Ahh, pühapäev.
Tegelikult peaks magama minema, sest ma avastasin, et see seminar, mis mul homme algab, ei kestagi 10-16ni, vaid hoopis 18ni. Appi. Ja peale selle - kas ma oleks tegelikult ikkagi pidanud kogu selle materjali läbi töötama? Kõik selle 40 lehekülge nimetusi? Hm. Eks siis homme näeb, aga kardetavasti kukub see asi jälle nii välja nagu tavaliselt: alustan ülipüüdlikult ja siis viskan üle jala, kui aega väheks jääb. A ma võin alati appelleerida sellele, et ma olen välistudeng ja ei saa mitte millestki aru.

Katrin käis külas ja täna näitasin talle Münsterist. Vau - see linn suudab end vahel ikka kokku võtta küll ja olla võrratult ilus! Kevadilmad kestavad. Täna oli ka vähemalt 15 kraadi ja suur päike väljas. Linn oli seetõttu ka ülerahvastatud. Alustasime lossi juurest ja käisime botaanikaaias, kus ma veel senini kordagi käinud ei ole. Väga ilus oli. Kui vähegi asjad hakkavad õide minema, siis tuleb uuesti jalutama ja pildistama minna. Tegin lossist mõned väga kenad pildid, aga neid ei saa näidata jällegi, sest mul pole digikat.

Edasi jalutasime mööda promenaadi Aaseeni. Ka väga ilus ja ülerahvastatud. Petrat ja tema paati (luigekujulist siis) täna aga näha ei olnud ja üleüldse liiguvad jutud, et Petra on oma paadi maha jätnud ja päris luige endale leidnud. Vaene paat! Ent me nägime vaid parte ja palju turiste. Pagan küll, Münster on ikka siuke turismimagnet :P Vahelduseks oli päris äge j a l u t a d a ja mitte rattaga sõita, sest tegelikult rattaga sõites jäävad väga paljud kohad nägemata. Siin tohib ju ainult ettenähtud kohtades sõita. Uitasime päris pikalt, kuni pimedaks läks ja käisime siis Sinises Majas söömas. Uhh, õhtusöögist westfaali moodi oleks jätkunud viie inimese toitmiseks ja kindlasti oli seda meie kahe jaoks liiga palju, kuigi kõik need vorstikesed ja lihakesed ja kartulid ja oad ja kapsas olid kõik väga head. Mettendchen on tegelikult isegi päris hea. Aga kuna ma mõtlesin, et ma teen meile kodus süüa, siis on mu külmkapp nüüd ääreni täis, kuigi ma ei ole isegi järgmisel nädalal nii palju kodus, et ükski riiul tühjaks süüa. Õnneks piim säilib meil ju siin vähemalt sada aastat, nii et pole hullu, ainult lihaga on veits pakilisem.

Nojaa. Loodan, et seminar tuleb väga huvitav ja mu ettekanne ei osutu täielikuks katastroofiks.