Vaikus enne tormi

Täna ja homme veel. Ja siis kaob pind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Pean neljapäeval oma asjad ära kolima, et saaks reede hommikul toa ja võtme üle anda. Siis olen "illegaal", sest mul ei ole postiaadressi. Carolyn'i juurde saan oma asjad küll ära kolida, aga kuna tegelikult ma ei tohiks seal elada (formaalselt on tal keelatud oma võtit kellelegi kolmandale anda), siis hakkab see ikkagi seest kriipima. Ja siis, peale ümberkolimist, tahan sõita Pariisi. Kuid sellega on ka jama, sest Pierre ei ole mulle ikka veel vastanud, kas ta siis päriselt ka on nõus mind öömajale võtma või ei. Äkki on tal liiga palju tööd või ei taha ta tüdruk nädal otsa mingit võõrast plikat oma toidul pidada. Loomulik ka ju. Aga ma ei tunne Pariisi ja ma ei oska pranstuse keelt, nii et ma ei tunneks ihuüksinda sinna minnes ennast turvaliselt. Kahtlane. Kuid käia ja näha ju ikkagi tahaks. Ja siis jälle tagasi ja viimasel asjatoimetused Münsteris ja siis Eestisse ja siis... ei teagi enam, mis saab ja mis saama hakkab. Saab kuidagi väga selgeks, kui kinni ma olen selles, et mul on kusagil oma pesa, kuhu ma saan alati tulla.