Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel

Head vabariigi aastapäeva kõigile!

Mõttetihe hommikupoolik. Käisin kõigepealt jooksmas ja kui poolhingetuna koju vaarusin, tuli meelde, et on ju 24.veebruar ja vabariigi aastapäev (meil on väljas kena aprilliilm muidu). Vaatasin siis hommikuse kohvi kõrvale etv24 Eesti 90 videoklippe, eilset Aktuaalset Kaamerat ja lugesin kõnesid. Et ikka olla kuidagi koos oma rahva ja riigiga. Siis ajasin msn-is Eneliga juttu, kes oli just käinud vaatamas filmi "Laulev revolutsioon" ja kes soovitas mul lugeda Postimehest artiklid Leida Rammo lapsepõlvest ja tema mõtetest seoses praeguse enesekiitva rahvuslusega.

Tjah. Kutsusin ka mõned inimesed täna siia, et sünnipäeva tähistada. Samas ma ei oska kuidagi siin oma rahvuslikke tundeid väljendada. Ühelt poolt tundub see kuidagi nii internatsionaalses seltskonnas kohatu; eile õhtul just mõtsiklesime teisetega siin, et milline õnnelik juhus see ikkagi on olnud, et me Euroopas sündinud oleme. Kui ma väike olin, siis ma mõtlesin sageli, et oh miks ma ei ole küll näiteks Rootsis või Kanadas või kusagil vabas ja õnnelikus riigis sündinud. Minuvanuste lapsepõlv langes ju just sellesse aega, kui midagi saada ei olnud ja elu oli kuidagi tume ja ebaõiglane. Minusse on see küll jälje jätnud, minu sotsiaalne närv pärineb ilmselt just sellest ajast. Aga nüüd kui ma Luxist IC-ga tagasi sõitsin, tundus see ikkagi kuidagi ebareaalne, et ma olengi tegelikult tavaline eurooplane, kes naudib Euroopa ühist süsteemi, piire, vabadust ja ehk ka jõukust. Ent see on tõsi, mis sest, et tundub nii tohutult ebavõrdne see, kui kuulen, millised palgad on Hollandis või Hispaanias või Norras võrreldes Eestiga. Mingil tasandil oleme me siin erasmuslaste seltskonnas kõik väga võrdsed, võrdsetel alustel siia saabunud, võrdses situatsioonis, võrdselt eurooplased. Mulle meeldib see, aga ma tean, et see ei ole samas reaalne. See on ideaalne. Aga see lõpeb niipea, kui me kõik oma kodudesse laiali sõidame. Selles mõttes ma saan väga hästi aru, miks seda erasmuse-aega taga igatsema jäädakse. Ent minu jaoks ei ole asi mitte teistsuguses ühiskonnas elamises, vaid just selles läheduses, mis tekib nende inimestega. See kõik ei peibuta mind eriti päriselt Saksamaale jääma.

Jahh, ja teisest küljest on minu rahvustunne võib-olla siin ka seeläbi nõrgenenud. Ma ei oska kuidagi Eestist eriliselt esile tõsta ega kiita, sest ma ei taha rääkida nendega ühesuguseid keelt, kes muudkui leiavad aga, et eestlased on parimad maailmas ja kohe jõuame viie rikkama riigi sekka. Minu jaoks ei peitu Eesti selles. Minu jaoks on Eestis rohkem "Kevades" ja Kiisa "Nipernaadis" või mõnes Grünthal-Ridala luulereas. Aga kuidas sellest ühele lääne-eurooplasele rääkidagi? See on ju midagi puhtalt sisemist ja minu jaoks muutub see kuidagi aina isiklikumaks asjaks, millest ei saagi kuidagi võõrastega, aga isegi teiste eestlastega rääkida.

Ehh, aga nüüd jooksin oma mõtetega hoopis kokku. Rahvustunne ongi üks keerukas asi.