Minu armas saksa keel

Käisin täna raamatupoes. Tegelt pidin suunduma lastekirjanduse osakonda, aga sinna ma esimesel katsel ei jõudnud, sest triivisin hoopis romaaniriiulite juurde. Ma käin alati igaks juhuks tsekkamas, ega Dürrenmatti riiulile ei ole ilmunud tema draamat "Die Täufer". Aga kuigi dTV on muidu alati tubli igasuguse kirjanduse kättesaadavaks tegemisel, siis neil on ka mingid piirid ja viimase kolme aasta jooksul pole uut trükki välja tulnud ja üldse ma peaks selle võib-olla lihtsalt endale tellima, aga ei viitsi. Aga siis jäi mu pilk ikka Kästneri raamatutel pidama ja võtsin "Fabiani" ligi ja mõtlesin, et pean ta ikka ära ostma. Ja siis millegipärast tuli mul pähe, et Remarque on ju ka sakslane ja kas neil Remarque ka on... no mis küsimus see on - loomulikult on! Ta on ju Osnabrückis sündinud, seega naabripoiss! Mõtlesin, et kui kunagi "Im Westen nichts Neues" läbi lugeda, siis ikka saksa keeles. Kunagi nägin filmi ja ei suutnud oma silmi ära uskuda, aga raamatut kätte võttes seda tunnet enam ei tekkinud ja nii ta on senini lugemata jäänudki. Aga nüüd ostsin ära ja hakkan lugema. Ent seal samas raamaturiiuli juures seistes tabas mind äkki, et Arc de Triomph... on ka sealsamas, seal riiulil. Tahtsin oma lemmikkoha üles otsida

Pariis pimendatud. Nagu oleks maailma valgus pimendatud

et teada saada, kuidas see saksa keeles kõlab, aga nii hoobilt ma sea muidugi ei leidnud. Mul tulid peaaegu pisarad silma seal poes, kui ma seda raamatut meenutasin. Raske uskuda, et see on saksa keeles kirjutatud, kõik see prantsuse taust ikkagi... see nii ilus, nii tabav, nii reaalne, nii elegantne, nii terviklik ja nii-nii valus teos. Lugesin seda üleeelmisel suvel, kohutava leitsakuga Kartulis üksinda elades. Irreaalne.

Ja nüüd vaatan, kuidas need saksa raamatud mul riiulis reas seisavad: Kästner, Remarque, saksa keele sõnastik ja kõige tippu veel Schiele raamat, mille ma eile täitsa lambist ostsin ja mis on täiesti vapustav. Ja mõtlen nüüd, et kuidas... miks mul kõik need saksakeelsed raamatud, saksa kultuur riiulis seisab (no, hea küll, Schiele on austerlane)... ma ei ole kunagi eriliselt saksa kultuuri fännanud. Ma tegelikult ei teagi sellest eriti midagi. Või no, võrdlemisi palju ikkagi, aga samas... ei tea ju ka. Ja miks ma siin üldse Saksamaal olen? Ma ei ole kunagi pidanud enda ja Saksamaa suhet millekski eriti isiklikuks ega eriliseks. Elu loogika on mind siia toonud. Germaniaana tuleneb tegelikult puhtast trotsist! Lambist, sest ma ei tahtnud olla nii nagu teised. Kui kolmandas klassis pidi otsustama, kes hakkab inglise keelt õppima, kes saksa keelt, siis ... keegi ei tahtnud saksa keelt õppida ja kõik tahtsid inglise keelt õppida ja ... ma ei saanud ju peavooluga kaasa minna! Nii ma sinna väiksesse rühma sattusingi, kus oli ainult 9 inimest. Mäletan, et üldiselt oli peale seda terve klassiga kuidagi raske suhestuda, sest nemad ju õppisid inglise keelt, ja vehkisid oma värviliste raamatutega ringi ning rääkisid muudkui Count Zorrost. Kui mingi huvitav jutt lahti läks ja ma ka teada tahtsin, milles point on, siis vastati üle õla, et ahh me räägime inglise keele kodutööst!
Sealt see siis kõik algas. Haa, aga vähemalt mina võin lugeda Goethet saksa keeles ja sellest peaaegu aru saada!