Selle paarinädalase reisimehe elu lõppvaatuseks oli mul plaanitud kolmepäevane uurimisreis Riiga. Jajahh, kõlab uhkelt: käisin teadustööd tegemas. Istusin kolm päeva Riia raamatukogude vanaraamatu osakondades ja muudkui lugesin, lugesin, lugesin...
Esimesel päeval trampisin rõõmsalt Seimi vastas asuvasse rahvusraamatukokku, tegin lugejakaardi, andsin juba asjad garderoobi ära, kui siis alles avastasin, et mulle vajalik lugemissaal tehakse alles kell üks päeval lahti. Kõmpisin välja tagasi ja mõtlesin, mida peale hakata nende mõne ülejääva tunniga. Kuna raamatukogu asub Toomkiriku lähedal, ja mulle kargas pähe, et ma polegi kunagi seal käinud, seadsin sammud sinnapoole. Alustasin tegelikult Toomkiriku kõrvalt asuvast Riia linna ajaloo ja navigatsioonimuuseumist. See on kuulu järgi üks vanimaid Euroopa muuseume. Ekspositsioon oli tõesti vana, selline vanas heas nõukogude traditsioonis. Ainult inglisekeelsed seinatekstid olid paigaldatud millalgi üheksakümnendatel. Enamus infot oli siiski lätikeelne. Ent põnevaid asju sai seal sellegipoolest näha. Tõesti, neil ikka on igast ägedaid asju seal..! Mehaanilised trummarid 17.sajandist ja tonnideviisi hõbenõusid...
Ja Toomkirikus asub Salaspilsi kivipea. Siuke kummaline kivist puuslik, mingi balti paganate värk, jube äge, meenutab natuke Lõuna-Ameerika kultuuride kivijunne, ainult on natuke väiksem.
Mis kõik pani mind mõtlema sellele, et ma ei ole õieti Riias muuseumites üldse käinud. Mis põnevat neil kõik veel näiteks väliskunstimuuseumis olla võib!
Toomkirikus avastasin temaatilise vitraaži.
Kui see vasakpoolne on Gustav Adolf, siis parempoolne saab ainult olla Hermann Samson, mõtlen ma. On küll nagu tema nägu ju.
Muidu olin hoolas ja tegin tööd. Leidsin oma suureks üllatuseks, et Riia akadeemilises raamatukogus on olemas kõik asjad, mida mul tarvis on. Kui sinna kohale jõudsin (paraku alles teisel päeval), oli raamatukoguhoidja suht hämmastunud, et mul on AINULT KAKS päeva aega nende juures tööd teha. Ta paistis olevat Samsoni ekspert, mul hakkas lausa kõhe. Ilmselt on ta ainesega juba pikemalt tuttav, ka Dobreff, kes Samsoni kirjavahetusest Oxenstjernaga oma doktoritöö kirjutas, on tema juures istumas käinud. Muidu nende lugemisaal on väga ilus ja hubane, selline äärmiselt ajalooline. Brotze portree seina peal ja... vanad raamatud on ju nii soliidsed nii ehk naa. Ta kuhjas mulle kõik, mis leidis, laua peale, ja oli isegi nii vastutulelik, et lubas mul peale Lettonica saali sulgemisaega mujale kolida ja hilise õhtuni omaette nohistada.
Aga Riia! Riia on nii ilus! Ma ei saa ikka neist aru, kellele Riia ei meeldi. Seal on nii palju fantastilist arhitektuuri, ja linn ise on kuidagi orgaaniline segu vanast ja vanemast ja veidi uuemast ja päris uuest, vähemalt kesklinnas on see küll nii. Mingi majesteetlikkus läbib seda kõike. Barokseid portaale on iga nurga peal, ja juugend, loomulikult juugend... Riia on Berliini kõrval teine siuke linn, kus ma ringi jalutades mõtlen, et siin võiks mingi aeg elada.
Läti keele peaks ainult selgeks õppima, jahh.
Paldies.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar