Juubelihõngulisest pealinnast tagasi väiksesse porisesse Tartusse....
Riia on praegu tõelises piduehtes. Ma küll täpselt ei tea, kuidas siin 24.veebruari tähistati, aga ma vean kihla, et Läti variant on ilusam. Nemad nimelt korraldavad pidupäevade ajal valgusfestivali, mis tähendab, et üle kogu Riia kesklinna võib leida suurepäraseid kunstiteoseid-installatsioone, mis mängivad valgusega. Sest valgus, nagu ütlevad festivali korraldajad ise, on nii vaba, et teda ei saa kotti toppida. Minu meelest on see väga ilus võrdlus - valgus/vabadus.
Reedel, kui neil juba vaikselt see peomeeleolu pihta hakkas, jalutasin peale raamatukogust tulekut linnas ringi. Kõht oli kohutavalt tühi, aga ma trotsisin nälga ja tegin enne poodiminekut kesklinnale suure tiiru peale. Toomkiriku juures oli roheline lillemaailm lendavate pilvekeste ja ürgse lauluga. Kuulasin ja nautisin. Saima juures Jekabs iela'l olid püsti lõõmavad tulepostid, mis andsid ka sooja mu külmunud kätele, aga sealjures pidi ette vaatama, et ebasoodne tuulesund pahvakuna sädemeid näkku ei puhuks. Esplanaadil olid puude otsa riputatud suured valged kumavad herilasepesad ja ooperiteater oli kiiskavpunaseks toonitud. Kõige vahvamad olid mu meelest Mustpeade maja fassaadil barokselt süngesügava muusika järgi tanstivad tuled ja ürgne ulme-muinasjutumets Läti ülikooli hoone taguses pargis. Uhh, praegu mõtlen, et tahaks sinna tagasi, nende sinetavalt kummuvate dinosaurusemunade keskele... selles pimedas novembriilmas oli see tõeline oaas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar