Also, viimane päev veebruaris

Kell pole kümmegi veel ja juba on nii palju närvikõdi üle elatud.

Kui hommikul üles ärkasin, oli veel pime ja üldse ei taht sealt soojast voodist välja ronida, et põrandat pesema hakata. Veidi andis muidugi tunda ka, et eile sai Janno äramineku auks veidi õlutit joodud. Aga hakkasin kähku peale, panin oma viimaseid kodinaid kokku, tõstsin mööbli vanasse kohta tagasi, pühkisin ja pesin lõpuks põranda ära. Siis - kontrollides hoolikalt, et võti on ikka taskus - läksin poiste poole kohvi jooma. Kell oli 7.35, Jannol oli jäänud veel 40 minutit bussini ja minul poolteist tundi oma toa üleandmiseni.

Noh, nii see ühikapoliitika siin paraku on. Janno andis eile oma toa üle, aga ei saandki viimast ööd seal magada, vaid pidi Vitali poole kolima. Ja nii on pidanud siin kõik tegema, kelle tagasisõidupilet jääb märtsikuusse. Lepingud on veebruari lõpuni, aga selleks, et oma tuba üle anda, tuleb veel aeg kokku leppida, ja kuna paljud kolivad kuu lõpus välja, pole just kõige kergem saada endale sobivat kellaaega ja kuupäeva.

Jõin Vitali tehtud kohvi, sõin pirni ja vaatasin, kuidas Janno veel kerges närvilisuses asju kohvrisse surus. Ega ei ole kerge kogu elu jälle ära mahutada, eriti kui vahepeal on pagasile juurde tekkinud nt raamatuid ja potte-panne :) Mõni lisakilo on vist paratamatus. Aga vaadates seda veidikest äramineku ärevust, tekkis ka igatsus koju minna. Lõplikult, nii et poleks enam mingit jama. Ent muidugi, siis on tunded hoopis teised, siis on ju kahju, nagu ikka kusagilt lahkudes, nagu ma tänagi pisku kahjutundega oma toast lahkusin , olgugi et semestri alguses tundus ta mulle kõige mõttetuma ja pimedama urkana.

Ilus hommik on, päike paistab. Siis veel tegelikult väga ei paistnud, kui me lõpuks head aega ütlesime. Eestis muidugi kohtub, ja Münsteris ka, millalgi maikuus ilmselt. Eile tuli Robert välja geniaalse ideega lihavõttevaheajaks Eestisse sõita! Nii et kui ta tõesti tuleb, siis see on jälle nagu väike Münster, jälle sama seltskond. Läksin oma tuppa tagasi ja küürisin veel veidike, külmkappi ja aknalaudu jms. Panin viimased asjad kiiruga kokku ja avastasin, et mul oli ikka veel nii palju asju. Suurema osa vedasime eile Vitaliga siia Carolyni juurde, aga nt koristusasjad ja arvuti jäid vanasse tuppa. Seetõttu ööbisin ka eile seal, sest kus on mu arvuti, seal on ka mu kodu. Kummaline, aga nii see on! Oli ka siis nii, kui ma kunagi Raatusest välja kolisin: magasin viimase öö magamiskotiga tühjas toas, aga et me vana arvuti oli veel seal, oli kuidagi kodune ja kindel olla.

Ja siis tuli Hausmeister. Esimese asjana vaatas kohe, et veeplekid kraanikausil ja tegi haput nägu. Selle oleks pidanud ju korda tegema! No mida veel! Ma küürisin nii et vähe pole, aga tavaliste koduste vahenditega lihtsalt ei saa kogu seda katlakivi sealt maha. Ja põrand on ka pesemata! Mismõttes?! Ma just nüüdsama pesin! Oh jah, no see tähendab, et 30 € läheb rõõmsalt mu kautsjonist maha Putzfrau'le maksmise eest. Totaalne lollus arvestades, et kui ma sisse kolisin, oli see kraanikauss täpselt samasugune. Ma oleks võinud siis samahästi kõik koristamata jätta. Rohkem ütlemist tal õnneks ei olnud. Ei hakanud vinguma, et seinad on vanadusest kollaseks läinud ja mööbel kulunud, nagu Janno oma üleandmise aktsioonist jutustas.
Saksa Ordnung ikka jahh.

Ega siuke suurte koledate kiilaste meestega rääkimine mulle üleüldiselt ei istu ka, süda puperdab praegugi veel! Aga jahh, siis vaarusin kuidagi oma rattal siia kohale, harjavarre ja veidi prügi olin sunnitud veel maha jätma, sellele lähen nüüd varsti veel järgi. Loodetavasti pole see Hausmeister veel käega löönud ja mulle veel 30€ teenustasu kahe kotitäie pudelite ärakoristamise eest otsa lisanud. Tegelt, oi, peakski äkki jooksma...!

Nüüd jõudsin oma uude tuppa, mis pole kaugel mu vanast ühikast. Kõik mu asjad on nüüd siin (v.a. see harjavars). Nende toomisega oli eile ka üsna suur jama. Carolyn istus siin ja kirjutas maile ja ootas, millal me Vitaliga kohale jõuame. See läks muidu kenasti, panin asjad tuppa ära ja Carolyn tahtis mulle näidata, kus köök on. Vitali viimasena ukse juures: Kas võti on ikka olemas? Carolyn kõlistab võtmetega: Jaa, on siin! Plaks uks kinni. Carolyn: Scheisse! Need on mu WG võtmed! Oh kui armas! Kõigil ustel kõigis ühikates on snepperlukud. Sisse me niisiis enam ei saanud, ja ka kõik minu asjad olid toas sees, toavõtmed ja telefon ja mantel. See on minu meelest ikka üsna haige variant - snepper. Muudab paranoiliseks võtmete suhtes ja toob palju mõttetut jama. Eriti kui üksi elada, on see vastik. Raatuses oli ka välisuks snepriga, aga seal olid varuvõtmed kuuel inimesel ja keegi ju ikka ukse lahti sai. Aga siin... helistasime siis Notdienst'i, sest kell oli juba pool kuus ja Hausmeisteri tööpäev just lõppenud. Sealt vastati, et jah, poole tunni pärast tuleb mees ja teeb ukse lahti. Ja see maksab 40€!

Kui Carolyn'iga köögis lukkseppa ootasime, jutustas ta mulle oma kurba lugu seoses selle ühikaga. Nagu enamus Erasmuslasi, oli ka tema esitanud taotluse ühika jaoks, ja sõlminud lepingu kaheks semestriks. Carolyn aga ei olnud oma toaga just eriti rahul, sest Hortsmarer Landweg 258 on tõesti väga kaugel ja väga üksik. Üksinda ühes toas konutamine pole ka just teab mis meeldiv. Nii et ta vaatas juba ühe WG endale valmis ja otsustas ümber kolida. Mida ta aga ilmselt esmapilgul oluliseks ei pidanud - või kes olekski võinud sellele nii väga mõelda! - oli see, et välisüliõpilastel on lepingu lõpetamine ennetähtaegselt võimatu. Põhjendatakse seda sellega, et me oleme toa saamisel eelistatud seisundis ja seetõttu pole aus, kui me ära ütleme, sest järjekorrad on pikad. Mida paganat! See ei ole üldse loogiline. Siin on igal pool kümned vabu tube (eriti esimestel korrustel, kus igaüks saab sisse vahtida). Enamuses elavad siin Gievenbeck'is välisüliõpilased, kes oma teadmatuses ei ole osanud kohe alguses paremat otsida. Sakslased saavad ju ka ise kohta valida (vastavalt hinnale ja asukohale), aga meie mitte. Nojah. Aga et Carolyn oli otsustanud juba minema kolida, siis ta oma otsusest ei taganenud. Ühiselamutalitus aga keeldus lepingut lõpetamast ja nähvas veel, et välisüliõpilasele pole mõtet sellist poliitikat seletada, sest ta niikuinii ei saa aru. Hm, ja ma ise arvasin päris alguses, et Carolyn on sakslane, sest ta keel on nii sorav! Ei aidanud ühesõnaga miski. Ja nüüd ta siis vaeseke maksab oma 900 eurot juuli lõpuni, samal ajal kui tuba tühjana seisab.

See, et ma siin saan olla, on muidugi super hea. Hoian teatavas mõttes raha kokku ja mul on ma kindel koht, kus siin märtsi sõitude vahel asju hoida. Teisalt on see siiski illegaalne. Nii see, et Carolyn oma võtmed kellelegi kolmandale on andnud (kuigi selles mõttes on ilmselt halvim asi, mis juhtuda saab, et ta visatakse välja! :)), kui see, et ma ei ela sellel aadressil, kus Münsteri linnavalitus teab mind asuvat. Kummaline küll, aga siinse saka ordnungi juures teeb see olemise kuidagi ebamugavaks. Kui täna hommikul oma asjad sisse kolisin, siis vaatasin muudkui üle õla, et kas äkki Hausmeister kusagil ei liigu. Esimene kord läks õnneks, aga kui tulin teist korda trepist üles, kuulsin samme. Mõtlesin, et peitun igaks juhuks keldritrepi peale ja ootan, millal tulija mööda läheb. Hah, ja seal ma siis hämaras nurgas luurasin, kuni sammud keldrisse tulid ja Hausmeister nurga tagant välja keeras! Kui kahtlane see veel olla saab! Aga ju ma nägin oma kompsudega välja nagu keegi, kes on just pesu pesemast tulnud ja peale rõõmsa üllatunud halloo ma talt muud ei kuulnudki.

Üks jama kaelast, nüüd tuleb veel käia Arndt'iga rääkimas ja siis Pariisi sõitu veidi korraldada.