Jajahh, blogindus ja üleüldse dokumentalistikasse kalduvad väljendusvahendid on ühed riskantsed asjad. Kuna eile oli... khm... pidu jälle, siis olen ma terve tänase päeva niisama internetis ringi uimerdanud (ma käisin siiski ka arhiivis ja loengus ja raamatukogus, aga kodus lihtsalt suurt tööd ei viitsind hakata tegema) ja EPLi edetabelis püsib muudkui Kadri Kõusaare selgitav tekst oma debüütfilmi kohta. Ja kuna ma eile sattusin sealsamas lugema ka Kristina Davidjantsi artiklit filmitegijate eetilistest valikutest Eesti filmi lähiajaloos, siis hakkas see teema mind järjest rohkem huvitama ja nii ma siis kammisin siin läbi igasugu arvamuslehekülgi jne. Mu meelest see Kõusaare tänane tekst tõstatab hoopis muid küsimusi, kui see senine loomevabaduse piiramisega liputamine. Mu meelest ei ole siin tegu mingi vabadusepiiramisega, vaid tõesti üle laipade valmis tehtud filmiga ja nö egoprojektiga, kus hoopis küsimus eetikast ja vastutusest peaks seisma esiplaanil. Aga siin kaldun minagi juba ehk hinnagutesse, mida on riskante anda. Ehk siis ütleme, et kunsti ja eetika probleemide üle võiks arutleda pikemalt. Kui õiged küsimuseasetused leida, siis on ju isegi tervitatav, et ühe filmi valmimise protsess (aga mitte film kui kunstiline tervik ise!) tekitab diskussiooni, mille kaudu ühiskond võib läbi vaadata oma suhtumise üksikisiku vabadusse ja vastutusse. Mingi artikli kaudu tõmbus ka paralleel sellega, et Olavi Ruitlase blogi keelas kohus tema eksnaise nõudel ja kuidas Kivisildnik selle pihta karjuma pani, et vaikiv ajastu jne. Esiteks ajaloolasena ma ei kipuks üldse seda terminit "vaikiv ajastu" nii kergekäeliselt kasutama. Teiseks peaks ehk esitama küsimuse sedapidi: kas meil on mingi valitsev ideoloogia, mis käsib sulgeda solvava sisuga blogisid ja keelab filme, kus filmitegija ei ole suutnud hoiduda tungimast kellegi eraellu - või on see lihtsalt kaine mõistus, mis ütleb, et sõnavabadus ei vabasta enda sõnade (laiemalt tekstide) eest vastutamast?
Jajaah, nii vaadates võiks ma ju siin pikalt ja laialt jahvatada kõiksugu kenade välismaalastest sõprade elaelust ja isikuomadest, jagades omapoolseid hinnanguid paremale ja vasakule: sest kedagi ei ole ju lugemas ja solvumas! Kes see ikka eesti keelt tönkab neist... ja kodustel oleks põnevam lugeda, sest seks ja vägivald ju ikka müüb! Ent kus siis täpselt ikkagi läheb selle vastutuse piir, mida võib ja mida ei või. Mind paneb väga imestama, millise ükskõiksusega teinekord (mingid täiesti suvalised) blogijad (eestikeelsed) oma lehekülgedel enda ja teiste eraelu lugeja ette laovad. Teiste päevikuid on huvitav lugeda küll, aga päevik on ju isiklik asi ja seda saab enamasti lugeda ainult sajala! Blogi on aga sügavalt avalik asi. Pealegi peitub blogi-idees ka suurepärane võimalus olla päris autor, kes oma lugejat katarsise poole juhatab! Et siis argielu ilu jne. Vahel on ühel ja teisel pool lugeda väga ilusaid ja tõsiseid sissekandeid, nii vormi kui sisu poolest kauneid tõdemusi elu enese kohta. Selliseid võiks ju rohkem olla.

Lugesin just EPL-ist lugu selle kohta, kui palju aega ja vaeva kulub selleks, et Mustamäelt rattaga kesklinna tööle sõita. 40 minutit ja eluohtlikkus ja peab veel duši alla ka minema, et saaks kenasti tööpäeva alata. Tjah. Võtsin GoogleMapsi lahti ja uurisin järgi, kui mitu kilomteetrit on meie majast Nõmmel Vabaduse väljakule - vahemaa, mida ma tavaliselt bussiga läbin. Tuleb välja, et 6,3 kilomeetrit, ei olegi ju väga palju. Kui ma nüüd võrdlen seda sellega, kui kaugel asub Handorf Münsteri kesklinnast, siis see on umbes 7,5 kilomeetrit. Handorfi sõiduks kulub mul veidi vähem kui tund aega, aga sõidukiirus on mõõdukas ja ülemäärast rassimist ette ei tule, kuigi teele jäävad mõned väga järsud sillad. Niisiis mõtlesin, et peaks igal juhul ka proovi tegema, kui kiiresti ja kui suure vaevaga sõidaks ma Tallinnas kodust linna. Mõni aeg tagasi oleks see olnud veel väga hulljulge ettevõtmine, kuna Järve kandis ei olnud seal mingit muud võimalust sõitmiseks kui 4-realine tee koos kihutavate autodega. Ent nüüd on seal isegi midagi rattateelaadset, nii et võib ju üritada. Muidugi mu meelest on täielik jama see, nagu peaks rattaga tööle minnes veel arvestama juurde pesemiseks kuluva aja. Kus ma siin Münsteris näen inimesi, kes ennast peale iga lühikest otsa pesema tõttavad? Üldiselt on nii, et rattasõit kulutab normaalsel tempol hulga vähem energiat kui kõndimine. Muidugi kui loota ülikiirele kohalejõudmisele ja hullult väntama kukkuda, siis jahh, aga see ongi rohkem sportlaste pärusmaa. Rahulikult vändates tuleb arvestada võib-olla pikema sõiduajaga, aga vähemalt jääb alles sõidu mõnu. Aga jah, seda ma küll ette ei kujuta, kuidas päästa oma ratast varastamisest. Tahaks õudsalt oma rattakese Eestisse kaaa võtta sellegi pärast, et sellel on üsna hea lukk, siuke metallivõru, mis on ratta küljes, kiiresti suletav ja kindlasti ei saa seda mingite suvaliste metallikääridega puruks nüsida. Aga kust saaks Eestis siukse lisavarustusega ratta?!
Teisalt - ma ei mõista, kuidas Tartus on võimalik rattaga ringi liikuda. Toomemägi jääb ju igale poole ette!!

Oi, mul tekkis nüüd suur rattasõidu isu. Lähen pesen nõud ära (ma olen praegu köögitoimkonnas) ja siis sõidan vaatan, mis Hafenfestil toimub.

Elagu internet

Mul on interneti püsiühenduse suhtes olnud tihtipeale kahtluseid. Näiteks kui me Kartulisse kolisime, siis ma nõudsin valjuhäälselt, et me peame püsiühenduse sisse panema, kuigi Eneli oli vastu ja ütles, et saab hakkama ka koolis netti kasutades, sest suurt muuks seda vaja ju ei ole kui meilide kontrollimiseks, ei pea ju terve õhtut msn-is või orkutis või muudeks siuksetes kohtades istuma ja no-life'ima. Ma mõtlesin sellele uuesti nüüd, kui Münsterisse kolisin ja seisin vastamisi tõsiasjaga, et püsiühenduse sissepanek nõuab mult ühekordset 80 € investeeringut. Kaalusin päris tõsiselt, kas mitte minna seda teed, et end internetist võõrutada ja käiagi ainult linnas netis. Mõned inimesed on tõestanud, et saab ka nii, näiteks Anna. Aga maksin siiski selle hinna ära, kuigi asjal on ka oma tagasilööke olnud - näiteks jaanuar, kui ma pea kuu aega järjest kodus istusin ja ühelt teatavalt netilehelt (mis nüüd õnneks kinni pandi!) järjepanu filme vaatasin (rekord oli vist neli filmi õhtu jooksul!).

Hahaa, aga vahepealsel ajal olen leinud, et internet on ajaloolasele üks väga tänuväärne tööriist, eriti kui uurida 17.sajandi trükiseid. . Ühest küljest võib väga palju infot saada üksnes raamatukogude katalooge lehitsedes, leides juhuslikult ka netti ülespandud terveid raamatuid, nii et polegi vaja nt Wolfenbüttel'isse sõita. Aga uskumatu, millistele asjadele võib ikka vastuse leida, kui suvalisi märksõnu google'isse trükkida - ja sellega ma tänu just peaasjalikult tegelesingi, nii et silmad krõllis. Hullult äge, mul on täna siuke tunne, nagu ma oleks päriselt ka midagi ära teinud (tähendab, ma teen ikka muidu ka tööd, aga lõputute artiklite lugemine on hoopis teine tera). Kui ma oleks sunnitud mingitest bibliograafiatest neid võimatult segaseid viiteid üles otsima, siis ma ilmselt tegeleks veel esimese kirjega. Nii et jee, täna võib väikest töövõitu tähistada!

Vaatan siin parasjagu "You've got Mail"'i - see ju ka omamoodi püsiühenduse-teema arendus (kuigi film iseensest ei ole mingi nauding, kui Tom Hanks'ile loeb mingi suvaline saksa mees ilutsedes peale). Mulle käib jubedalt närvidele siin praegu lastav kohtinguportaali reklaam: So verliebt man sich heute! Tjah, paneb mõtlema, et loosung töö ja eraelu lahus on interneti kontekstis kuidagi keerukas lahendada...

Kuidas me eile Eurovisiooni vaatasime

Tuleb välja, et Sean on suur Eurovisoonifänn. Heh, kes veel tänapäeval võtaks Eurovisiooni tõsiselt?! Aga leidub inimesi, näedsa. Asjal on siiski ka teine külg: Sean'i Eurovisiooni vaatamine on tema enda jutu järgi alati seotud ka teatava koguse alkoholiga, mida tuleb pruukida vastavate kohtade peal, näiteks kui lavale astub transvestiit, kui Kreeka annab Küprosele 12 punkti ja vastupidi, kui keegi üritab halvas prantsuse keeles rääkida jne. Ja kui nüüd asja niimoodi vaatama hakata, tuleb neid vastavaid joogikohti ikka jube palju. Kuna eile punkte ei antud, siis meil ei jäänd muud üle, kui tõsta klaasi ka sädelevate kleitide, kunstliku tuule ja udu, valestilauldud nootide, ilusate naiste ja poolpaljaste meeste ning muude siukste klišeede auks. Jajaa, ime siis, et täna pea veidi tuikab...
Kahju ainult, et Eesti edasi ei saanud. Ma ei saa küll aru, mis need tüübid EPLis muudkui aga sõna võtsid, et küll on alles häbi-häbi. Asi on ju nii ilmselge käkikeeramine kogu sellele Eurovisiooni kassikullahiilguse vankrile. Kivirähu artikkel mulle selles mõttes meeldis. Paraku jahh, seda käkki ilmselt sai siin kodus keerata, aga suurel laval jäi asi veidi ... mõistetamatuks. Mul õnnestus eile Leto Svet maha magada, sest mul oli enne saate algust veel trenn ja ma ei jõudnud teleka ette enne, kui Kreisiraadio oli juba ära laulnud. Kui lõpuks Seani juurde jõudsin ja küsisin, et kuidas siis Eesti laul oli kahh, tegi ta krimpsus nägu ja ei osanud ilmselt piisavalt diplomaatilist vastust paugupealt välja mõelda. Meie maitsed lähevad muidugi Eurovisiooni suhtes täiesti lahku, arvestades, et mulle näiteks meeldis eelmise aasta Ukraina laul palju rohkem (ikka hea tümakas! :D) kui võidulaul, mida ma isegi ei mäletanud, kuni Sean selle YouTube'ist üles otsis, öeldes, et see oli ilmselgelt (!) parim laul eelmise aasta võistlusel! Aga kas meil käib enam ammu võistlus parimate laulude peale? Heh. Nojaa, mina andsin igatahes patriotismist (ja selle pärast, et mul oli võimalus) hääle Eestile ja siis veel ka Soomele, sest mu meelest oli neil tõesti kõige normaalsem lugu. Sean jälle ajas vastu, et Soome sai edasi, sest talle langesid kõik nö anti-punktid. Tõlgendamise küsimus. Pärast otsisime üles möödunud aegade tõeliselt häid Eurolaule, mõnedki lood on tagantjärele kuulates täitsa kobedad ju.

Teisest küljest oli see rahvusliku maiguga õhtu juba ette määratud vist kuidagi suubuma üldisesse teemasse keeled-kultuurid-rahvad. Diivani peal istusid seal eile eestlane, venelane ja sakslane... (ja nuputasid, kuidas vangist välja saada)... lisaks veel inglane, flaam ja hollandlane. Sellel ei ole Eurovisooniga muidugi midagi pistmist, aga ma hakkasin mõtlema selle peale, kui kummaline on ikkagi see, et me Vitaliga siin Münsteris esindame täiesti eri riike ja rahvusi, mis sest, et oleme sündinud samas linnas, käinud samas ülikoolis... Eile näiteks oli Vitali selgelt Venemaa esindaja. Ja mitte ainult eile, vaid ka muudel aegadel, kui siin mingeid rahvuslikke näitajaid välja käia tuleb. Mein eigenes Land, jäi mulle eile kõrva, kui Dima Bilan koos selle iluuisutajaga lava peale ronis. Tjah. Ma ei oska tegelikult üldse seisukohta võtta, ma pean selleks mingi täiesti teise paradigma välja mõtlema, et asjast sotti saada. Huvitav on ka see, kuidas Vene teema alati peale läheb. Vitali saatus ja staatus huvitab siin iga inimest viis korda rohkem kui mingi väikeriik Eesti. Nii on. Huvitav on teisalt ka see, et kui vähe üldse Venemaad ja vene kultuuri siin tuntakse, nii et see mõjub ju ka eksootiliselt, eksole.

Niisiis läksin eile üsna segaste tunnetega koju. Sommerlicht, das ist Sommerlicht...

Skol!

Peale nädalaajast toaspassimist sain lõpuks eile välja. Nihverdasin end siinsete Norra-fännide piduõhtule. Nimelt oli eile Norra rahvuspüha, mida siis siinsed skandinavistid väikse grilli-õhtuga tähistasid, ja kuna Robert õpetab neile veidi norra keelt ja oli kutsutud, siis vedas ta kamba tuttavaid endaga kaasa. Kui me raudteejaamas Eirini ootasime, naeris Baris: ma olen türklane, kes hoiab Saksamaal Norra lippu käes. Nojah, nii meil on siin nende rahvustega. Vihma sadas, mitte küll palju, aga ikkagi üsna ebameeldivalt. Mõtlesin, et ongi nii nagu Norras, aga Robert sai pahaseks ja ütles, et Bergenis olla olnud 18 kraadi ja ilus ilm. Ju siis oli päike ikka sinna tellitud, kus enamus norrakaid pidutsemas. Meie väikses seltskonnas olid aga huvitaval kombel ülekaalukalt metal-inimesed, must värv ja lehvivad juuksed domineerisid igatahes tuntavalt. Mnjah, kui kaks kolmandikku norralastest Münsteris on metal fännid, siis mida see ütleb nende kohta? Ja ilmselgelt tõmbab see viikingiimidž ligi norra muusikapärandi austajaid, sest ka skandinavstide seas leidus seal märkimisväärselt palju pikajuukselisi noormehi ja neide, kes kandsid igasugu nurgeliste logodega musti pusasid.

Kui kohale jõudsime, tekkis mul kohe küsimus: kas see tudengikorter??? Välisuksest sisse astudes hakkas esimese asjana silma uhke seinatäis raamatuid. Lakitud põrandad, kõrged laed, köök sama suur kui minu tuba (või suuremgi), portselan ja veiniklaasid, lisaks uhke rõdu, kust avanes väga kena vaade majadevahelisse intiimsesse aeda. Aga minu rahustuseks ei olnud siiski tegu tudengikorteriga; võõrustajaks oli hoopis üks skandinavistika õppejõududest, kes pidi olema ruuniekspert. Eks sellest siis ka WC uksel rippuv silt, mis oli paralleelselt kirjutatud norra keeles nii ladina tähtede kui ruunidega. Appike, kas see ei lange juba nagu liigsesse klišeelikusse? Ent teisel pool WC seina rippus seinal näiteks üks Miró repro, mis pani mõtlema, et korteriomanik on üsna mitmekülgsete huvidega. Tegelikult see pidu mulle alguses üldse ei meeldinud, kõik tegelesid kuidagi omi asjadega ja täiesti võõrana oli seal uhke köögi nurgas kuidagi naljakas kõõluda, ühist grillimist ei olnud, igaüks pidi ise endale oma kaasavõetud värke praadima ja ma ei julgend isegi oma kaasatoodud veini kotist välja võtta, sest see oli muud lauapealset kraami vaadates kuidagi ilmselgelt liiga labane mark. Kui oled arvestanud, et lähed mingile suvalisele tudengiläbule ja maandud selle asemel härrasmehe korteris, kus papptaldrikute asemel süüakse portselantaldrikutelt, siis see paneb mõtlema, et oleks eelhäälestuse kuidagi teistpidi lahendama pidanud.

Kuid tegelikult on see ebamugavustunne lihtsalt quatsch. Mulle tegelikult väga meeldib selline veidi kõrgendatud olek, tuleb lihtsalt üle saada sellest tundest, et õppejõudude kohalolek tähendab midagi ebamugavat. Ja mingil hetkel, kui ma nõrka naist mängides lõpuks suutsin endale tellida pudeliavaja ja veiniklaasi (atribuudid, mida ma esimesel vaatlusel köögist ei leidnud), istusime rõdule maha ja mulle tulid meelde see üks koosistumine eelmise aasta Maailmafilmi järel, kui me Eva Toulouzi juures häid asju mekkisime ja head veini jõime ja kus oli kohal ka niipalju akadeemilisi ja põnevaid inimesi, et ei osanud lolli tundegina seal kuidagi istuda ega astuda. Aga see oli samas ka nii äge ja huvitav! Jah, ja õigupoolest oli see eilne õhtu täpselt samasugune: ühelt poolt dekoratsioonina ühe erudeeritud kultuuritundliku inimese kodu, teiselt poolt needsamad kultuuritundlikud inimesed, nii tudengid kui õppejõud. Sattusime rääkima ühe tüdrukuga, kes oli ka erasmuslasena semestri Stockholmis veetnud (ja kes hakkas ka hättasattunult inisema, kui ma küsisin, mida ta pärast oma stuudiumit peale tahab hakata. Jess!), õppis rootsi kirjandust ja oli üllatunud, et ma Strindbergi tean, sest enamus inimesi teab ju ainult Ibsenit. Üldiselt inimesed ei pöördunudki ebahuvitatult kõrvale, kui ma küsimise peale ütlesin, et ma olen Eestist (üks muidu sai küll jälle valesti aru ja mõtles, et ma olen Islandilt ja hakkas rääkima, et jahh, teie keel on ju norra keelest palju mõjutatud). On ikka vahe sees küll, kui seltskonnaks on inimesed, kes on nii sügavalt teistest kultuuridest ja keeltest huvitatud, et suvatsevad seda ka ülikoolis õppida! Vahepeal hakkas rõdul väga külm (ilusad suveilmad annavad ennast veel oodata), ent siis hakatigi just köögis norra hümni laulma. Ja minu üllatuseks oli repertuaaris ka Me mõtted on priid, muidugi norra keeles, Din tanke er fri. Noh, seda lugu ma sain vähemalt kaasa ümiseda, sest norra keele hääldust ma ikka absoluutselt ei valda. Praegu tuleb meelde, et ehk lauldi seda laulu ka samal ajal Kihnu saare peal, kus Ajalooring ju ekskurseerimas oli. Õh! Meeldivaks üllatuseks oli see, et korteriperemees teadis Eestit päris hästi. Ütles, et Tallinn talle ei meeldinud, sest peale ülesmukitud vanalinna seal muud midagi ei ole. Tartu oli talle aga väga meeldinud, kuna seal oli ta puhkamas käinud. Ta möönis aga, et eesti keelt ta ei oska ja ma pidin talle õpetama põhisõnavara Tere!, Terviseks! ja Aitähh!
Kahjuks läksid mu puhverinimesed aga kella poole kolmese bussiga koju ja ma läksin nendega kaasa, kuigi pidu tõotas kella kuueni kesta. Aga ehk ongi hea seltskonnast lahkuda parasjagu siis, kui on parajasti kõige huvitavam, nii et jääb see kibemagus tunne, et tahaks kunagi jälle nii toredate inimeste sekka sattuda.

Võeh, meil läks ka jälle hilm alvaks.
Sajab, ja rõdu peal ei ole enam nii soe istuda, kuigi vett kaela ei saja, sest toolid on kenasti räästa all. Aga ikkagi.

Nelipühad jäävad mulle nüüd igaveseks meelde kui kõige mõttetumad pühad üldse. Mis sest, et pühad olid juba mitu päeva tagasi ära: meil on vaheaeg, või õigemini loenguvaba nädal, see tähendab, et kõik on sõitnud puhkama, kes Portugali, kes Pariisi. Mina olen aga terve nädala veetnud nelja seina vahel, püüdes keskenduda lugemisele. Mõni päev on olnud parem, mõni halvem. Eile tegin täitsa tublisti tööd, aga ega see veel ei anna põhjust enda üle uhke olla. Vahelduva eduga süveneb soov magistritöö nurka visata ja Säästumarketisse müüjaks minna. Mitte et siin oleks Säästumarketit. Pagan, jälle ei vea...
Oh, tegelikult peaks nüüd kohe kodust välja tormama ja ramsi põrutama, kasutades ära seda jupikest vihmasaju vaheaega. Ph, kui ma täna õhtul ka ei leia kedagi, kellega välja minna, siis tegelen hoopis tagasilennipiletite ostmisega. Vat nii kaugele olen jõudnud...

P.S. Kas Eestis muidu ka sparglit müüakse? Ma ise ei ole senini sellele gemüüsele eriti tähelepanu pööranud...
P.P.S. Mõtlesin siin ennist tükk aega, et kuidas tõlkida (ase)sõna Stange, mis iseloomustab hästi spargli kuju jne. Aga nüüd torkas pähe: pulk! Kuigi öelda köögivilja kohta pulk on ka natu kahtlane. Porgandi kohta ju ei öelda, et see on pulk. Või öeldakse?

Spargelzeit

Käisin eile turul. Hakkas silma, et peaaegu kõigis köögiviljalettides on silmanähtavalt tõusnud spargli osakaal. Õigupoolest see ongi põhiline asi, misa siin praegu müüakse. Imestasin juba paar nädalat tagasi, mis värk on, aga nüüd laupäeval pani asi tõesti juba suuresti kulme kergitama. Olin sparglit söönud seni vaid ühe korra - kaks aastat tagasi Hollandis, Martieni juures. Ja siis tundus see taim küll jube mõttetu. Vastik ja libe ja hammustada ei saa, nii et peab korraga terve jupi suhi toppima - ja maitset ei miskit! Oeh see oli omamoodi jäle kogemus. Aga nüüd seda sakslaste ahvivaimustust vaadates, kuidas nad sparglile tormi jooksavad, hakkas mulle tunduma, et peaks ka proovima. Ja ostsingi. Või õigemini, mulle määriti pähe. Jõudsin eile suht hilja kohale, nii umbes pool kaks - ja siis üritavad kõik müüjad juba oma kaubast lahti saada või selle hoopis kokku pakkida. Lähenesin siis ühele letile, sooviga tegelikult hoopis rabarberit osta - aga kuna selle aja jooksul, mis ma seal kiibitsesin ja rabarberit valisin, müüjatädi spargli kilohinda 5.90 € pealt 5, ja siis ootamatult 4€ peale langetas, küsisin ka lõpuks, et paluks mulle siit paar tükki. Mispeale müüjatädi kuidagi ärasolvus. Mis te jamate, võtke siit ikka kogu see hunnik ära, hakkas ta seletama hädalise häälega ja ajas mulle mu plaanitud käputäie asemel hea pool sületäit kotti. Ma ei söö ju neid ära! oli minu vastus, seda enam, et ma ei oska ju tegelikult spargliga midagi peale hakata, ma ei ole seda kunagi valmistanud! Aga tädi ei lasknud ennast veenda, kaalus kraami ära, ise tehes sinna juurde nägu: kas paneme lukku, ma küsin, kas paneme lukku?!?, mispeale mul ei jäänud muidugi midagi muud üle, kui nõustuda. Ootamatult tegi ta mulle aga niipalju alet, et ma mõtlesin, et kuulsin valesti. Veidi soola, veidi võid, keeta 20 minutit ja valmis! Aitäh, head aega, ilusaid pühi!

Nii ma siis istun tänasel pidupäeval (täitsa lõpp - jälle pühad!) oma sparglikuhja otsas ja mõtlen, mis sellega peale hakata. Netis retseptisoovitusi lugedes sattusin siin aga mingitele artiklitele, kus kirjutas, et maist algab ju Saksamaal hinnatud Spargelzeit! Mingi kevadekuulutaja on see veider köögivili neil siin, ja peale selle veel hinnatud delikatess, mida nad nüüd suisa iga päev söövad. See on ju lausa omamoodi kultuuriline fenomen, millest ei saa mitte igapäev osa! Hehee, võib-olla kui ma praeguse kuhja ära söön, lähen turule veel teisegi järele, sest tegelikult on spargel täitsa hea maitsega, tervislik peale selle. Jajah, rannahooaeg on ju juba alanud...

Nõrkused

Oeh, oeh. Suvi on käes ja ühes sellega ka igipidev ja ammendamatu probleem: mul ei ole midagi selga panna! Aga seekord päriselt ka, sest ma ju ei arvestanud siia reisides, et ma ka suveperioodiks jään. Isegi kui ma märtsis käisin ja tulin, ei torgand mulle pähe, et võtaks mõne seelikujupi kaasa (ma viisin ainult oma talveseelikud minema). Kurb on aga see, et sakslased käivad väga igavalt riides ja seetõttu on ka poed suht igavat kaupa täis. Muideks, esimese selleteemalise märkuse tegi siin üks hollandi poiss - ja tõsi ka, eelmine nädal Amsterdamis ringi käies vahtisin muudkui ringi ja mõtlesin, et vau, inimesed kannavad nii leidlikke ja ilusaid riideid. Siin ent - käid mööda Ludgeristrasset ringi (kus on peamised kiirmoepoed) ja vaatad: valge topp-teksad, sinine t-särk-mustad püksid, miniseelik-kollane džemper. Ja nii terve tänav, mehed ja naised segamini, ainult täisvärvid ja läbiproovitud kominatsioonid, teksa ja trikotaaž, ei mingeid mustreid, põnevaid kangaid, mitte midagi. Poest saab hetkel osta: lillasid ja kollased särke, valgeid pükse ja musti retuuse, musti baleriinasid või mürkrohelisi tenniseid. Päevast-päeva.

No olks, asjal on muidugi praktiline külg ka. Ma olen siin ka üsna ühekülgse riietusstiili omaks võtnud seetõttu, et rattaga ringi liiklemine seab omad piirid. See ei tähenda küll, et näiteks seelikuid ei saaks kanda, aga siis peab ikka vaatama, milline seelik see on, et oleks hea vändata. Üleriided peavad ka asjaga kohalduma, et liiga palju tuult läbi ei laseks jne. Ühesõnaga: asjale lisandub teatud kohustuslik sportlik varjund, mis pärsib loomingulist lähenemist sellisele elulisele asjale nagu riided.

Jajahh, jään igatsema Eestimaa kaltsukaid.... Siin on see kraam mõttetult kallis ja asub kusagil pärapõrgus teisel pool raudteed kindlasti, kuhu ma minna ei viitsi.

Esimene õhtu uues toas.

Ja see ei olegi ühikas, vaid täiesti korralik WG üsna kesklinna lähedal. Kaaselanikud on siin Astrid ja Gorkulan. Tunduvad väga toredad inimesed. Siis veel Astridi sõber Johan ja Astridi koer Mütze (müts) - väike karvik, kes on ka väga-väga sõbralik ja tekitab mul tõenäoliselt suure igatsuse koerapidamise järgi. Tuba on ilus ja ruumikas. Lai voodi, palju raamatuid ja - telekas! Hehee, uskuge või mitte, aga ma olen selle üle päris õnnelik. Olles pool aastat ilma telkuta elanud, on ilmselt päris hea vahel õhtuti pingeid maandada mõttetud virvendava ekraani vahtimisega. Olen sellest siin vahel üsna suurt puudust tundnud... nii kummaline, kui see ka ei ole. Kuid asjal on veel üks boonus: nimelt algavad ju kohe jalgpalli Euroopa meistrivõistlused! Mitte et ma oleks suur jalkafänn, aga vähemalt saan nüüd hädast välja aidata teisi jalkafänne, kellel ei ole telekat :D
Ja nüüd elan ma toas, mis on ka päriselt kuidagi kodu moodi. Selle pärast, et siin on terve seinatäis raamatuid! Jee! Toa tegelik omanik õppis ülikoolis saksa keelt ja teoloogiat, nii on tema raamaturiiul üsna minu masti. Leidsingi siit just ühe asja, mida ma olen ammu mõelnud lugema hakata: W.Behringeri "Kulturgeschichte Klimas". Ja siis veel "Feuchtgebiete", mis on selle aasta saksa raamatumüügiedetabeli tipp ja jutustab naistest ja hügieenist. Ja siis veel lihtsalt igast põnevaid teemasid. Esinduslik raamatukogu. Ja siis veel tema videod ja muusika.... Ma olen Thorstenit kohanud ainult ühe korra, siis kui käisin üürilepingule alla kirjutamas; ta tundus huvitav, aga ka kuidagi fragile. Selle ainumulje ja raamatukogu vahele on aga põnev tõmmata jooni... ütle mulle, mis raamatuid sa loed ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Kui nüüd veidi teemast kõrvale kalduda, siis tuletab see meelde äsjanähtud filmi Into the Wild, kus vastselt ülikooli lõpetanud (history and athropology, by the way!) noormees raamatute mõjul kaine mõistuse kaotab. Mitte et sel oleks nüüd selles kontekstis üldse midagi Thorsteniga pistmist, see film on lihtsalt ka veidi nagu variatsioon teemale inimene ja tema raamatud. Muide Walden on hullult hea raamat. Ainult et Thoreau ei läinud ilma kaardita Alaskale, vaid kämpis oma kodumaade serval. Tjah, loll poiss oli see Chris ikkagi. Film on jube hea, minge vaatama.

Jessake, ma peaks tegelt veel tegelema mingi arhiiviallika lugemisega või miskit....! Tuli alles praegu meelde.

Euroopa pealinnad Vol. 5 - Amsterdam

(Kuna olen Riiast ka siin ühtteist pajatanud, siis loen Riia viiendaks....)

Doris kutsus külla ja ma olin rõõmuga valmis minema. On isegi häbi, et ma olen siia küljealusesse naaberriiki nii vähe jõudnud. Peab ju leidma rohkem aega, et oma sõpradel külas käia. Ent samas: ma olen aja jooksul Hollandist proportsionaalselt hulga rohkem läbi käinud, kui Saksamaast...

Jõudsin teisipäeva õhtul. Doris tuli mulle jaama vastu. Mõelda vaid, me polnud teineteist üle aasta enam näinud. Meile ütles ta minnes, et jääb vaid aastaks, aga aasta on veninud teadmatult pikaks. Elu on vaikselt paika loksunud. Oli teda igatahes väga meeldiv uuesti jälle kohata ja aduda, et on inimesi, kellega suheldes ajalised ja ruumilised distantsid midagi ei loe. Nad elavad Sandriga kahekesi Amsterdami kesklinna piiril, tillukeses toas, kus on kaks akent ja imetilluke wc-dušš, aga nagu ma aru sain, siis on see Amsterdami mõistes üsna tavaline asi. Ruumi on vähe ja pole seal midagi laiutada. Mõelda vaid, et see tuba, kuhu ma just hetk tagasi ümber kolisin, on peaaegu täpselt sama suur, ainult mina olen seal üksi ja asjale liituvad veel köök-vannituba-esik. Tjah. Aga ega õnnelik-olemist see ei takista! Minagi mahtusin ära ja ruumi jäi ülegi :)

30.aprill on Hollandis nö rahvuspüha - kuningannapäev ehk kuninganna sünnipäev. Traditsiooniliselt on seda peetud valitseva monarhi sünnipäeval, aga nüüd on asi nihkunud, sest Beatrici sünnipäev on kusagil novembris, see-eest tema ema Juliana sünnipäev oli meeldivalt 30.aprillil, mis langeb ilusale kevadisele ajale. Niisiis otsustas Beatrice, et jätab alles selle 30.aprilli ja ei lase rahval novembris tänavatele ronida. Igati meeldiv. Huvitav on aga see, et kui sellist lüket ei oleks, polekski hollandlastel põhjust meile nii tuttaval ajal pidutseda, sest töörahva püha ega volbriööd neil ei tunnistata. Sel aastal oli 1.mai küll ka vaba, sest see on juhuslikult Taevaminemispüha, ent see on teadagi liikuv püha. Niisiis tuleb välja, et euroopa rahvad küll pühitsevad igal pool aprilli-mai vahetust, aga teevad seda kõik eri ajenditel. Sakslastel on 1.mai Tag der Arbeit, eestlastel jälle kevadpüha, aga pidu käib kõigi piiride taga.

Et aga 30.aprill on vaba päev, toimus 29ndal Amsterdamis suur pidu. Kogu linn oli paksult rahvast täis, kõikides kõrtsides oli pidu, igal pool olid välilavad üleval, ja kanalitel toimusid paatides mobiilsed peod. Värvikirev, lärmakas, sellisena võttis Amsteram mind vastu. Meie plaan oli minna kuulama Sanderi bändi kontserti kõrtsi nimega De Heeren van Amstel, mis asub Rembrandtsplein'il. Sees ei olnud veel õieti midagi peale hakanud, kui me kohale jõudsime, aga väljas käis pidu juba olenemata suhteliselt varasest kellaajast väga suure hooga. Kõikjal kajas vastu trance, mis, nagu ma teada sain, on Hollandi suur leiutis ja ekspordiartikkel :P Aga ajapikku kogunes muudkui rahvast ja kõrts sai rahvast paksult täis. Meie tantsisime loomulikult esireas, olles bändi suurimad fännid :) Muss oli päris vahva. Siuke kaveribänd oli, mis mängis põhilisi peohitte ja küttis rahvast üles. Tegid kolm pikka setti ja seal esireas vahtides sai selgeks, et show-bisnes on ikka hull trenn küll. Kolm tundi lavapeal möllata pole mingi naljaasi, ja olgugi, et kaverbänd, tegid kõik muusikud trummarist klaverimängijani väga ägedadi soolosid.

Pidu jätkus muidugi hommikuni, aga meil sai jaks kusagil kella kolme paiku ikkagi otsa, nii et jalutasime koju tagasi. Järgmisel päeval oli ju tarvis ka vormis olla. Kuningannapäev nimelt algab väga vara hommikul sellega, et rahvas tuleb välja tänavatele oma müügilette üles upitama. Kõik võivad selle päeva jooksul oma vana kola pööningult alla otsida ja selle kasvõi oma välisukse ees mugavalt maha müüa. Võib ka müüa pannkooke ja õlut või mida kõike süda ihkab. Kohustuslikuks elemendiks sellel päeval on loomulikult oranž värv - Oranje dünastia järgi. Niisiis kujutage ette endale väikseid hubaseid Amsterdami tänavaid ja maalilisi maju kanalite kallastel, kus toimub vilgas kaubandustegevus, jalutavad läbisegi amsterdamlased huvitavate asjade otsinguil, pered lastega, turistid, pidutsevad noored, kõik kandmas läbisegi riietuses midagi oranži. Doris laenas mulle oma oranži kampsunit - kuigi oleksin pidanud juba teadlik olema ja valmistuma, kuna mul on juba kogemus 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajast.
Jalutasime meiegi siis seal masside vahel. Linn oli tõesti igat masti pidulisi täis. Ja iga nurga peal toimus pidu, kõrtsides ja tänavatel, korterites ja paatides. Museumspleinil oli mingis suur ülelinna popkontsert, kus sai kuulata halba hollandi popmuusikat. Vondelparkis juures mängisid väga uhkelt mingid brasiilia trummarid. ABC lähedal sai kuulda ja näha väga ehedat Frank Sinatrat. Ja siis muidugi trance.... Vaatamist ja kuulamist jagus igal pool.

Vahepeal läksime koju jalgu puhkama ja mind sunniti Bismarcki mängima. Sest tuleb välja, et Dorise hollandi sõbrad arvavad, et Bismarck on Eestis mingi eriti tuntud ja hit mäng. Mina seda ei teadnud ja enda meelest ei tundnud ma ka mängu. Praktikas sai siiski selgeks, et olen seda varemalt mänginud küll - vist Eneli õpetusel, aga ehk sai temagi Doriselt tookord selle mängupisiku!? Tjah, aga kuna mul mängus üldse ei vedanud, siis ilmselt veab armastuses! :D

Kui mäng läbi sai, mõtlesime veel linna peale jalutama minna. Kell ei olnud küll eriti palju, aga pidu hakkas juba maha käima. 1.mai nimelt ei ole päris ametlikult vaba päev. Mõned peavad ikka tööle ka minema. Nii et kõrtsi panid juba kella kümne paiku uksi kinni. Need vähesed, mis veel lahti olid, olid aga täis vägagi joobes ja piduhimulist rahvast ja kleepusid, mistõttu meid sinna eriti ei meelitanud. Tänavad olid muidugi sama kleepuvad. Siin ja seal vedeles tänavatel esemeid, mis päeva jooksul polnud kirbuturul uut omanikku leidnud ja mis olid jäetud prügikoristajaid ootama. Nii mõnigi leidis veel viimasel hetkel endale neist hunnikutest huvitavaid asju.

Doris õnneks järgmisel päeval töötama ei pidanud, nii et saime kolmekesi linna peal hulkuda. Oeh, Amsterdam on ikka väga ilus ja mõnus linn. Mulle väga meeldib see tore elulaad, mida dikteerib ehk see, et majades on nii vähe ruumi. Inimesed istuvad meeleldi väljas või nurgapealsetes baarides, pole ka palju oma toolid ja lauad toast välja tirida ja maja ees päikest võtta. Või paadiga sõita. Ilmad olid väga ilusad, niisiis läksime meiegi vesijalgrattaga tuuritama. Heh, milline mugavus: kanaleid pidi tiirutades saime vahepeal kodu juures vahepealsed sisseostud tuppa ära sokutada, enne kui laenutusse tagasi väntasime. Ja kanalitelt avaneb ikka hoopis teine vaade, kui tänavalt. Võib imetleda elupaatide hubasust, vaadelda kanalite floorat ja faunat või võimelda liiga madalate sildade all. Mul on nüüd täielik baroki üleküllastus kõigi nende ilusate 17.sajandi fassaadide vaatamisest. Aga see on tegelikult ainult tervislik, sest ma peangi ennast ju kuidagi 17.sajandisse sisse mõtlema...

2.mai oli siiski tööpäev ja Doris oli ametis. Mina sain siis aga mugavalt minna Rijksmuseumisse. Saba oli pikk, aga sisse sai tegelikult päris kiiresti. Kahjuks on seal aga üldiselt remont, nii et päriselt saab hollandi kunstist jne näha vaid väga väikest osa, mis on esitletud näitusel The Masterpieces. Veidike Rembrandti ja näpuotsaga Veermeri ja Frans Halsi jne. Öise vahtkonnaga oli sama lugu, mis Mona Lisagagi - seal oli nii palju rahvast koos ja liigidale ei lastud, nii et seda pilti eriti nautida ei saanudki. Aga ma leidsingi sealt tegelikult muid toredaid asju, mis mulle rohkem imponeerisid. Kahju ainult, et postkaardid, mis ma muuseumipoest kaasa ostsin, nii halva kvaliteediga on: kogu sära ja värvi jõud on kadunud.

Järgmiseks võtsin ette 2008. a pressifoto näituse, mis oli üleval punaste laternate rajooni keskel troonivas kirikus. Väga hea näitus oli, fotonduse tipp. Kui kellelegi on võimalus seda millalgi külastada (rändab mööda Euroopat ringi), siis minge kindlasti: emotsionaalne, liigutav ja natuke masendav ka, nagu meie elu siin ilmas ongi.

Tjah. Aga mis mind kõige enam kummitas: unustage Pariis - Amsterdam on kõige romantilisem linn Euroopas! Võib-olla oli siin mingi inimtegur mängus (Doris ja Sander olid nii toredad võõrustajad), aga üldiselt ei näinud ma Pariisis seda, mida mina linnade juures naudin: eluruumi hubasust ja inimlikkust, värvikirevust ja põnevust. Pariis on kaugelt liiga suur ja majesteetlik, et olla romantiline. Seevastu Amsterdam oma vanade viltuste majade, kanalite, lilledega, kirevate ja sõbralike inimestega oli just see, mis mulle väga meeldis ja kus sellist unelevat õnnelikku jalutamist ja naudisklemist jaguks väga tükiks ajaks. Ja selle kõrval on Amsterdam ju ikkagi ka tõeline suurlinn, mis naljalt ei maga ja kus on leida kõike, mida hing ihaldab. Samas on ikkagi see kõik väga inimlikus võtmes lahendatud.

Nüüd olen tagasi siin vaikses Münsteris, kuhu on ka jõudnud suur suvi. Kolisin just oma asjad ümber ja hakkab jälle uus elu peale.