Mu tobenaljakas kolimissaaga saab homme lõpu.

Kui nüüd aus olla, siis ma olen isegi väga paikselt elanud siin Tartu linna peal. Kuuldes neid möödaminevaid märkusi näe, siin ma elasin siis ja siis, ja mõeldes, et on inimesi, kes on elukohta vahetanud suisa iga aasta või semester, siis pole mul midagi vastu panna. Ühikast Suppigi kolimine võttis juba hulga närve. Ma olen tegelikult ikka väga laisk inimene, ei kipu väga rõhku panema välistele detailidele.

Tegelikult tahaks hoopis nukrutseda siin selle koha pealt, et see Narva mnt korter, kus ma hetkel asun, on ju nii ilus, aga nii käestlastud koht. See kõik siin vajaks hädasti remonti, ja kahjuks suuremat kui vaid uus tapeet seina ja värv lakke. Siin on ruumikas ja eriti meeldivad mulle need vanad aknad. Tegelikult on need varastel nõukogudeaastatel ehitatud majad ju väga väga ilusad! Vaadake kasvõi Kohtla-Järve kesklinna või Sillamäed! Ja Narva mäe majad on tõesti varase 20.sajandi korteriideaalide pikendus oma suurte tubade ja koridoridega. Miks siis miks siis ometi siin nõnda kurb seis on...

Siinkohal tahaks maailma kõigile korteriomanikele südamele panna, et ärge laske oma kortereid käest! Nad väärivad hoolt ja armastust, ükskõik siis millisest aastasajast või kümendist nad pärinevad, asugu nad villades või äärelinna agulimajades.