Elamisväärseim linn maailmas

Väidetavalt on Münster mõned aastad tagasi saanud just sellise tiitli. Uhke, kas pole?

Niisiis - olen nüüd õnnelikult maandunud Münsteris, Westfaalis Saksamaal. See on linn, mis on Tartust kolm korda suurem, üliõpilasi on siin ilmselt umbes kaks korda rohkem kui Tartus ja jalgrattaid on siin üle poole miljoni. Mul ei ole kahjuks veel kaherattalist sõpra ja interneti puudumise kõrval tundub see olevat hetkel kõige suurem miinus. Ilmad on hetkel küll ilusad, nii et ma isegi väga tahaksin mööda kuldrohelist promenaadi kärutada ja linnale tiiru peale teha.

Internetiga on jahh kehvad lood. Ma pean maksma 80 eurot ainuüksi selle eest, et üldse saada võimalust netti ühikas kasutada - ja sellele liitub muidugi ka kuutasu. Eks näeb - mul on teatav kiusatus üldse ilma netita jääda, aga kahjuks ei ole siin ka linnas väga häid kohti, kus wifi leviks. Hetkel istun Hauptbahnhofi juures kohvikus, kus ei pea maksma mitte neti, vaid kohvi eest (kahjuks keel vääratas, tegelt ma tahtsin teed tellida, aga no mis teha, deutsche sprache pole veel nii arenenud).

Gescherweg 74 asub paraku üsna kaugel kesklinnast, selle pärast on mul ka leeze't tarvis (münsterlaste leiutatud sõna ratta kohta). Ühikas on selline... hm, 35 aastat vana paneelikas. Mul on kööginurk ja vannituba omaette, ei teagi, kas olla selle üle õnnelik või mitte. Mõned elavad hirmuäratava nimega kohas Horstmarer Landweg'il ja poola tibid kurdavad, et nad peavad dušši kaheteistkümne inimesega jagama. Selles mõttes mul on vedanud, aga samas pole ka kohta, kus eriliselt sotsialiseeruda. Ja panni mul ka ei ole, et muna praadida, kuid selle eest soetasin endale imeilusa edelsteel poti, mille kohta ma juba mõtlen, kuidas ma ta Eestisse tagasi transpordin, sest siia ma küll nii ilusat potti jätta ei taha! Ah, aga päike ei paista sisse ja esialgu on mu riiulid nii tühjad, et hale hakkab lausa.

Millega ma siia tulles eriti arvestada ei osanud, oli see, et sakslastele meeldib bürokraatia (tegelt oleks pidanud ehk selle peale varem tulema - logisch ju! - meenuvad kollased paberikesed, mida koolis tuli iga puudutud tunni kohta täita). Igal juhul asjaajamised võtavad kaua aega, sest ametiasutused on lahti 8...12 hommikul! No mis mõttes?? Ja poed pannakse ka liiga vara kinni. Eriti tore oli muidugi see, et kui kõik see erasmuslaste hord oli esmaspäeval teada saanud, kui palju neil tuleb igasuguste asutuste uksi kulutada, et saada endale pangaarve ja üliõpilaspilet ja linna elamisluba, siis teatati ka, et mnjaa, aga kolmapäeval on meil KÕIK suletud, sest see on riigipüha. See tuli igatahes väga ootamatult. Tjah, mul oli teisipäeval nii kiire, et ma ei jõudnud endale isegi poest süüa osta. Õnneks Bahnhofis on hädaabi pood olemas.
See kõik tähendab aga seda, et kõigist vajalikest asjaajamisest on mul nädalaga ära aetud ainult pool. Kui sedagi. Sest selleks, et endale nt pangakontot teha, tuleb kõigepealt leida endale elukoha järgne esindus, seal käia ja endale tärmin paika panna ja alles siis saab tulla ning konto avada.

Inimesi on palju. Münster on tõepoolest internatsionaalne linn. Jaapanlasi on kuidagi silmatorkavalt rohkelt (või noh, asiaate, ma kahjuks ei tee vahet). Erasmuslaste seas on palju hispaanlasi ja poolakaid, eestlasi on peale minu veel kolm, kõik õpivad juurat ja kuigi ma neid kedagi enne ei tundud, avastasin imelikke seoseid: Vitaliga käisin kunagi saksakeele kursusel koos, Janno on samuti lõpetanud Saksa osakonna ja Mare on Tõnu Tannbergi tütar! Küll maa ja ilm on ikka väiksed! Aga ilmselt on asi Eesti kui sellise üldises väiksuses ehk siis iga eestlastega on küllap võimalik avastada kummalisi seoseid.

Oi, mu aku hakkab tühjenema.

P.S. See ei puuduta küll kuidagi Münsterit, aga kui te peaks juhtuma minema Viini, siis ärge kunagi tellige seal Kaffe't (lühikese e-ga), vaid tellige Kaffee (pika eega) ja üleüldse, parem küsige kohe Kaffee Melange'i, muidu kelnerid peavad teid lollakaks. Seda rääkis mulle mu koridorinaaber Peter Austriast, kes on seni erasmuslaste seas ainuke Geisteswissenschaftide esindaja, keda ma kohanud olen. Põhiliseks on siin ikka inimesed, kes õpivad Medizini, Politikwissenschafti, Wirtschafti või Jurat.