Vabanemine asjade painest I

Praegu käib suurpuhastus. Vaatan üle neid asju, millest aasta tagasi lahkusin ja püüan mõistatada, kas mul on neid veel vaja selle teadmise taustal, et ma olen selle kriitilise ajavahemiku jooksul ka ilma nendeta hakkama saanud.

Ühte karpi koristades leidsin sellise märgi, mis käib nagu kirjaklamber kuhugi kuuerevääri vms külge, oranži värvi. Mäletan, et ma sain selle mingi võistluse või konkursi käigus ja kuna ma olen ta kunagi Tallinnast Tartusse vedinud, pidi see olema oluline mälestusese. Miks, ei mäleta. Vaatasin, mis sinna peale on kirjutatud: Otto Juhansoo 75, 1988. Ma ei tea, kes on nimetatud härra Juhansoo, mul pole ausalt öelda õrnematki aimugi. Ma võisin olla umbes 12-13, kui ma selle märgi omanikuks sain, seega aasta oli siis 1996. Miks nad meile siukse märgi andsid, veel 8 aastat peale seda 75 juubelit?! Aga vot oli siuke komme tollal: jagada lastele märke ja kleepse lihtsalt selle pärast, et need olid märgid ja kleepsud, mis iganes seal siis tegelikult peal seisis. Ma arvan, et ma olin selle märgi üle üsna rõõmus, ma ehk isegi kandsin teda mingil ajal rinnas, mõtlemata sügavamalt järele tema tegeliku tähenduse üle.

Ma plaanisin selle plastiktüki ennemalt ära visata. Aga nüüd kui ma selle sissekande siin kirjutanud olen, jätan ta võib-olla ikkagi alles. Selle märgilisuse pärast, mille ta saab selle sissekande tõttu.