Aserbaidžaanist kirjutada ei ole kerge, sest lõppeks oli seal nii palju, mida vaadata ja imestada. Ühest küljest oli meil seal ajuvabadusse suubunud AEGEE suveülikool, teisest küljest postsovietliku tegelikkusega segatud islamimaailm ja kolmandast küljest lihtsalt ülimalt tore seltskond. Kuigi kahe nädala jooksul saatis meid pidev absurdsus, oli see omaette kogemus, mis meid kordamööda vihastas ja naerma ajas.
Lend Bakuusse startis Riiast alles südaööl, lennukis oli võimatu magada ja ajavahe tõttu jõudsime me varahommikuks kohale, mis tähendas, et üks öö jäi mul täitsa vahele. Olin hirmsasti peljanud, et äkki mu viisadokumendid ei ole piisavad – viisakutse pidin ise netist välja printima koos kõigi pitsatite ja allkirjadega – kuid kohapeal sai selgeks, et ega seal vormistusele väga suurt tähelepanu ei pöörata. Kasseeriti lihtsalt 60 euri sisse ja saadeti minema koos häguse templiga passis. Teisel pool passikontrolli leidsin oma suureks rõõmuks ühe saksa noormehe, kellel oli sama siht ja mure, mis mulgi. Meile oli öeldud, et keegi tuleb vastu, aga polnud ei kippu ega kõppu sõbralikest aseri AEGEElastest. Lennujaama ukse peal lõi meile vastu kella poole seitsmene leitsak. Väljas oli vähemalt 27 kraadi juba enne päiksetõusugi. Peale selle kuumava laine ründas meid kümmekond taksojuhti. Pareerisin nad oma kehva vene keelega, mis selleks ülesandeks polnudki nii väga kehv, öeldes, nagu üks hääletades kohatud mees oli mulle õpetanud, et „sõbrad tulevad kohe“. See pidi olema kõigi probleemide lahendus. Ja me ju tõesti lootsime, et keegi tuleb. Aga peale mõningaid telefonikõnesid ja vastamata jäetud SMSe polnud me selles enam nii kindlad. Kohtusime vahepeal sõbralike läti neidudega, kes pakkusid sõrnikuid ja ütlesid, et ka nemad ootavad mingeid asjapulki. Möödunud oli juba tund, aga ei midagi. Läti tüdrukutele tuldi vahepeal järgi, meile mitte. Lennujaamatöötajad muutusid juba kahtlustavaks. Viimaks otsustas infolaua neiuke meie murest osa saada. Et meil olid mõningad telefoninumbrid, siis tegi ta paar kõnet ja seletas meile, et peame nüüd taksoga linna sõita. Me ei saanud aru, miks, sest meile ju lubati vastu tulla, aga seletuseks öeldi, et õige mees oli autoga avarii teinud ja meil tuleb omal käel hakkama saada.
Heydar Alijevi nimeline rahvusvaheline lennujaam asub Bakuu kesklinnast üsna kaugel ja sõit linna läks meile maksma 20 euri. Maantee on tuttuus ja sarnaneb üsna sakslaste Autobahn'iga, sest see ollagi sakslaste poolt ehitatud. Samas hakkasid tee ääres silma poolikud majad, kus justkui üks nurk maha raiutud, et tee majade vahele ära mahuks. Ja nii ta hakkaski peale, see absurd ja kontrastid. Bakuu oli päikesetõusus väga ilus. Roosakad kaljud ja avarad vaated. Mul oli raske uskuda, et ma tõesti olen jõudnud sellesse imemaailma.
Neitsitorni juures lasi takso meid maha ja meid tervitas Hagani oma kehvas inglise keeles. Kell polnud veel üheksagi ja me higistasime juba nii mis kole. Me ei saanud Sebastianiga küll üldse aru, mis nüüd toimuma hakkab, aga alistusime Hagani juhatusele ja viisime oma kodinad varjule Bakuu vanalinnas asuvasse hostelisse 1000 Camels. Kui keegi kavatseb seal linnas backpack'ida, siis see on vist üks väheseid hosteleid. Otsige üles Neitsitorni läheduses asuv Meridiani hotell ja minge vasakult selle peaukse kõrvalt kitsukesse meetrilaiusesse käiku, mille lõppu on peidetud väike oaas kaheksa voodi, voolava vee, õhukonditsioneeri ja internetiühendusega. Majapidaja on väga sõbralik mees.
Et varem saabunud alles magasid ja hiljem saabujad polnud veel kohale jõudnud ja et tund oli veel väga varane, läksime otsima hommikusööki. Linn oli tühi ja päikses kiiskav. Hagani pakkus meile McDonaldsit, aga meie naeratasime viisakalt ja palusime midagi kohalikku. (On väga irooniline, et uuesti Bakuusse sattudes oli meie esimene mõte joosta McDonaldsisse, aga sellest juba hiljem.) Jalutasime veel inimtühjal kaubatänaval ringi ja ma pidin seda tahtmatult võrdlema iga teise Lääne-Euroopa linnakese ostutänavaga. Bakuu on üsna läänelik linn 19.sajandi lõpu ja 20.sajandi alguse arhitektuuriga ja hetkel aina uuenev ja kasvav. Ehitusbuum on seal täies hoos, marmoriga sillutatakse parkides teid ja Bvlgari ja Calvin Klein avavad promenaadi peal varsti oma poed Emporio Armani ja muude itaalia disainerite paleede kõrval. Järgmiseks olime tunnistajaks Bakuu igahommikusele rutiinile: politsei blokeeris korraga peatänava ja mõne minuti pärast tuhises tosina politseiauto saatel mööda kümmekond musta limusiini, millest ühes istus sees tõenäoliselt president Ilham Alijev. Meie ahhetasime, aserid kehitasid õlgu.
Esimene päev oli vürtsitatud uudse ja põnevaga. Meil seisis ees sõit Bakuust Lenkorani, mis asub 250 km kaugusel lõunas üsna Iraani piiri lähedal. Hagani organiseeris meile selleks pisikese ja igivana bussi, kuhu me oma pakkidega täpselt sisse mahtusime. See oli tõeliselt eufooriline teekond. Meid oli nüüd kokku üheksa: Elizabeth Austriast, Damien Hollandist, Veronika ja Tomaš Tšehhist, Daniel, Sebastian ja Axel Saksamaalt, viimasena liitus veel Karol Poolast. Mingeid ice-breaking-mänge me ei pidanudki mängima, sest seal kitsukeses bussis külg-külje kõrval kükitades ja Aserbaidžaani elu üle imestades lõi grupitunne juba lõkkele. Tegemist oli tõesti äärmiselt vahvate ja vaprate inimeste, mitte äpude siidinäppudega. Sest olgem ausad, ega siuksesse kohta ronimiseks peabki natuke hull olema.
Mööda kruusateed läbi poolkõrbe tuhisedes nägime paljutki elevust tekitavat. Olgu selleks siis Bakuu mereäärsed õliväljad või kõrgel mäe otsas kõrguv valge mošee, kaugel terendavad mäed, lobudikud, lehmad teel ja eluohtlikult manööverdavad autod, eikusagilt välja karanud kalamehed meetripikkuste Kaspiast püütud purikatega, arbuusihunnikud ning Heydari ja Ilhami isalikud plakatid iga linna sissesõidu ees. Mõne päeva pärast olime me selle argisusega muidugi juba harjunud ja ei kippunud enam iga teel ukerdavat lehma ja kitsekarja pildistama.
Lenkorani saabusime hilisel õhtul, teekond ise kestis kuue tunni ringis. Saime oma kotid vaevalt oma ööbimispaika ära pandud, kui meid tervitas Nahid, üks korraldajatest, kes ütles, et soovijad võivad temaga kaasa tulla aseri pulma. Seda ei lasknud me endale kaks korda öelda. Autojagu rahvast vuntsis ennast kiiresti üles. Tüdrukutele öeldi, et me võime tulla nagu me oleme (paljaste õlgade ja säärtega), aga nooremehed peaksid endale kindlasti pikad püksid jalga panema. Sel hetkel saigi selgeks huvitav asjaolu, et naisterahvad ei pea kartma liiga paljastavalt riietumist, küll aga suhtutakse palju konservatiivsemalt meeste riietusse: lühikesed püksid on vaat et tabu.
August on Aserbaidžaanis pulmakuu, see tähendab, et kõikides pulmamajades üle terve riigi toimuvad iga päev suurejoonelised pulmad, kus vähemalt 100-200 külalist. Meie organisaatorid käisid selle kahe nädala jooksul iga paari päeva tagant kellegi pulmas ja põhiorganisaator Miri pidi ise abielluma 19.augustil, kutsutud olla 600 külalist. Pulmatööstus on majandusharu. Pruutkleitide pood oli üks tihedamaid nähtusi kaubandusvõrgus, samuti oli leida tihedalt pulmade pidamiseks mõeldud pidupaleesid. Ühte sellisesse meid esimesel õhtul sõidutatigi. Saal oli väga suur ja kirjult dekoreeritud, nooremad tantsisid juba, vanemad istusid laudade ümber, kõlas kõva aseri tümakas. Meid juhiti ühte lauda, kus meid piiras kohe kümmekond aseri kirvenägu, kes olid Nahidi sõbrad. Istusime ja ahhetasime, tõesõna. Toodi veini ja teed. Teadupärast moslemid küll ei joo, aga pulmad pidid olema erand. Saime ka praktiseerida oma bussisõidu ajal omandatud aseri tantsuliigutusi – põhiline on käte liikumine, seda teevad mehed ja naised isemoodi. Pruut oli ka tantsupõrandal, koos oma sõbrannadega, ja kaks kaamerat jälitasid teda pidevalt. Üritasime ebalevalt tantsida, sest ei teadnud ju tegelikult, kuidas see käib, kas paaris või gruppidena või sootuks üksinda. Pruut oli üsna morni näoga habras naisterahvas väga tugeva meigikorra all. Mõned mehed tantsisid meie tüdrukutega, ja ka pruut tõmbas meid ringi tantsima. Hetke pärast ründas meid kolm kuldhammastega naisterahvast, kes seletasid midagi vene keeles: miks te siin olete, kes teid kutsus?! Ma kahjuks ei osanud vastata, näitasid lõpuks ainult abitult Nahidi peale. Siis nad jätsid meid rahule, aga Nahid kutsus meid loo lõppedes ära. Pärast ta seletas, et nood naised olid saanud väga armukadedaks, kuna me tantsisime nende meestega! Rohkem ta meid enam tantsima ei lubanud.
Pulm ise oli üsna läänelik. Pruut oli riietatud valgesse kleiti, samuti toodi õhtu jooksul tuntud pulmamarsi saatel suur pulmatort, mille noorpaar uhkelt lahti lõikas. Nahid seletas, et tegemist on naiste pulmaga, s.t. peamiselt on kutsutud naised; meestepulm, kuhu naistel asja ei ole, toimuvat suure alkoholitarbimise saatel muul ajal. Samas mõni aeg hiljem oli meil võimalus külastada ka külapulma ja see oli juba hoopis teistlaadne. Selles naistepulmas tõesti mehi ei olnud, isegi mitte peigmeest. Pidu toimus aga küla keskel püsti löödud telgis; kutsumata külalised, sh meie saime passida ohutust kaugusest pimeduse varjus, kuidas pruudile toodi pulmakingina lõputult käterätte.
Meie esimene ööbimiskoht oli ilmselt üsna luksuslik võrreldes keskmise aseri koduga. See oli üks neljatoaline korter suhteliselt vanas hrustšovkas, mis oli kenasti, kuigi äärmiselt kitšimaigusena renoveeritud ja sisustatud. Vaibad ja võltsantiik on märksõnad. Mina näiteks magasin tõelises printsessivoodis, kuigi pigem nagu printsess herneteral, sest korteris oli kohutavalt palav ja ööd möödusid küljelt küljele väherdes. Voolavat vett oli meil ka ainult jaopärast; mõnel hommikul ja lõpuks suisa kaheks päevaks polnud meil aga üldse vett. Joogiks see muidugi niikuinii ei kõlvanud, sest sel oli väga õline kõrvalmaik, aga selle tohutu kuumuse käes oli tõeline õnn end enne magamaminekut korraks külma veega üle lobistada. Pudelivett kulus meil väga palju, õnneks oli see odav ja seda müüdi praktiliselt iga 200 meetri peal väikestes minimarketites.
Suveülikool oli aga täielik naljanumber. Juba taotlust sisse andes oli mul pisuke kahtlus, kas see etteantud programm ikka on nii tore, kuid mul oli nii suur soov Kaukaasiasse minna, et ma olin valmis riskima. Tegelikkuses oli asi veel hullem. Programm oli väga kesine, võiks öelda isegi, et peaaegu olematu. Ainuke, millega nad hakkama said, oli söögi korraldamine, kuid praktiliselt tähendas see seda, et meie päevakava nägi ette liiklemise lõunasöögipaigast õhtusöögipaika väikese vahepeatusega teejoomiseks. Neljandaks päevaks oli meil selge, et asi on mäda ja peale paigalistumise ja „huvitavate diskussioonide“ neil muud kavas ei olegi. Olime sel päeval istunud kaks tundi lõunasöögilauas, kui Nahid küsis, kas tahame minna metsa. Muidugi vastasime jaa. „Mets“ tähendas aga pisikest mereäärset metsasalu, kuhu meile keset parkimisplatsi organiseeriti laud ja toolid, et saaksime veel tund aega niisama istuda ja oodata. Mida täpselt, me ei saanudki aru. Isegi teed ei toodud. Mere äärde ka minna ei lubatud, sest „see on ohtlik“ ja kõrvalasuva teemaja aeda palmi alla vaadet nautima meid ka ei viidud, sest „seal istub seltskond mehi, kes joovad veini“. Meie korraldajad olid äärmiselt religioossed inimesed. Nagu me aga hiljem adusime, ei tähenda religiossus veel seda, et inimene on vastutulelik ja aus. Peale seda mõistetamatud ootamist viidi meid järgmisesse kohta, Talõši mägede jalamile – istuma ja teed jooma! Mäkke ronida otse loomulikult ei tohtinud, sest „see on ohtlik“. Mul sai süda nii täis, et küsisin mu kõrval istuvalt Nahidilt teravalt, kas aserid mitte kunagi ei jaluta. Ta naeratas mõistetamatult. Seletasin talle, et kui eurooplane läheb midagi vaatama, näiteks ühte mäge, siis ta mitte ei istu mäe alla teed jooma, vaid tahab kõigepealt mäe otsa ronida. Nahid noogutas püüdlikult. Ja kui ta pärast ütles, et võime mäkke ronida, siis kalpsasime me üles nagu vasikad. Mägi ei olnud kuigi kõrge ja meie jalutuskäik kestis vaevalt 20 minutit. Kui tahtsime veidi kauemaks jääda, seletas Nahid: we have no time! See sai edaspidi tüüpvastuseks. Me võisime suvalises kohas oodata kaks tundi, aga kui me tõesti midagi ägedat leidsime, oli meil alati nautimiseks liiga vähe aega. Absurdne, kas pole. Mõtlesin, et see on ilmselt mingi kummaline kultuuriline eripära. Eestis ja Põhja-Euroopas peetakse äärmiselt ebaviisakaks, kui sa lased teisi inimesi enda järel oodata.
Õhtuti meil mingit programmi ei olnud, seega sisustasime oma aega kaardimänguga. Õpetasin teistele turakat. Hagani, kes vahelduva eduga oli korteris meie lapsehoidja, oli selle mängu suur austaja. Aserid taovad turakut aga äärmiselt kiiresti, niisiis oli tema kannatamatu õiendamine äärmiselt tüütav meie rahumeelsele strateegiamängule. „You give, give! Take, take!“ seletas ta muudkui oma vigases inglise keeles. Lauamängud on Aserbaidžaanis väga popid. Enamus mehi istub niikuinii päevad läbi kohalikes teemajades. Teejoomise kõrvale kuulub niisiis ka tabla või doomino, harvemini kaardid. Mõtlen, et kui sealses kultuuris oleks alkoholi tarvitamine rohkem levinud, oleks see riik ammugi põhja joodud.
Teemajad on huvitav nähtus. Põhimõtteliselt võib üks kõik, kuhu sa lähed, avastada mõne puu alt paar lauda plastiktoolidega. Sinna võib end siis istuma sättida ja lasta tuua mõne manati eest teed ja pähkleid-rosinaid. Mõnel pool saab ka süüa. Ühest küljest on meeldiv niimoodi lageda taeva all värskes õhus teed juua, teisalt on need majad üksteisega äravahetamiseni sarnased. Ühesõnaga: sisu on oluline, mitte väline kest. Meil kipub pigem vastupidi olema.
Söök tundus algul väga maitsev: koha peal küpsetatud leib, kebab, värske tomat, kurk, arbuus, melon, viinamarjad. Peale nädalat aega ma seda aga enam süüa ei suutnud. Isu läks lihtsalt ära, nii kui ma neid lihahunnikuid ja leiba nägin. Üks ja sama maitse kolm korda päevas. Leiba toodi alati väga palju. Tegelikult aserid suvel suurt palju ei söögi. Leib ja arbuus on siis põhilised, kuid meile korraldati iga kord ka liha ja kartulit, harvem riisi või tatart. Ma oleks teab kui palju juurde maksnud mõne keedetud köögivilja eest, aga seda anti ainult meie üksikutele taimetoitlastele. Sebastian, kes on aga suisa vegaan, oli püsti hädas. Ta toituski terve see aeg vist ainult leivast ja tomatitest. Ühel korral saime ka ülimalt maitsvat kala, kuid muidu oli toit üsna vähe varieeruv. Seega tagasi Bakuusse jõudes läksime suurima meeleheaga McDonalds'isse. Kummaline küll, aga tuleb elus siukseid himusid peale.
Minu jaoks oli loodus üsna huvitav, samas need, kes Euroopas rohkem ringi käinud, kehitasid õlgu. Lenkoran asub Kaspia mere ja Talõši mägede vahel tasasel maal. Mäed on seal suhteliselt madalad, Karol võrdles neid Poola mägedega. Mul muidugi oli põnev seal ronida, kuna ma pole varem üleüldse mägedes käinud. Suurimaks harulduseks on raudpuu, mida kasvab maailmas väga vähestes paikades ja millel on ainulaadne omadus ristuvad oksad omavahel kokku kasvatada. Mägedes on ka palju mineraal- ja ravivee allikaid. Päris tore oli Astara Istisu's Iraani piiril jalgupidi väikses kuuma veega jõekeses solberdada ja teed juua. Või siis ühe teise koha peal soojavee vanni võtta, mis mõjus mulle nagu üks mõnus saunaskäik (kuna see üritus langes samale ajale veekaoga ööbimiskohas, olime üsna õnnelikud). Samas maitsesime ka mineraalvett, mis lõhnas nagu roiskunud muna. Seda päris igapäevaselt ei tihkaks tarvitada.
Väikeseks vahelduseks suurele istumisele olid ujumiskorrad Kaspia meres. Sai vähemalt liigutada. Kaspia meri on veidi soolasem kui Läänemeri, aga muidu suht sarnane. Vesi on muidugi soojem, ja sogasem. Ja lõunamaist värvi. Lenkorani rand oli ka selle poolest huvitav, et seal oli musta värvi liiv. Jube sürr. Rannaskäik pakkus ka mõnevõrra elevust. Meile öeldi, et mehed ja naised käivad eraldi randades. Kuna meil oli kolm tüdrukut, aga mitte ühtegi naissoost saatjat, viidi meid esiteks meeste randa. Oi, me olime seal päris suur vaatamisväärsus. Samas see ei olnud ka väga häiriv. Ma kujutasin tegelikult isegi ette, et mustad mehed osutavad blondidele tüdrukutele igal sammul palju rohkem tähelepanu, kuid midagi sellist ei toimunud. Ehk oli asi selles, et meil olid oma aseri „ihukaitsjad“ olemas. Järgmisel päeval viidi meid nn „segaranda“, aga see rand sai segarannaks alles siis, kui meie sinna läksime. Ühtegi aseri naist ma rannas ei näinud.
Naised teevad Aserbaidžaanis üldse oluliselt vähem kui mehed. Teemajades istuvad mehed, tänaval jalutavad põhiliselt mehed, autosid juhivad ainult mehed, internetikohvikuid tüdrukud ei külasta. Pearättidega naisi silmasin samas väga vähe. Üks kaetud naisterahvas, Khumar, oli meie organisaatorite seas. Ta oli ka ainus inimene Lenkoranis, kes tõesti hästi inglise keelt rääkis. Tegemist oli väga aktiivse naisega, kes oli ülikoolis õppinud, reisinud, töötas rahvustelevisioonis. Ta oli samas aga tõeline ninatark ja targutaja, ja kahjuks tagantjärgi pean ka ütlema, et ilmselt inimene, kes oma positsiooni ära kasutas. Khumar jutustas, et Aserbaidžaanis on pearätti kandval naisel võimatu poliitilist karjääri teha, sest poliitika ja islam on rangelt eraldatud. Kahju muidugi, et selline eraldus tähendab inimese jaoks sundvalikut: kas üks või teine.
Nädala möödudes öeldi meile, et meid pannakse nüüd ühe teise projektiga kokku. Varsti-varsti saabuvat noored Ukrainast, Moldovast, Türgist, Gruusiast. Kui küsisime, mis me tegema hakkame, ütles Miri, et ta jagab varsti programmi laiali. Kui „varsti“ mööda sai ja me uuesti küsisime, ütles ta, et teeb seda kohe, kui printeri leiab. Printer oli aga büroos ja büroo kinni. Pidi ootama esmaspäeva. Kui küsisin, kas ta siis ütleks äkki niisama, mis me tegema hakkame, vangutas ta pead ja ütles, et ei mäleta peast. Äärmiselt kahtlane. Tegelikkuses tähendas see ilmselt seda, et neil polnudki mingit programmi välja mõeldud.
Viimasel hommikul korteris ajas Nahid meid erakordselt vara üles ja teatas, et peame oma asjad kohe kokku pakkima ja hommikust sööma, sest lahkume korterist kell 8 ja enam tagasi ei tule. Miri oli eelmisel päeval öelnud, et kolime ümber hotelli, aga et see ei toimu enne järgmist õhtut. Nahid oli äärmiselt halvas tujus ja talle vastu vaidlemine oli mõttetu. Panime siis asjad kokku ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud leiba. Nahid, kes oli eelmisel õhtul sõpradega väljas pummeldanud, läks ise hoopis magama. Kuna meil ei paistnud kiiret olema, läksime samuti tagasi pikutama. Lõppeks saime minekuvalmis alles kusagil kella üheksa ja kümne vahel. Pakid käskis Nahid siiski korterisse jätta. Jalutasime kesklinna (peab siiski silmas pidama, et Lenkoran on rohkem küla kui linn), kus millegipärast jäime parki istuma. Pidime ootama Mirit. Aeg läks. Kui Miri tuli, kamandati meid bussi, kus me ootasime veel mõnda aega. Ja siis sõitis buss – tagasi korterisse. Kell oli umbes 11. Ma arvan, et igaüks meist tahtis Nahidile virutada. Samas oli see lihtsalt niivõrd absurdne, et kandus juba tõelisesse huumoriklassikasse.
Hotell asus linnast väljas, mingis pisikeses külas, kust Miri pärit oli ja mida asustas pool tema suguseltsi. Hotell oli see ainult nime poolest, aga see oli siiski meeldivam kui meie läppunud korter. Seal saime vähemalt õues istuda ja oksendamiseni tablat mängida. Hotelli mänedžer oli Miri sugulane, keda me omakeskis hakkasime nimetama „security person“ või mees valges, sest tema nime keegi ei mäletanud, inglise keelt ta ei rääkinud, aga ta istus kogu aeg vahetus läheduses ja hoidis meil silma peal. Mina sain temaga suheldud vigases vene keeles. Eestit ta muidugi teadis ja ütles, et Baltikum oli ainus demokraatlik piirkond Nõukogude liidus. Ei vaidle vastu.
Saabusid ka teise projekti osalised. Neid oli kuskil 15, nii et meid oli korraga kena grupp. Meil oli muidugi suur rõõm neile teatada, et ilmselt tähendab ka nende kõlava nimega projekt „Let's create the new model of youth participation“ peamiselt istumist ja teejoomist. Esimese päeva möödudes olid nad küllalt hämmeldunud, miks meile selline programm ei meeldi (olime peale hommikusööki teinud 600 m „matka“ rahvuspargi õpperajal ja seal samas kõrval teed joonud). Tuli välja, et nende projekt tähendas „non-formal communication with program countries“. See program countries tähendas aga meid, AEGEE Euroopa Liidu poolseid osalejaid. Seega avastasime oma üllatuseks, et meid kasutatakse mingi teise projekti täitmiseks. Meie ülesanne oli siis ilmselt teeklaasi taga vabas õhkkonnas ukrainlaste ja türklastega juttu vesta. Alles klar.
Umbes siis saime ka teada, et Gruusias on sõda ja piir Aserbaidžaaniga on kinni. Meie seltskonnas olid ka mõned grusiinid, kuid nemad suhtusid asjasse väga rahulikult. Esme oli juba niikuinii põgenik Abhaasiast. Ta ohkas vaid ja ütles, et ei tahaks teist korda sõjapõgenikuks saada. Aegeelaste ridadest käis aga elevuskahin läbi. Enamusel meist oli lend Bakuust, kuid olid ka mõned, kes olid plaaninud läbi Gruusia jaTürgi tagasi minna. Kuid edasiste sammude plaanimiseks oli meil vaja internetti. Paraku kehitasid korraldajad selle peale aga õlgu. Võib-olla homme. Mind ajas selline ükskõiksus väga marru.
Kui ma nüüd selle peale mõtlema hakkan, siis ma ei suudagi välja mõelda, mis me hiljem õieti tegime. Sõime, ootasime, molutasime, mängisime kaarte, käisime paar korda ujumas. Õhtud olid ka rahulikud. Üritasime vaikselt viina juua, aga viin ei ole ikka suurem asi kuuma aja jook. Vein oli üsna kohutav. Mul õnnestus kohalikust poest osta üks 2003. aasta vein, aga tolmukihi ja maitseomaduste järgi võis arvata, et vein oli see viis aastat samas ülemisel riiulil seisnud.
Ootasime pikisilmi European Night'i, aga korraldajad ainult lubasid, et homme ja homme, nii mitu päeva järjest. Lõpuks saabus hetk, kus Axel, Karol ja Damien pidid lahkumiseks valmistuma ja meil sai hing täis ning Tomaš hõikas üle õue, et tooge nüüd oma pudelid lauale. Ja sellest tuli parim pidu. Kõik läksid selle väikse anarhismipuhanguga kaasa ja kuigi kell oli hiline, kraamiti kõik kaasasolev lauale. Juttu jätkus kauemaks. Isegi laul võeti üles!
Meie programmi lõppeks teatati, et nüüd sõidame kõik koos Bakuusse, kus toimub mingi suur vabaõhu noorteüritus mererannal. Bakuusse sõit võttis meil peaaegu terve päeva. Peale kümmet päeva Lenkoranis mõjus Bakuu tõeliselt virgutavalt. Vabaõhu noorteüritus oli aga täpsemalt öeldes eriti peen pidu rannahotellis. Toit ja jook olid priid, esined mingi aseri staar ja kohal oli ainult kutsetega eliit. Pean ausalt tunnistama, et varem pole ma sellisele peole sattunud. Aga välismaalastele avanevad siin ilmas mõnedki uksed :) Esimese asjana lendasime puhvetisse, et maiustada pasta ja võileibadega. Oi, kui head need maitsesid! Peale Lõuna-Aserbaidžaani unist konservatiivsust oli see pidu tõeline hitt. Lõime tantsu ja ostsime baarist hirmkallist õlut.
Meile oli räägitud, et viimased päevad Bakuus enne ärasõitu võime me peatuda peo korraldanud noorteorganisatsiooni tühjas villas mererannal. Kõlas hästi. Peale pidu viidigi meid sinna, meie kurvastuseks asus nimetatud villa aga enam kui tunni sõidu kaugusel Bakuu kesklinnast. Villa oli siiski tõeline villa. Kitšimaiguline antiik ja vaibad on siingi märksõnad, ent lisaks veel bassein, kõrge tara ümber maja ja luksuslikud autod. Milline noorteorganisatsioon saaks endale sellist asja lubada? Villa ukse kohale olid kirjutatud ehitusaastad 1991-1993. Võib endale ette kujutada, kes ja millise raha eest sellise maja endale ehitas.
Seal villas saabus ka meie programmi tragikoomiline lõppvaatus. Meid viidi sinna, kuid hommikul ei olnud korraldajatest enam kippu ega kõppu. Meiega olid ainult Hagani ja Ali, kaks noort tüüpi, kes ei teadnud mitte millestki kunagi mitte midagi, kuid olid saanud meie headeks kaaslasteks. Kui me Miriga kontakti leida püüdsime, tuli vastuseks, et programm on nüüd läbi ja nemad enam ei vastuta. Türklaste leeri saabus meeleheide, sest neile oli lubatud reisikulude tagastamist. Tuli veel välja teisigi huvitavaid fakte korralduse köögipoole kohta. AEGEE rahvas oli kõik nagu muuseas kompunnitud selle teisi projekti nimekirja, sest sealseks eelduseks olid 28 osalejat 7 eri riigist. Selleks siis ilmselt ka meie passide koopiaid vaja oli. Veronika tegi hiljem selgeks, et Miri kui põhikorraldaja oli saanud teise projekti korraldamiseks Euroopa Nõukogult 10 tuhat Eurot. Kui arvutada, et 15 osaleja peale (aegeelased maksid ju kõik ise kinni!) läks maksimumis 100 eurot, siis panid korraldajad enda taskusse ligikaudu 8500 eurot. Arvestades, et Aserbaidžaani keskmine sissetulek on 3600 krooni kuus, on selline rahvusvaheliste projektide korraldamine ilmselt kena sissetulekuallikas.
Nii ei jäänud meil lõpuks muud üle, kui sealt villast oma jõududega jalga lasta. Keegi meist ei soovinud end enam nende meelevalda jätta. See seltskond oli tõestanud end ebaausate ja hoolimatute inimestena ja me olime kõik arvamusel, et saame omal käel paremini hakkama. Need, kes veel jäänud olid, pakkisid kõik kokku ja seiklesid kesklinna tagasi hosteli 1000 kaamelit juurde. Sealne majahärra oli tõestanud end vastutuleliku inimesena ja lootsime paigutada tema juurde vähemalt oma asjad, et siis kergema pagasiga linna avastada.
Veetsin Bakuus omal käel kokku kolm päeva. Esiteks oli meid veel kena seltskond, kellega sai Bakuu lahel lõbusõitu tehtud ja promenaadil jäätist söödud. Siis jäime ainult mina, Sebastian ja Karol. Karolil oli idee minna Kaukasusse. Kuna meil oli veel mõni päev, tundus see väga hea mõte. Paraku ei vedanud meil üleüldse linnas välja viiva transpordiga. Usaldasime ühtesid juhuslikult kohatud inglise keelt rääkivaid asereid, kes ütlesid, et neil on ka samasse minna vaja, kus meil. Nad olid küll toredad, aga äärmiselt ebapraktilised meie vaatenurgast. Nad püüdsid leida mitteametlikust maršrutkade väljumispaigast endale bussi, aga lubatud 20 minuti asemel ootasime me seal 3 tundi, kuni meie kannatus katkes. Läks pimedaks. Inimesed ümberringi kas sebisid midagi või ootasid närviliselt. Ilmselt mitte keegi ei saanud sealt seda, mida tahtis. Mind kummitas üks Kino laul. Mõtlesin, et selline siis ongi see lõunamaa värk. Pilk Aasiasse. Tekkis mingi seletamatu rännukihk.
Üritasime kaugliini bussijaamast leida Shaki'sse väljuvat bussi. Sellega olnuks muidu hea sõita, sest Bakuust Kaukasusse on mööda neid kohutavaid teid ikka 6-7 tundi. Hommikuks olnuksime kohal. Pileteid paraku ei olnud. Oli vaid mass edasi-tagasi saalivaid ja seletavaid inimesi, karjumine, hõiklemine ja veidrad hiina noored, kes müütasid oma mõttetut odavat rämpsu. Pärast sain teada, et 20.Jaanuari väljak, kus see bussijaam asus, on Bakuu kõige ohtlikum paik.
Õnneks oli meil varuplaan. Oma teel bussijaama olime täiesti juhuslikult kohanud paari AEGEElast, kes osalesid Tbilisi-Bakuu suveülikoolis ja kes soovitasid meid tulla AEGEE-Bakuu büroosse ööbima. Olime neile viisakalt „ei“ öelnud, kuid küsisime siiski igaks juhuks aadressi. Tagasi linna sõitsime metrooga. Metroo on Bakuus muide väga korralik.
Leidsime koha üles, kuid kedagi polnud kodus. Ilmselt olid nad hiljemaks välja jäänud, kuigi kell oli juba öö. Istusime maha ja ootasime. Taksod sõitsid mööda ja küsisid „No problem?“ Probleemi pole, vastasime meie. Siis avati järsku vastasmaja teisel korrusel aken. Noor tüdruk pistis pea välja ja küsis, miks me tänaval istume. Vastasime, et ootame sõpru. Aken pandi kinni. Mõne aja pärast tehti jälle lahti. Kas te süüa tahate? Jah, aga kas teil on kohta, kus magada? Akna kinni ja lahti tegemine jätkus veel kahtlustega mõnda aega. Vaatasime üles ja mõistatasime, kas meil läheb õnneks. Viimaks kutsus ta meid tuppa. Andis süüa ja tegi üles pööningule suurepärase aseme. Me olime nagu välgust tabatud. Niivõrd lahked inimesed! Olime ülimalt tänulikud kõige eest.
Bakuus kohatud aserid olid üldse kõik väga toredad. AEGEE-Baku on rohkem Euroopa vaimus. Nad olid Lenkorani tegelaste suhtes üsna skeptilised, öeldes, et see nn valitsusväline noorteorganisatsioon, mille peol me rannas osalenud olime, on hoopis valitsuse poolne ühendus. Aserbaidžaanis nii toimubki. Kõik on formaalne. Opositsiooniparteid on formaalsed, NGO'd on formaalsed. Kriitika valistuse aadressil on lubatud seni kaua, kuni sa päriselt ka midagi tegema ei hakka. Siis lõpetad vanglas.
Uitasime Bakuus, imetlesime vanalinna, sõime arbuusi. Kaks tüüpi pakkusid end vabatahtlikult giidideks ja näitasid meile vaatasmisväärsusi. Nad olid väga toredad, unistasid mõlemad Euroopasse minekust ja tundsid ilmselt head meelt sellest, et said meiega inglise keelt harjutada. Nad olid optimistlikud, kuid oli näha, et olukord ei paku neile just kuigi palju võimalusi. Hoian pöialt, et neil ikka läheks korda kuidagi maailma näha.
Mina ja Sebastian olime viimased, kes Bakuust lahkusid. Kõike teised olid juba vehkat teinud, kes Istanbuli, kes Tbilisisse, kes lennukiga Viini. On ülimalt huvitav, et Riiast üldse otselennud Bakuusse toimuvad. Tulles oli lennuk suhteliselt tühi, kuid minnes täiesti täis. Need olid ilmselt need, kes pidid loobuma Tbilisi kaudu lendamisest. Veetsime Sebastianiga Riias toreda päeva. Tema lendas Hamburgi edasi. Sõime musta leiba ja salatit ja imestasime, kui rahulik ja ratsionaalne kõik Riias on. Jahe ka. Isegi vihma sadas. Ei mingeid arbuuse ega teel uitavaid lehmi enam.
Necesen? Yaxshiam!
