Maailmafilmi järel, kui me Eva Toulouzi juures häid asju mekkisime ja head veini jõime ja kus oli kohal ka niipalju akadeemilisi ja põnevaid inimesi, et ei osanud lolli tundegina seal kuidagi istuda ega astuda. Aga see oli samas ka nii äge ja huvitav! Jah, ja õigupoolest oli see eilne õhtu täpselt samasugune: ühelt poolt dekoratsioonina ühe erudeeritud kultuuritundliku inimese kodu, teiselt poolt needsamad kultuuritundlikud inimesed, nii tudengid kui õppejõud. Sattusime rääkima ühe tüdrukuga, kes oli ka erasmuslasena semestri Stockholmis veetnud (ja kes hakkas ka hättasattunult inisema, kui ma küsisin, mida ta pärast oma stuudiumit peale tahab hakata. Jess!), õppis rootsi kirjandust ja oli üllatunud, et ma Strindbergi tean, sest enamus inimesi teab ju ainult Ibsenit. Üldiselt inimesed ei pöördunudki ebahuvitatult kõrvale, kui ma küsimise peale ütlesin, et ma olen Eestist (üks muidu sai küll jälle valesti aru ja mõtles, et ma olen Islandilt ja hakkas rääkima, et jahh, teie keel on ju norra keelest palju mõjutatud). On ikka vahe sees küll, kui seltskonnaks on inimesed, kes on nii sügavalt teistest kultuuridest ja keeltest huvitatud, et suvatsevad seda ka ülikoolis õppida! Vahepeal hakkas rõdul väga külm (ilusad suveilmad annavad ennast veel oodata), ent siis hakatigi just köögis norra hümni laulma. Ja minu üllatuseks oli repertuaaris ka Me mõtted on priid, muidugi norra keeles, Din tanke er fri. Noh, seda lugu ma sain vähemalt kaasa ümiseda, sest norra keele hääldust ma ikka absoluutselt ei valda. Praegu tuleb meelde, et ehk lauldi seda laulu ka samal ajal Kihnu saare peal, kus Ajalooring ju ekskurseerimas oli. Õh! Meeldivaks üllatuseks oli see, et korteriperemees teadis Eestit päris hästi. Ütles, et Tallinn talle ei meeldinud, sest peale ülesmukitud vanalinna seal muud midagi ei ole. Tartu oli talle aga väga meeldinud, kuna seal oli ta puhkamas käinud. Ta möönis aga, et eesti keelt ta ei oska ja ma pidin talle õpetama põhisõnavara Tere!, Terviseks! ja Aitähh!
Kahjuks läksid mu puhverinimesed aga kella poole kolmese bussiga koju ja ma läksin nendega kaasa, kuigi pidu tõotas kella kuueni kesta. Aga ehk ongi hea seltskonnast lahkuda parasjagu siis, kui on parajasti kõige huvitavam, nii et jääb see kibemagus tunne, et tahaks kunagi jälle nii toredate inimeste sekka sattuda.