Vahepeal ma juba sattusin väiksesse paanikasse, et kuidas ma siis ikkagi sinna Pariisi lähen. Siin Saksamaal tunnen ma ennast turvaliselt, mul ei ole veel hetkeksi tekkinud mingit muret sellega, kuidas ma kohale jõuan sinna, kuhu ma jõudma pean. Süsteem on ju põhimõtteliselt alati sama. Igal pool on hoolitsetud selle eest, et vajalik info tänavate, busside, rongide vms kohta oleks kättesaadav. Ja kui peaks ikkagi mure tekkima, saab alati mööduva vanamammi peatada ja tema käest teed või nõu küsida (hah, haige eesti keel - parim variant oleks siis, kui mammi ulatabki aurava teetassi :) 2in1! ). Luxembourgis ja Hollandis ma ka ennast kehvasti ei tundnud. Aga Prantsusmaa! Minu jaoks täiesti tundmatu süsteem!

Jah, õnneks siiski Pierre saatis mulle vastuse, kuigi teatas, et peab töötama ja ilmselt ta minuga ringi hängida ei saa. Ko-hu-ta-valt kahju. See vaimustus ja see sära silmades, kui ta mulle ütles: Just come to Paris, and You will see. Yees, no mis ma seal ikka näen, ma ei ole just selline tüüp, kes õhtuti üksi kuhugi baari ennast sätib. Aga no mine tea. Ja järjest selgemaks saab HospitalityClub'i üllas eesmärk - kui need inimesed ainult suvatseks vastata ka, kellega ma ühendust olen võtnud!

Aga mina ja Pariis... kui ma siin üksvahe kirjutasin, et minul ja saksa keelel bzw. Saksamaal ei ole mingit erilist suhet, siis ega ma ei arva ka, et minul oleks Pariisiga mingi eriline suhe. Paljude unistuselinn ei ole midagi, mida ma oleks ise kuidagi vaikselt ja salaja muudkui aga lootnud külastada. Ilmselt ma olen kogu aeg mõelnud, et küllap ka see aeg kätte jõuab. Ja nüüd siis jõuabki, täiesti lambist. Ma tõesti ei tea, mis ma sealt siis otsima lähen. Sest kui nüüd järgi mõelda, siis minu ajaloo-huvi juured peituvad selles ajas, kui ma sattusin suurde vaimustusse Marguerite de Valois't, Henri de Navarre'ist, Anjou hertsogist, Catarina di Medici'st... kahjuks teiste suurkujude nimed on praegu hajunud... ai, de Guise'id oleks juba unustand! Ei mingeid musketäre, aga Alexandre Dumas' on ikka tegija! Pärtliöö ja Kolme Henri sõda... ahh! Issake, praegu tuleb siuke nostalgia peale. Oi, oleks mul praegu siin need raamatud! Ma loeks ennast lolliks. Täna kahjuks ei leidnud ramsist eriti midagi tarka, pidin rahulduma Pariisi linnajuhiga, kus hinnad on antud veel frankides, ja siis mingi raamatuga kultuuripealinnadest varauusajal (mis on ju ka iseenesest asjalik). Aga mida ma selle lõiguga siin tegelikult tahtsin öelda, on, et kuigi ma ei ole Pariisi pidanud kunagi enda jaoks mingiks eriliseks reisisihiks, siis on kohti ja nimesid, mis minu jaoks on juba ammust olnud eriliselt elavad. St Germain l'Auxerrois, St Denis, Jardin des Tuileries, Place de Greve, Vincenne'i mets...!

Oi jahh, kui see ainult võimalik oleks! Kui oleks ainult võimalik sõita Pariisi, otsida üles need kaks vajalikku tänavakivi, astuda ühe jalaga ühe peale, ja teise jalaga teise peale, ja lennata kõige täiega otse 16.sajandisse!