Kölle Alaaf! Kamelle! Strüssje!

Käisime Annaga Kölnis karnevalil. Me ei olnud ainsad, terved rongid Kölni ja Düsseldorfi suunal olid täis rõõmsaid, kirevaid ja purjus noori ja vanu inimesi. Vaatamata vihmale, vaatamata hallile sajusele külmale ilmale. Kölni karnevalist räägiti siin juba novembrist ehk karnevalihooaja algusest saati. Et siis kõige suurem tänavakarneval Euroopas. Miljon inimest jne. Täitsa uhke oli küll. Kui Eestis öelda, et täna õhtul on maskeraad, tuleb umbes kolm inimest riietatult kohale ja ongi kõik. Kui siin on karneval, siis ainult kolm inimest tulevadki tavaliste riietega. Aga kölnlased on selles suhtes ikka hullud ka. Vanimad karnevalivennaskonnad on loodud 19.sajandi alguses. Ja aasta suurim päev ongi Rosenmontag, seekord siis 4.veebruar, kui kõik need vennaskonnad üheks suureks mäslevaks ja kirevaks rongkäiguks kogunevad ja läbi tänavate liiguvad, iga kostüüm naabri oma üle trumpamas, visates januse kisava rahva sekka paremale ja vasakule tonnide kaupa magusaid karamelle ja šokolaadi, lilli ja mänguasju. Kohustuslikud karjed on Kölle Alaaf! (Köln üle kõige), Kamelle! Strüssje! Kes rohkem karjub, saab rohkem nänni. Aga piisab ka sellest, kui sa tuled ratastoolis või oled lihtsalt väike ja väga armas laps - siis saad koti kohe head paremat täis ja ei pea isegi kümne teisega pori seest komme otsima.
Pidu peo enese pärast. Mind isegi üllatas see väga, et peale rongkäiku jooksis rahvas nii kiiresti laiali. Teisipäev muidugi oli jälle tööpäev, aga ikkgi. Ei mingeid lõputud lällavaid seltskondi järellainena, välikontserte ega muud. Rongkäigu järel tuli suur prügimeeste rongkäik ja nende kahe tunniga, mis me rongkäigujärgselt Annaga linnas ringi vahtisime (olles silmnähtavalt ainsad, kes veel viitsisid päeva lõppu väikse vahuveiniga tähistada), said tänavad nagu nõiaväel korda, puhtaks nendest lõpututest tallutud lögastest šokolaadivahvlitest, mis rongkäigu ajal rahvast mööda olid lennanud. 700 hobust ja sada traktorit läksid koju, rääkimata kolmnurkmütsides sõjameestest. Koorem peale, meil on kaunis kiire, nalja tehti, nüüd peab piisama. Nagu rusikas silmaauku need sõnad...

Aga Bahtini kontseptsioon tagurpidi keeratud maailmast, kus iga pilge tuleb andestada (isegi mitte andestada, tuleb mitte solvuda!), oli ka täiesti omal kohal. Sellel aastal olid hambus Putin ja kliimapoliitika, ning Saksa sisepoliitilised skandaalid, millest ma midagi ei tea, sest lehti ma ei loe (või mille lugemiseks mul tegelikult küll kannatust ei jätku). Apoliitiline poliitiline demonstratsioon... Oh, aga rongkäigud mulle väga meeldivad. Laulupidu tuli kohe meelde, aga sügavamal tasandil ei ole need kaks asja üldse võrreldavad...

Miljonit inimest esmaspäeval vist ka ikka koos ei olnud. Ilmselt seepärast, et on veel sügav talv ja vihma sadas. Aga kujutan ette, et kui paastuaja algus mingil teisel aastal nt märtsi lõppu langeb, kui siinmail juba soojad kevadtuuled puhuvad, siis võib küll miljon kokku tulla. Siis soovitan küll kohale sõita. Põhjamaalasele enneolematult värvikas kogemus.

Aga täna on Aschermittwoch ehk paastu algus ja nüüd peavad kõik vait ja vagased olema. Vor allem hier in Münster, wo alle sehr katholisch sind.